Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Jon Steele
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Биографии и Мемуары
Год издания: 2014
isbn: 9789985331019
Скачать книгу
valgus.

      „Ütle talle: „Meie aitasime teid, nüüd aidake teie meid.””

      Oleg ütles. Valvur noogutas ja läks uksest sisse ja oli varsti tagasi koos Andrei Fjodoroviga.

      „Ei, ei. Ta on väga väsinud. Ta ei taha praegu rääkida. Võib-olla homme pressikonverentsil.” Ta sirutas käe, et head ööd soovida.

      „Vaata, Andrei, ajad on praegu ärevad. Kogu kuradi maailm …”

      „Ei noh … Jonka.”

      „… okei, okei, anna andeks. Kogu kuradi maailm tahab teada, mis siin majas toimub.”

      Andrei kulmud ilmutasid uudishimu.

      Ma vaatasin kella. Kümnesed uudised on eetris seitsmekümne viie minuti pärast. „Andrei, sa tead, et CNN kasutab meie materjali iga kildu. Vene televisioon annab meie uudiseid siit Vladivostokini. Ja Boriss Jeltsin üritab just praegu sul mune maha lõigata …”

      „Jonka!”

      „… aga ma luban sulle, et paar minutit pärast seda, kui prezident zAleksandr Vladimirovitš Rutskoi räägib sellele kuradi kaamerale siin, kuuleb tema häält kogu kuradi maailm!”

      Fjodorov naeratas. „Oot, ma vaatan.”

      Ta kadus ukse taha.

      „Ei noh … ülimalt huvitav etteaste, Jonka.”

      „Arvad? Ma leian ka, et see läks kenasti.”

      Ma luusisin ringi, otsides pilte, mis hetke kõige paremini edasi annaksid. Vabatahtlikud kobasid läbi pimeduse. Padrunid klõpsatasid teraspesadesse. Küünlavalgus tulvas trepist üles ja trepp hõõgus nagu kaevanduse šaht sügaval maapõues. Kaugel all hüüdsid hääled: „Õhk puhas!” Uks avanes vaikselt ja Andrei Fjodorov andis meile märku sisse tulla.

      „Ainult paar minutit. Tal on vaja magada.”

      Sissepääsu ääristasid küünlad, nagu kabelis. Vastu seinu olid toetatud vintpüssid. Rutskoi istus laua otsas kollase valguse sõõris. Tema kõrval põles väike küünal. Jopp üle tooliseljatoe visatud. Tema käes hõõgus võimatult pika tuhalondiga sigaret ning sireda liigutusega viipas ta meid enda kõrval istet võtma. Ta hääl oli sügav ja rahulik. Küünlavalgus pehmendas viimaste päevade pinget tema näol.

      „Aleksandr Vladimirovitš …” sosistas Oleg, „… kas see on šahhmatt?”

      Rutskoi tõstis käe üles; vaikus. Teda ei huvitanud küsimused. Ta istus ja mõtles hetke vaikselt. Sügav mahv sigaretist, suitsune ohe. Tema terassiniste silmade pilk langes küünlaleegile tema ees.

      „Teate mis. Ma olen alati olnud kindlate põhimõtetega mees. Ja ma teadsin kogu aeg, et see niimoodi lõpeb.”

      Ta sirutas käe ja tõstis küünla pimedas ruumis kõrgele üles.

      „Sellise küünlaga, mis põleb Venemaa demokraatia mälestuseks.”

      Tema sõnad helisesid mu peas vastu. Poliitiline avaldus … jess! See mees võib rääkida terve öö, aga see on parim, mida ta on öelnud. Suur, suur aitäh. Aeg minna.

      Ma taganesin paariks üldplaaniks. Oleg jättis Andrei Fjodoroviga hüvasti ning me lipsasime uksest välja ja ihukaitsjatest mööda, kuid samas käis mul peast läbi järjekordne rumal mõte.

      „Oleg. Me sokutame selle materjali ära ja tuleme kohe tagasi. Ütleme Andreile, et me tahame põrandal magada.”

      „Ei noh … põrandal. Miks?”

      „Jumal teab, mis öösel juhtuma hakkab.”

      „Seda ma kartsin, et sa midagi sellist mõtled.”

      Ja ta jooksis tagasi küünlavalgusse.

      Mind äratas kõva müdin. Mitte et ma just päriselt maganud oleksin, pigem oli see silmad kinni lõdisemine. Viimanegi soe kadus koos valgusega. Jäine külmus luusis ringi mööda tühje saale.

