Justkui meeste lohutuseks ütles Puist Hilli kohta: „Ärge teda väga kartke, ta on tegelikult tunduvalt sõbralikum, kui välja näitab.”
Kolmas rivis oli nooremseersant Valter.
„Meie parim laskur ja tubli sportlane,” tutvustas Puist seersanti. „Väga leebe ja hea jaoülem, vähemalt alluvate arvates. Tema on selline mees, kes annab alati kergelt noortele järele. Nii et lunige alati temalt, kui midagi tahate.”
Valter oli pikemat kasvu ja sportliku kehaga. Ta ei olnud lihaseline, vaid pigem sitke ja lihtsalt trimmis. Sõjaväes oli ta hiilanud oma äärmise vastupidavusega ja ja nii kiireid jalgu nagu temal polnud pataljonis viimastel aastatel nähtud.
Valter pöördus Puisti poole ja käega osutades tutvustas teda klassile: „Nooremseersant Puist, nagu te juba teate. Igavene aktivist ja asjade eestvedaja. Noorte hirm, kuna erinevalt meist viitsib ta teiega eriliselt vaeva näha, nii et ettevaatust. Kui näete Puisti tulemas, siis põgenege.”
Puist lükkas Valteri rivvi tagasi ja saatis tema poole sunnitud naeratuse. Hetkel, kui ta tahtis hakata edasi rääkima, avati klassiuks ja sisse astus uus nägu. Seda meest polnud noored veel näinud. Tulija oli vaevalt klassi astunud, kui Puist ja Kivistik korraga klassi valvele käsutasid.
Tekkis väike kolin, kuid hetkega olid kõik sirged kui tikud. Siseneja astus väärikal sammul seersantide juurde, pöördus klassi poole, silmitses hetke seisvaid mehi, käskis siis istuda ja hakkas kõnelema.
„Mina olen nooremleitnant Tarmo Pilberg, teie kompaniiülem.” Mehe jutt oli rahulik ja monotoonne. Iga sõna oli korralikult välja öeldud ja sõnalõpud rõhutatud. Kuigi ta rääkis väga vaikselt, oli jutt selgelt kuulda.
„Olen teie kõige kõrgem otsene ülemus. Mulle allub kogu kompanii, mina koordineerin väljaõpet ja määran karistusi suuremate distsiplinaarrikkumiste eest.”
Mike, kes huviga leitnandi juttu kuulas, pöördus oma naabri poole ja sosistas: „Kuule, kas sina saad aru, palju neid ülemusi on? See on juba viies vend, kes meid kamandada ja karistada tahab. Kas sa ei leia, et me peaks nagu midagi korda saatma, enne kui karistama hakatakse?”
Naaber vaatas Mike’i, noogutas nõusolevalt.
„Ma soovitan teil korrast kinni pidada,” jätkas leitnant oma juttu. „Alludes distsipliinile ja väljaõppele muutute te isiksusteks, kes on suutelised võitlema lahingus ja kaitsma vajaduse korral oma kodumaad, oma vanemaid, oma naisi ja lapsi.”
Täitsa imelik vend, kus ta niimoodi sokkima on õppinud, mõtles Mike endamisi. See vend on ikka tõesti hingega asja juures.
„Käsku täites on teie elu kergem. Korralikult õppides, võib teiegi hulgast keegi saada jaoülemaks või koguni elukutseliseks sõjaväelaseks,” jätkas leitnant. „Te olete kolm kuud noore staatuses ja siis omandate reamehe auastme. Esimesed kuud on siin kõige raskemad. Pidage alguses vastu ja hiljem läheb juba tunduvalt kergemaks. Muidugi tuleb reameheks saamiseks teha läbi reameheeksam, üldfüüsiline test ja kuuekümnekilomeetrine reameherännak…”
Klassi läbis kahin.
„Vaikust!” Leitnant Pilbergi hääl valjenes korraks, kuid tasanes siis taas. „Te ei või koha pealt rääkida, teha hääli ega nägusid. Kui keegi tahab midagi küsida, siis tõstab ta käe.”
Klassi keskel tõusiski üks käsi.
„Jah, palun küsige.”
Tõusis keegi paksem tüüp. „Ma tahaksin täpsustada seda käsutäitmise asja. Kas kõiki, ma mõtlen, kõiki käske peab täitma?”
„Jah, eranditult.”
„Aga kui ülem annab käsu, mida ta ei tohiks anda? Kui ülem käsib pea ahju pista, kas ma siis teen seda?”
