„Kuu… kuule sina, sina, kas sa ei tea, kus mu vorm on?” küsis ta poisilt, kes alumisel naril oli maganud.
See aga ei teinud küsimusest väljagi, vaid haaras oma saapad näppu ja tormas, lahtised kuuehõlmad lehvimas, koridori poole.
Nõutu Mike seisis toa keskel, vaatas väljuvaid mehi ja laiutas käsi. Peagi oli tuba tühi ja Mike nägi, et ühtegi vormi polnud üle jäänud.
Samal ajal moodustus koridoris midagi rivitaolist ning mehed hakkasid juba riidesse saama. Mõnel olid küll kuuenööbid valesti nööbitud, nii et üks kraenurk teisest kõrgemale jäi, mõnel olid saapad vahetusse läinud, kuid siiski paistis, et kõik suudavad viie minutiga hakkama saada. Esimese hommiku kohta oli tulemus hea ja neli jaoülemat, kes koridoris toimuvat tsirkust pealt vaatasid, naersid rahulolevalt.
Üks jaoülem, aspirant Kivistik, astus rivi ette, vaatas sajapealist karja, mis tema ees sagis, tõmbas siis kopsud korralikult õhku täis ja röökis, nii et sooned laubal paisusid: „Kompanii, valvel!”
Järgnes rüselus ja müdin, kuid kümme sekundit hiljem valitses vaikus ja kuulda oli ainult higiste meeste hingeldamist. Kõik seisid sirgelt ega liigutanud enam.
„Jätta!” karjus aspirant ja vallandas sellega uuesti sagina.
Siis kõlas uuesti „Valvel!” ja jaoülem hakkas rääkima.
„Kui ma ütlen valvel, siis te võtate kohe valveseisangu ja enam ei liiguta. Kukkugu teil või püksid jalast, aga teie seisate ja ei nihele. Selge?”
Kõik olid vait.
„Hästi. Kas kõik on rivis?” küsis aspirant.
Ikka vaikus.
„Nooremseersant Puist läheb ja vaatab toad üle.”
Nimetatud jaoülem, kes koos teiste jaoülematega rivi ees seisis, hakkas tube kontrollima. Esimene tuba oli tühi, teine samuti, kuid astunud kolmandasse tuppa, jooksis muie üle seersandi näo.
Noorsõdur Mike istus toolil ja üritas jalga tõmmata oma õppusvormi pükse, mis ta kapist välja oli otsinud.
Mida teie siin veel kohmitsete?” küsis Puist noorelt.
„Ma ei… tähendab, keegi on minu vormiga vist läinud, ma võtsin…”
„Mis see siin mämmerdab?” küsis uksele ilmunud aspirant.
„Uimab, ei leidnud riideid,” seletas Puist.
„No siis tuleb püksata.”
Mike vaatas jaoülemaid ja tundis, kuidas süda taguma hakkas.
„Noh, noor, saapad jalga ja rivvi,” kamandas Kivistik.
„Kas nii ikka võib?” kahtles Puist.
„Väljas on seitseteist kraadi sooja, ega ta ära ei külmu. Nii et lähme. Noor, saapad jalga ja rivvi.”
Minut hiljem oli kompanii kasarmu ees rivis ja valmis alustama oma esimest hommikujooksu. Ühtset rohelist värvi vormides meesterivi lõpus seisis lotendavate sõjaväebokserite väel Mike, jala otsas suured sõjaväesaapad. Sellisena, nagu ta seal seisis, meenutas ta väga Miki- Hiirt ja nii mõnigi rivisolija lubas endale väikese naeru.
Siis kõlas taas käsklus „Valvel!”
Tund. Kompaniiülem. Uued tuttavad
Lõuna oli möödas ja kogu kompanii käsutatud suurde õppeklassi, kus pidi toimuma esimene, sissejuhatav tund. Noored sõdurid istusid paarikaupa pinkides ja ootasid. Siis avanes klassiuks ja neli neile juba eelmisest päevast tuttavat jaoülemat astusid klassi. Jaoülemad liikusid neid sihtivate pilkude saatel klassi ette ja jäid sinna rivvi seisma.
„Nüüd me anname teile esmase ülevaate siinsest elukorrast ja reeglitest,” alustas nooremseersant Puist. „Kõigepealt meist. Need, kes seni veel pole aru saanud, võiksid nüüd kõrva taha panna, et meie oleme teie jaoülemad ja seega otsesed ülemused, kes teiega tegelevad kakskümmend neli tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Me ei ole elukutselised sõjaväelased, vaid ajateenijad nagu teiegi, ainult et meie oleme teeninud üle poole aasta ja saanud jaoülema koolituse. Seega on meie kohus anda teile edasi omandatud sõjandusalaseid teadmisi.”
