Oleg ei naeratanud. Ta silmad sihtisid unistajaid all väljakul.
„Vaata neid. Emad ja isad ja lapsed. Rutskoi nentis fakti. See, mida Jeltsin on teinud, on ebaseaduslik. Ja et puhtalt välja tulla, peab meie hiilgav president veenma maailma, et need inimesed on kurjad. Loomad, kes pole väärt elama. Nii et ta provotseerib neid seni, kuni nad hammustavad. Siis tõstab ta oma veritseva käe maailma silme all üles ja lööb.”
Oleg nõjatus üle rõduääre. Tema viiekümne ühe aastased käed koputasid vastu marmorit samas rütmis mõtetega. „Jonka, kas sa suudad ette kujutada, mis minu maaga juhtunud on?”
All platsil kogunes kamp unistajaid ümber vibaliku, pikka musta mantlisse mässitud mehe. Mehel oli käes akordion. Ma ei teadnud ta nime, aga ta oli kohal igal Jeltsini-vastasel demonstratsioonil, mis Moskvas aset leidis. Nagu DJ kommunistlikul reivil. Pruun müts, mis kattis tema revolutsionääripead, vajus vasakule viltu, kui ta sõrmed üle elevandiluukarva klahvide tantsisid. Ta juhtis unistajaid Hitleri-vastase Suure Isamaasõja lauludega. Hääled kandusid marmorkive pidi üles ja kajasid platsil vastu. „Nüüd virgu, piirideta maa!”
Südamed ärkasid elule. Lootus ja auhiilgus, veel üks kord.
„Oleg, miks kommudel see kõikse parem muusika on?”
„Ei noh.” Ta naeris.
Me läksime lähivõteteks alla platsile. Kaks babuškat varjasid end tuule eest sinise plastplangu taga. Villased mantlid ja kihelust tekitavad sallid. Veidravärvilised kootud mütsid ja paksud saapad. Nõukogude moeikoonid. Nende jalge ees põles pisike lõke ja selle kohal kees väikeses kastrulis vesi.
„Kakoje televidenije?” küsis too, kellel oli alles enamik hambaid.
„Britanskoje televidenije.”
„BBC ili ITN?” nõudis teine, hambutu.
„ITN,” ütles Oleg.
„Horošo!”
Mõlemad noogutasid. Hammastega naine nõjatus lähemale. Tema kortsulise käe oksarao sarnane sõrm osutas objektiivile. „ITN govorit pravdu,” ütles ta.
„Ei noh … hea uudis,” ütles Oleg. „Revolutsioonilised vanaemad eelistavad ITN-i teistele Briti uudistele.”
Meile pakuti teed ja mulle peeti loeng, kui rumal on ilma mütsita väljas olla. Babuškad itsitasid ja väänlesid nagu tarretis.
„Urraaa!”
Lisapalad Valge Maja juures. „Tuhanded” unistajad nihkusid kaamerate rõdult sähvivate kaarlampide valgusse. Ruslan Hasbulatov seisis mikrofoni taga ja soojendas rahvahulka enne pikka külma ööd. Rusikad ja lipud ja patriootlik raev tõusid ühel häälel taeva poole.
„Elagu Nõukogude Liit!”
„Urraaa! Urraaa! Urraaa!”
Oleg sikutas mind käsivarrest ja objektiiv langes varjudele seintel. Nõrk valgus ja meeste varjukujud, mis liikusid kiiresti ja vaikselt ning kadusid Valge Maja sisemusse. Automaadid käes.
Järgmised paar päeva veetsime mina ja Oleg Valge Maja kohvikus koos ülejäänud meediatsirkusega, mugides kopitanud leiba, rüübates magusat teed ning vaadates rõdu ja sellealust platsi. CNN-i „Kriis Venemaal” venis nagu uimane tigu.
Teleagentuurid tegid kõik peamised ülesvõtted rõdukõnedest ja parlamendiistungitest. See jättis mulle aega uidata mööda saale ja haljasala ning otsida värvilaike, kuid isegi need pildid nägid kõik ühesugused välja. Niisiis jõime me veel teed ja tukastasime. Mingil hetkel, kui mina nägin und millestki imelisest, tulid Rutskoi ja Hasbulatov pärast järjekordset rõdukõnet trampides trepist alla. Viiskümmend teeklaasi kolksatasid vastu lauda nagu üksainus kongilöök. Kaamerad ja reporterid ja produtsendid sööstsid minema, et mehed nende möödumisel blokki võtta.
„Kas te ei arva, et Jeltsin on võidu äärel?”