„Kui ülem kuritarvitab võimu ja oma käsust ei taandu, siis te täidate käsu ja teete pärast seda minule ettekande.”
„Pistan pea ahju, kõrben veits ja siis teen ettekande,” ebales küsija.
„Jah, nii see on, tähendab ei, ei… see on halb näide.”
„Aga kui teie kuritarvitate võimu, kelle poole siis pöörduda?”
„Pataljoniülema poole, kuid selleks on teil luba vaja.”
Paks poiss jäi mõttesse. „Ma ei saanud ikka aru – luba? Kellelt?”
„Oma kompaniiülemalt, seega minult.”
„Tähendab te kuritarvitate võimu ja siis lihtsalt lasete mind pataljoniülemale kaebama?”
Keegi klassis turtsatas.
„Kuhu te sihite, noor…?”
„Vilde,” vastas paks poiss.
„Vilde?” küsis Pilberg.
„Jah, Vilde, ma vabandan, kui olin kiuslik.”
„Te peate ennast vist väga targaks?”
„Piisavalt intelligentseks, et näha süsteemi nõrku külgi. Kui te aga minu haridust silmas peate, siis ma olen lõpetanud ülikoolis psühholoogia, räägin vabalt nelja võõrkeelt ja oleksin sellest sügisest suundunud magistrantuuri, kuid vabariik vajas mind siin rohkem.”
„Istuge,” sõnas Pilberg, otsustades noore hetkel rahule jätta.
Vilde istus. Istus, kuid tundis rahutust. Tema, tunduvalt kõrgema intellektiga kui enamik klassisolijaid, haritud, aktiivne korporant, käinud presidendi vastuvõtul, kuulunud õpilasomavalitsusse, pidi nüüd viibima sõjaväes ja mängima sõda endast viis aastat noorematega. Saatuse kurjal tahtel ei olnud tal õnnestunud teenistusest pääseda ja see masendas teda tublisti.
Pilberg sammus akna juurde ja põrnitses mõtlikult vihmas lainetavaid aknaruute. Siis peatus tema pilk lipul, mis rippus maja ees vardas ega tahtnud vihma käes sugugi lehvida, vaid oli hoopis kurvalt lonti vajunud.
Mike oma pingis aga mõtles, et leitnandiga saab veel viletsust näha. Ta oli kindel, et see mees nalja ei mõista ja parem on talle mitte silma alla jääda. Mike oli elus varemgi täheldanud, et mõnikord on parem olla nähtamatu osa suures massis kui pidevalt kõigile kättesaadavana orbiidil püsida. Vilde käitumine oli tema arvates hulljulge.
Pilberg pöördus järsult minekule, lisades vaid niipalju, et vajadusel saab temaga alati ühendust võtta, ja soovis head päeva.
Kui ta lahkunud oli, ütles seersant Hill noor Vildele: „Täitsa poiss.” Seersandi näol oli lai naeratus.
Samuel. Vilde. Tölp
Mike oli eelmisel päeval saanud kompanii laost kätte oma varustuse, mis lebas nüüd laialilaotatuna põrandal. Seal olid lahinguvorm, kiiver, sapöörilabidas, vahetussaapad, kummikud, hiigelsuur seljakott, katelok, pesu, sokid, mõned kindad, müts ja rakmed, mida kasutati õppustel laskemoona ja muude väiksemate esemete kandmiseks ümber keha. Kõik asjad olid rohelist värvi. Laos oli üks väiksemat kasvu kõhetu ülem öelnud, et Mike oma asju hoolega hoiaks ja midagi ära ei kaotaks. Ta sai ka teada, et too vinguva kõneviisiga mees oli kompanii veebel. Nüüd istus Mike taburetil avatud plekkkapi ees ja vaatas oma maist vara, millega ta järgneva aasta jooksul läbi ajama pidi. Mike hoidis käes paberilehte kapi skeemiga, kus oli täpselt ära näidatud, kuhu mingi asi käis. Igale asjale oli määratud kindel riiul ja koht. Mike hakkas hoolikalt varustust kappi asetama. Tööga ühele poole saanud, jäi ta tulemusega väga rahule. Kui mõni tsivilist oleks nüüd Mike’i kappi ja seal valitsevat korda näinud, oleks ta Mike’i ülimaks pedandiks pidanud. Sellest hoolimata puudus igasugune garantii, et ka nooremseersant Hill tehtuga