Puist ohkas ja vaatas teiste jaoülemate poole, justkui lootes, et need teda täiendavad.
„Lase edasi, sul tuleb see hästi välja,” ütles aspirant Kivistik.
„Niisiis,” jätkas Puist, „anname meie teile edasi teadmisi lahinguõpetusest, õpetame käsitsema relvi, õpetame sõjaväelaslikku käitumist ja sisemäärustikku, tutvustame teile erinevaid raskerelvi ja muid toredaid asju. Esimesed kolm kuud olete te justkui koolis. Päev algab äratusega, mis toimub kell kuus, sellele järgneb hommikvõimlemine ja siis pesemine. Enne hommikusööki viiakse läbi kontroll, kus kontrollime teie korrektsust. Nimelt peavad teie saapad alati läikima, vorm olema puhas ja muidu korras ning mis kõige tähtsam, teie habe olgu alati aetud. Seda me kontrollime erilise hoolega. Kui kõik on korras, läheme sööma. Hommikusöögile järgneb rivistus, kus tuleb ära kuulata pataljoniülema kõne ja sooritada väike marss ning pärast seda suundume õpperuumidesse ja keskendume õppetööle. Lõuna ajal käime söömas ja pärast sööki antakse teile tunnike vaba aega. Õhtupoolikul tunnid jätkuvad ja päev lõpeb füüsilise treeninguga. Pärast õhtusööki on teil jälle vaba aeg ja siis on võimalik käia pesemas, pesta oma riideid, kirjutada kirju kodustele, lugeda, õppida, käia pataljoni poes, raamatukogus ja tegeleda oma tubade koristamisega.
Selline saab olema teie nädal. Aeg läheb taolise ajakavaga kiiresti ja uskuge, te isegi ei märka, kui kolm kuud juba möödas on. Aga nädalavahetused on vabamad. Laupäeva hommikul toimub suur üldpuhastus, kuid pärast seda on teil vaba aeg kuni pühapäeva õhtuni. Teil võivad käia külalised, kellega saate kohtuda pääsla külalistemajas. Teie kasutada on kompanii telekas ja vahel saavad eeskujulikumad mehed ka kinno minna. Aga kui te saate hakkama mingi jamaga, siis võetakse teilt ära kõik hüved ja nädalavahetustest võivad kujuneda ka lõputud spordipäevad…” Puist jäi järsku vait ja vaatas tagumiste pinkide poole.
„Hei, noorsõdur!” hõikas ta. „Sina jah, kas magad?”
Tukkuja kergitas kiiresti pead, surus silmad punni ja lausus kindlalt: „Ei.”
„Mis ei! Püsti!” Seersant oli ärritunud. „Kui ülemaga räägid, siis seisad püsti ja vastad viisakalt, et just nii, ei, härra seersant. Said aru?”
„Jah,” oli kindel vastus ja noor tõusis.
„Mis jah,” muutus jaoülem juba vihaseks.
„Selge, sain aru,” seletas hämmeldunud noor.
„Mis selge? Sa oled mingi tume või, saad aru…”
„Just nii, härra seersant!”
„Tubli. Istuge, noor, kuid enne tehke une peletamiseks kakskümmend kätekõverdust.”
Noor laskus käpuli ja hakkas pinkide vahel kätekõverdusi tegema. Kuid juba kolmeteistkümnenda kõverduse ajal tema jõud rauges ja kõht vajus põrandale.
„Mis te seal püherdate, mängite tolmulappi või? Püsti.”
Eelmise päeva sündmused ning lühike rahutu uni oli mehed ära kurnanud. Nüüd tuli ennast kõvasti näpistada, et uni ei kimbutaks ja nii mõnigi poiss andis vahel küünarnukiga müksu oma naabrile, kelle pea longu hakkas vajuma.
Puist osutas nüüd teistele jaoülematele ja hakkas neid tutvustama.
„Mina ja need mehed siin oleme teie jaoülemad. Teie kuulate meie käske ja täidate neid, nii kuidas jaksate. Meie õpetame, käsime ja karistame. Maakeeli meie keelame ja käsime, poome ja laseme.”
Siis pöördus seersant esimese jaoülema poole.
„Aspirant Kivistik on jaoülem ja rühmaülema abi. Tema on