      Ma roomasin akna juurde ja pühkisin klaasilt udu. Tükk maad allpool käis öö varjus vilgas tegevus. Valge Maja juurde sõitsid Kamazi veokid täis hiiglaslikke betoonplokke ja ehituspuitu. Vabatahtlikud loopisid massiivseid ehitusmaterjali kamakaid sõidu- ja kõnniteedele. Unistajad sidusid köisi kivide ümber ja tirisid neid paika nagu heebrea orjad püramiididel.

      Teisest aknast paistsid miilitsasalkade hallmantlid, kes tammusid endale sooja tehes endiselt paigal ja vaatasid, kuidas mässajad kaitsevalle ehitavad. Üle Kalininski silla veeres rivi sõjaväeveokeid, mis peatusid ja ootasid ning sõitsid siis mööda pimedat tänavat minema.

      Platsil kössitasid sajad unistajad barrikaadide kõrval lõkete ääres, vaadates ja oodates koos ülejäänud maailmaga. Akordionimees istus rahva hulgas, müts viltu peas, mängides oma muusikat ja lauldes midagi Nõukogudemaast ja vikerkaarest.

      Mööda aknaklaasi nirisesid väikesed vihmapiisad. Ma astusin tahapoole ja tegin mõned liitmistehted. Kolm meetrit lai, põrandast laeni kuus meetrit kõrge.

      „Jeesus. See pagana maja on monument klaasi auks.”

      Mu hääl kajas pimeduses. Kiire tiir mööda saale. Sohvad, toolid, raamaturiiulid, kõik olid kummuli keeratud ja üksteise otsa vastu aknaid kuhjatud. Ihukaitsjad istusid Rutskoi kontori ukse ees, suitsetasid ja jändasid oma vintpüssidega. Nad lehvitasid ja naeratasid, kui ma läbi ruumi lonkisin, pakkusid mulle suitsu ja avaldasid kahetsust, et tee otsas on.

      Kaugemas nurgas istus üksildane vahimees ja puhastas küünlavalgel oma AK-47-t. Kuulid ja õlised kaltsud ja padrunisalv, maaliline nagu vaikelu. Oleg lamas kerratõmbunult sealsamas lähedal väikesel vaibal. Villane müts silmil, käed ümber õlgade, ja avas ühe silma, kui ma tema kõrvale prantsatasin

      „Normalno?”

      „Jah, kui välja arvata mõned inimesed, kes betooni ja muud sitta kokku loobivad.”

      „Barrikaadid tankide vastu.”

      „Lahe.”

      Ma toetasin pea kaamerale ja loendasin betoonimütsatusi nagu lambaid.

      „Oled sa kunagi kommunist olnud, Oleg?”

      „Ei noh … minu vanaisa oli mesinik.”

      Pikk vaikus ja uued mütsatused.

      „Kas sellele avaldusele tuleb lisa või on see kõik?”

      „Ma jäin lihtsalt tema peale mõtlema.”

      „Kas te olite lähedased?”

      „Ei. Ta on ainult foto. Seltsimees Stalin lasi ta arreteerida ja saatis Siberisse vangilaagrisse, kus nad talle kuuli pähe lasid.”

      „Mille eest, kurat?”

      „Ränga kuriteo eest olla hea mesinik, arvan ma.”

      „Neetud.”

      „Paar aastat hiljem hukkus mu isa Suures Isamaasõjas, püüdes päästa seltsimees Stalini perset Herr Hitleri küüsist.”

      Oleg pööras ringi, toetas pea käsivarrele ja ohkas.

      Nad mõlemad surid enne minu sündi. Ma ei ole neid kunagi näinud ega nemad mind. Nad on olnud minu elus üksnes fotod.”

      „Kõigest pildid.”

      „Jah, Jonka, kõigest pildid.”

      Ja nüüd on kolmas põlvkond Jurjevite meesliikmeid tulejoonel. Ma nägin vaimusilmas tema naist ja lapsi ja seejärel pilte ühest teisest perekonnast Suhhumi pimedal ruleerimisrajal, perekonnast, kes rebiti tükkideks, kui nad mulle järgnesid, minusse uskusid. Mida, kurat, ma ometi tegin?

      „Oleg, võib-olla me peaksime ära minema.”

      „Kas sa tema sõrmede kohta oled kuulnud?”

      „Misasja?”

      „Jeltsini. Tema vasakul käel on kaks sõrme puudu. Kui ma väike poiss olin, leidsin ma alatasa sõjast jäänud kuule. Ma tegin lõkke, peitsin ennast puude taha, viskasin need tulle, katsin