„Kurat, mulle aitab, ma keeran magama. Kas ma seal eesruumis vana diivani peal võin tukastada, ma ei taha sellises olekus koju ilmuda?”
„Mine magama jah,” arvas ka Mike. „Ando peaks kohe lõpetama, siis ei konda seal enam kedagi. Saad rahus toibuda.”
Ando ilmus uksele, käterätt ümber puusade, ja istus Mardi kõrvale toolile.
„Kurat, seda salatit ei saagi välja.” Ando oli kusagilt kammi leidnud ja silus oma sassis juukseid. Aja ennast või kiilaks. Ando viskas kammi nurka ja haaras pooliku viinaklaasi.
„Kuule, aga ma võin sulle head Nõukogude-aegset majapidamisseepi tuua, ma varusin,” tegi Mike enda arvates vaimukat nalja.
„Jää vait!” Ando rüüpas viina ja kummutas Mardi pudelist õlut peale.
„Räige,” arvas Mart seesuguse joomisviisi peale.
„Mahla ju pole. Ma ei saa pealevõtuta viina juua, ega ma parm ole.”
„Näed selline välja küll,” arvas Toomas, kes suundus sauna eesruumi diivanile puhkama.
„Jah, ja sina näed meil väga viks välja, vaata ennast peeglist.”
„Ma ropsisin.” Toomas kadus eesruumi ja sulges ukse.
„Ma kutsun endale vanamehe autoga järele,” teavitas Ando mõne aja möödudes. „Sellise soenguga mind taksosse ei lasta.”
„Mina ei laseks ka topelttasu eest, ega ka siis mitte, kui sa pead sõidu ajal aknast väljas hoiaksid,” sõnas Mart ja tõusis püsti – juba teist korda õhtu jooksul.
„Sinult ei küsitud,” nähvas Ando vastuseks.
Mart võttis taskust mobla ja tellis takso.
„Ando Petersell,” lausus ta kõvasti, kui telefonineiu talt nime küsis.
Ando viibutas Mardile vihaselt rusikat.
Siis oli kõik vaikseks jäänud. Ando isa oli oma võsukese, kes tema tulekut oodates verandal uinuda jõudis, Mike’i abiga autosse sikutanud ja minema sõitnud. Mike ei tahtnud enam magama minna ning laotas pirnipuu alla kastesele murule teki, et seal lebades päikesetõusu vaadata. Kell viis hommikul oli aias juba üsna valge. Mike pikutas ja mõlgutas mõtteid. Suvi oli möödunud, aeg oli saabunud ja ta pidi juba paari tunni pärast minema, et täita oma kohustus riigi ees.
Pidu oli ikka üle ootuste tormiliseks muutunud. Mike ei saanud aru, kuidas küll Toomas nii palju juua suudab? Lõpuks jõudis Mike järeldusele, et ta on ikka päris korralik poiss – näe, isegi suitsu ei tee –, kuigi vahel laisk. Ja ebakindel. Eriti ebakindlaks muutus ta tüdrukute setskonnas. Tõmbus tagasi ja jäi vaikseks. Talle olid nii mõnedki tüdrukud silma jäänud, kuid tema arglikud lähenemiskatsed ei kandnud tavaliselt vilja.
Viimati oli Mike’ile hinge läinud üks klassiõde. Ilus pikk blond tüdruk. Kahjuks aga ei saanud Mike ennast isegi tüdruku sõbraks pidada, millestki enamast ta ei julgenud mõeldagi. Ta uskus, et tüdrukul on niikuinii valida mitme väga tegija poisi vahel ja et tema nende tasemele niikuinii ei küüni.
„Tere Mike. Mina siin,” kostis vaikne mahe hääl. „Ma kuulsin, et sa lähed sõjaväkke. On see tõsi?”
„Mõh…?” Mike ehmus päris korralikult, kui ta pead tõstes nägi, et rääkija oli tema blond unistus, kellele ta just äsja mõtles. Ta ei osanud äkki midagi tarka öeldagi. „Mis sa siin teed, ma pole sind terve suvi näinud?”
„Kas sa tõesti arvasid, et ma sind niisama minema lasen? Sa oled ikka lollike küll.” Neiu astus lähemale.
Mike tundis, kuidas tal kere kuumaks läks.
„Ei… noh… jah,” pobises ta käheda häälega.
„Tulin sind ära saatma. Ma tean, et sa tegelikult ootasid mind. On nii? Sa oled minusse ju kõrvuni armunud.”
