„Selge. Nii et sina loomaarstiks ei hakka?”
„Ei iial!” oli raudne vastus.
„Siis pole sinuga midagi rääkida.”
„Ma mõtlen võib-olla midagi muud välja.”
„Anna siis mullegi teada.”
„Teeme nii.”
„Head aega.”
„Jah.” Mike pani toru hargile.
Riigikaitseosakond
Hommik oli vihmane ja kõle. Isegi kohv ei suutnud uimast pead erksamaks muuta. Söömisest ei tasunud rääkidagi. Mike ei saanud aru, kuidas just nüüd, kui oli saabunud suvi, ilmad nii kehvaks said minna. Igatahes ei olnud alanud päevalt palju loota ja kui ilm on vilets, siis pole paremat tegevust kui magamine. Mike võttis tassi kaasa, läks susside sahinal tagasi oma magamistuppa ja viskus voodile pikali.
Ta vahtis lage ja oli oma mõtetega väga kaugel. Naljakas, kui inimene on loid ja uimane, siis hakkavad tema peast igasugused imelikud mõtted läbi jooksma. Neid aina tuleb ja tuleb ning lõppu ei paistagi. Mike oli öösel näinud ebameeldivat und. Seal olid sõbrad koolist, kes temasse põlgliku üleolekuga suhtusid, ja õpetajad, kes teda karmil pilgul vaatasid.
„Sa oled lootusetu, sündinud juhmard, äbarik, korralike inimeste häbi, saast, kõlupea!” Mida kõike oleksid nad veel öelnud, kui Mike sellest kohutavast painajast virgunud poleks!
Kas mõjusid eelmise päeva sündmused või oli asi unenäos, igatahes arvas Mike, et on aeg asi ära otsustada.
„Ülikool, sõjavägi – sõjavägi, ülikool,” ümises ta endamisi. Ülikool oli just nagu tuttavam, mitte just sama, mis keskkool, kuid laias laastus ikkagi teada värk. Sõjavägi – sellest ei teadnud ta midagi.
Kindlam ja turvalisem oleks niisiis ülikool, aga pikemas perspektiivis vaadatuna – võib-olla sõjavägi.
Mike väljus mõtetest ja vaatas kella. Pool üksteist.
„Kui käiks õige Riigikaitseosakonnas ära ja astuks vabatahtlikult teenistusse, niipea kui võimalik,” mõtles ta.
„Aga miks ka mitte,” ütles ta valjult, et südamesse tikkuvat hirmuvärinat peletada. Otsustatud. Mike viskus voodist välja ja astus riidekapi ette. Ta tõmbas teksad jalga, pani selga särgi ja võttis riidepuult tuulejaki. Haaranud esikust vihmavarju, astus ta uksest välja vihmasele tänavale. Poissi valdas trööstitu tunne. See süvenes veelgi, kui ta Riigikaitse hoone hämarates koridorides vajalikku ust otsis. Lõpuks palus ta abi vastutulevalt aukandjalt, kes siis tulevase kaitseväelase õige kabineti juurde juhatas.
Mike koputas uksele ja sisenes vastust ootamata ruumi. Ruumis istusid kaks naist ja üks vanem härra.
„Seda… et ma tahaksin sõjaväkke minna,” teatas Mike. Ta laskis kiiresti pilgu üle toasviibijate ja imestas, et keegi temast välja ei teinud. Kõik istusid oma laudade taga ja paistsid töösse süvenenud olevat.
„Mind huvitaks, kuidas ma saaksin teenistusse astuda.”
Üks paksem naine tõstis pea ja osutas lahkelt naeratades mehele. „Härra leitnant tegeleb teiega.”
Mike astus mehele lähemale ja jäi tolle paguneid silmitsema. „Sellised on siis leitnandil,” mõtles poiss.
„Mis mureks?” küsis leitnant, tõstmata pilku paberitelt.
„Tahaks sõjaväkke tulla,” oli vastus.
„Vabandage, ma vist ei saanud päris täpselt aru?”
„Ma tahan vabatahtlikult teenistusse tulla.”