Rutskoi jääb seisma ja jõllitab küsijat metsikul pilgul. „Vaadake …” Tema käed liiguvad üle kujuteldava laua. „… see on malepartii.”
„Ah nii?”
„Lihtne. Paar käiku veel ja šahh-matt.”
Ja Rutskoi ihukaitsjad tõrjusid kaamerad tagasi. Reporterid sorisid jahmunud ilmel oma märkmeid. Oleg pööritas silmi.
„Hmmm. Kuidas sulle tundus?”
„Minu meelest on mees täiesti arust ära.”
„See on ülimalt nutikas poliitiline tähelepanek, Jonka.”
Järjekordne tassike teed samovarist, seejärel ringkäik platsil. Puusuitsu pilv keerles sügiseste puude kohal ja soe päike lõikas läbi varahommikused varjud ja värinad. See valgus tuli paksude pilvede vahelt, mis rippusid tahmunud teraskatla kohal. Aurupahvaku sees seisab üks naine, käes sakiline puupulk. Ta pistab pulga venivasse magusasse vedelikku ja segab ja segab, kuni tee on selline, nagu peab. Siis täidab ta külmetavate ja näljaste pilkude all tassid.
Taamal, lagunevate barrikaadide taga, on üha rohkem militsionääre.
„Kust need poisid kõik tulevad?”
„Mingi vabrik vorbib neid nagu küpsiseid,” ütles Oleg.
Rasked hallid mantlid. Mustad saapad. Lõputu rivi poisse, peas kiivrid, nagu neid kandsid USA sõdurid esimese ilmasõja ajal. Mundrite messingnööpidele endiselt graveeritud Nõukogude Liidu viisnurgad. Oleg naeris ja vappus nagu kloun ja läks näost üleni punaseks.
„Maitsvad miilitsaküpsised.”
Ta naeris veel kõvemini.
„Mmmm, kui hea.”
„Me peame saama mõned paganama pildid, enne kui me lolliks läheme.”
Lonkisime läbi pargi ja jõudsime väikeste lõkete ja tukkuvate unistajate juurde, kes olid iga hetk valmis uuesti Jeltsin vrag naroda’tama. Kiire loendus – nii umbes seitsesada tõsiusklikku. Palju vähem kui eile ja eile oli neid juba tunduvalt vähem kui üleeile. Tigedad tuhanded olid koju läinud. „Kriis Venemaal” oli varsti valmis end kokku pakkima. Mingi tüüp jooksis ringi ümber minu, et veri käima saada.
„Alloo! Rõõm teid näha!” hõikas ta vene keeles. „Kuni te siin olete, Jeltsin ei ründa!”
Ja ta patsutas mind vennalikult seljale ja mina patsutasin teda seljale ja naeratasin ja ütlesin inglise keeles …
„Ära seda looda!”
… ja tema naeris ja patsutas mind uuesti seljale, mõeldes, et ma ütlesin: „Tõsijutt, seltsimees! Edasi, poisid!”
„Ei noh … edasi, Jonka.”
Me suundusime Valge Maja külgukse juurde, läbi unistajate kobara ja impulsiivse aplausi, mis vallandus, kui kolonn laigulises mundris mehi päikesevalgusse marssis. Kõrget kasvu, teravatipulises lambanahkses mütsis kasakast ohvitser kõndis marsisammul sõjasalga ees ja hüüdis käsklusi; tema läikivad mustad saapad klõpsusid vastu sillutist ja käsi klammerdus ratsaväemõõga külge. Poleeritud terasel läigatas valgusesäde.
Ma pressisin end ligi ja torkasin objektiivi läbi rahvahulga.
Kõigil meestel rippusid seljal … AK-54 vintpüssid. Kerged ja kurjakuulutavad. Kerge ja kompaktne surm. Kasakas röögatab ja kolonn tardub. Teine röögatus ja mehed pööravad kannal ringi ja võtavad valveseisangu.
Lähivõtted. Noored mehed ja vanad mehed. Mõned mundrid suvaliselt kokku sobitatud, mõned äsja koitõrje pallikeste alt lagedale kraamitud. Mõned kõhud, mille kohal nööbid ragisesid, aga näod olid kõik eranditult uhked. Nagu olid uhked ka tõsiusklike näod, sest nüüd oli neil midagi rohkemat kui kaikad ja kivid: nüüd oli neil, kurat, terve armee.
Panoraamvõte paremale. Objektiiv võtab kõrget kasvu kasaka kaadrisse. Tema silmad välguvad. Hullunud hüpe kaamera suunas, käsi sirutub välja ja krabab. „Kui sa