„No… tead, seda…”
„Jäta järele, ma tean, et sa ei julgenud mulle läheneda, kuid usu, oled alati minu lemmik olnud. Ma olen sind juba ammu tahtnud, kuid aeg ei olnud õige. Nüüd on sobiv võimalus ja me mõlemad oleme valmis selleks, mis kohe tulema peab.” Neid sõnu öeldes päästis neiu lahti õlapaelad, mis kleiti üleval hoidsid ja Mike nägi, kuidas valge riie justkui aegluubis mööda noore neiu täiuslikult kumerat keha alla libises. Kleit kukkus hommikukastesele murule ja seal, tõusva päikese taustal, seisis alasti tüdruk nagu ingel.
Neiu nägi vastupandamatu välja ja Mike tundis, kuidas kehas hakkasid toimuma imelikud muutused. Ta teadis, et asi on läinud liiale ja hüppas püsti.
„Ei, me ei saa…”
Neiu klammerdus kätega poisi kaela ümber, surus punased huuled tema suule ja õhkas mõnulevalt. Siis tõukas ta oma alistuva ohvri pikali ja istus tema jalgadele. Pärlmutrivärvi küüned klammerdusid püksirihma külge ja hakkasid seda lahti kiskuma. Nüüd ei päästnud Mike’i enam miski…
„Äratus, päevavaras! Maast lahti, sa logard!” kostis kusagilt sügavikust kellegi hääl. Mike võpatas ja kargas jalule. Uni oli hetkega pühitud.
„Toomas, sa kuradi tõbras, ma just…”
„Kell on kuus, järgmised kolmsada kuuskümmend viis päeva ärkad sa sellisel kellaajal.” Toomas naeris valjult. „Nad teevad sinust veel inimese, usu mind. Näe, joo see ära, hakkab parem,” ulatas ta Mike’ile kahtlase ollusega täidetud klaasi.
„Mis see on?”
„Joo, hakkab parem.”
Mike jõi.
Esimene öö. Hommik. Päev
Tallinnas asuv Sidepataljon, kus Mike pidi hakkama aega teenima, nägi välja ilus ja soliidne – kaks suurt vanaaegset maja, nende vahel laius roheline muruplats ja kõrge masti otsas lehvis vabariigi lipp. Peale kahe vanaaegse kasarmu kuulus pataljoni juurde veel suur autopark ja riviplats ning kõike seda ümbritses võimas paekivimüür. Kindlasti on tegu Eesti ilusaima ja uhkeima pataljoniga, arvas Mike esmamulje põhjal.
Kõikjal sebis ringi laigulistes riietes mehi ja kõik nad tundusid jube tähtsad. Kes vehkis kätega, kes lõugas teise laigulise peale, ja Mike’i üllatuseks viskas üks mees järsku teise ees käpuli ning hakkas kätekõverdusi tegema. Taoline käitumine tundus Mike’ile imelik ja võõrastav, kuid aeg näitas, et nähtu on sõjaväes täiesti tavaline asi.
Mike lebas kasarmunari teisel korrusel ja põrnitses laepragusid. Tänavavalgusti akna all saatis heledaid kiiri läbi klaasi ja nii oli toas piisavalt valge ning silm seletas kõike.
Tuba oli suur ja mahutas kuus kahekordset nari. Mike, kes magas ühe nari ülemisel korrusel, tundis, kuidas nari värises, kui alumine naaber ennast asemel pööras.
„Kas mõni magab ka või?” kostis akna alt kellegi hääl.
„Jah, mina magan,” tuli toa keskelt naljatlev vastus. Samal hetkel lükati toa uks lahti ja nähtavale ilmus tume kogu.
„Kas und ei ole?” küsis tulija. „Kui magada ei taha, siis leiame muu tegevuse, me võime ka välja jooksma minna. Pärast seda tuleb kindlasti magus uni.”
Keegi isegi ei iitsatanud.
„Hea küll, katsuge nüüd siiski uinuda, sest muidu olete homme päeval uimased ja ei saa millestki aru.” Tume kogu lahkus ja sulges vaikse klõpsatusega ukse.
Möödus paar minutit ning toast hakkas taas kostma tasast juttu ja vahel sekka ka naeru.
„Ärrratus!” Vali hääl kaikus üle kasarmu.
Unesegane Mike viskus püsti nagu pingest vabanenud vedru. Tuled pandi põlema ning heledad päevavalguslambid pimestasid ärkavate poiste silmi.
„Kiiremini, kiiremini,” karjus kellegi vali hääl. „Teil on rivvi jõudmiseks aega viis minutit. Kui selle ajaga ei jõua, siis hakkame harjutama.”
Toas läks meeletuks sagimiseks.