„Selge see… ah või teenistusse tulla!” Järsku oli leitnant püsti ja nihutas ühe tooli Mike’ile lähemale. „Aga palun, istuge ometi.”
Mike istus. Leitnandi vanast ja murekortsulisest näost peegeldus korraga eriline abivalmidus.
„Miks te vabatahtlikult tahate teenistusse tulla?”
„Saaks kohustuse kaelast ära.”
„Ei põgene politsei eest ega ole mingit jama põhjustanud?”
„Mis?” oli Mike kimbatuses.
„Vaata, meil käib siin aeg-ajalt kurikaelu, kes mingi jama on korraldanud ja loodavad siis sõjaväest varju leida.”
„Ei, ei ole jama teinud.”
„Ausalt?” usutles leitnant edasi.
„Ausalt.”
„Siis on hea. Aga kas psühhiaater on teid viimase aasta jooksul üle vaadanud?”
„Ma ei mõista?”
„On teie vaimne tervis ikka korras?” Leitnandi silmis oli ärev pilk.
„Mu mõistus on korras.”
„Jah, aga sellisel juhul jääb mulle arusaamatuks, miks ometi sõjaväkke?” Leitnant ei suutnud uskuda, et kusagil väikesel Eestimaal leidub keegi noor mees, kes tahab tulla sõjaväkke. Ta oli kindel, et poiss on natuke totu.
„Tahan lihtsalt seda värki kaelast saada,” oli Mike enesekindel.
„Siis on hästi. Vana te olete?”
„Kaheksateist. Lõpetan just keskkooli.”
„Siis käisite talvel ennast juba arvele võtmas.”
„Käisin.”
„Ja tahate kohe pärast kooli teenistusse tulla?”
„Mõtlesin, et võiks.”
„Muidugi, õige ta on kohe ära käia, hiljem on see ainult tüliks kaelas.”
„Seda minagi,” oli Mike päri.
„Ega siis midagi, paneme teid novembriks kirja.”
„Alles novembriks! Kas varem ei saa?”
„Kahjuks on meil augusti omad juba koos ja ka arstlik ülevaatus tehtud. Me ei hakka ju teie pärast arstide komisjoni kokku kutsuma.”
„Aga kas ikka kuidagi ei saa augustiks?” muutus Mike murelikuks.
Leitnant vajus mõttesse. „Samas, ega veel üks mees liiga ei teeks, ja arstid võite ka ise läbi käia. Tegelikult on see täitsa võimalik. Kas teil pass on kaasas, ma paneksin isikuandmed kirja?”
„Muidugi on.” Mike asetas passi lauale.
Leitnant avas sahtli ja võttis sealt paar blanketti. Ühe ulatas ta Mike’ile. „Siia koguge arstide otsused oma tervisliku seisundi kohta.” Teisele blanketile kirjutas mees passiandmed.
„Ah jaa, kuna te olete vabatahtlik, siis on teil õigus endale väeosa valida. Millist sooviksite?”
„Ma ei teagi, milliseid meil on,” oli Mike nõutu.
„Igasuguseid, kuid ma küsin parem, millisesse linna te soovite? Võib ka kuhugi maale, metsa sisse.”
„Ei, metsa küll ei taha. Aga kui jäädagi Tartusse?”
„Ei soovita. Meil oli siin üks poiss, kes kasarmuaknast oma kodumaja nägi. Kahe nädala pärast palus ta ennast üle viia. Siin olete te kodule nii lähedal, et tekib tahtmine hüppesse minna.”
„Ma valiks hea meelega Tallinna, seal peaks vist merevägi asuma?”
„Jah, kuid mereväes eeldatakse eelnevat kokkupuudet mere või laevadega.”
„Seda mul ei ole.”
„Tühja kah, ega te paljust ilma jää. Enamus aega kulub seal laevade kajakasitast puhtaks küürimisele ja merele ei pruugi te kunagi saada.”
Mike naeris. „Aga kas riigil õhujõud on?”
„Mõni ilmasõja-aegne kopter meil ju on.”
„Aga õhutõrje?”