„Tore, mina olen muide Tanel Samuel,” tutvustas end toakaaslane.
„Mike Abel, tulen Tartust. Sina?”
„Tallinnast.”
„Kas siis samas linnas saab teenida?”
„Miks mitte, mina ju teenin,” kehitas Samuel õlgu.
„Meil Tartus üks leitnant rääkis… ah, vahet pole, ju saab,” lõi Mike käega.
Vilde, kes samuti samas toas elas, tõusis oma toolilt ja tuli poiste juurde.
„Ma mõtlesin, et tutvustan siis ennastki,” alustas ta juttu.
„Vilde, mul jäi tunnist meelde,” sõnas Mike ja sulges kapiukse.
„Ma vist jäin nii mõnelegi seal meelde.”
„Jah, eriti Pilbergile,” arvas Mike ja lisas, „ega see mees vist nalja mõista.”
Vilde istus tühjale voodile ja vangutas lootusetult pead. „Kuulsite, mis segast ta ajas?”
„Kuulsime,” vastasid Mike ja Samuel.
Tuppa sisenes veel viis meest, kes vahepeal duširuumis pesemas olid käinud.
„Kuule, paks, mis sa lösutad minu voodil!” käratas kolmas siseneja Vildele. „Näed ju, et tekk on kortsus, mina saan hiljem selle eest pähe.”
Vilde tõusis kiiresti ja vabandas: „Ma teen ise korda, ära pahanda.” Vildele meenus, kuidas nooremseersant Hill hommikul ta enda voodi kolm korda oli segamini keeranud, kuna tekk ei olnud piisavalt sirgu. Seersant oli alles siis rahule jäänud, kui visatud viiesendine vooditekilt üles põrkas. Pealegi oli voodil istumine rangelt keelatud, rääkimata lösutamisest.
Voodi omanik, kullininaga koljat, pöördus kapi poole, et ära panna oma pesemisvahendid. Tema lõug veritses ja Mike taipas, et mees on habet ajanud. „Plaastrit tahad, mul on,” pakkus ta.
Koljat põrnitses Mike’i ja küsis: „Miks?”
„Sa oled sisse lõiganud, lõug veritseb.”
Koljati käsi libises üle lõua.
„Raisk! Jälle,” vandus ta. „See kuradi Hill tuli ja käskis ajada. Aga mul kasvab juba nelja tunniga uus tüügas. Päeva lõpuks on korralik millimeeter väljas. Ma ütlen, see Hill on üks igavene…”
„Ma olen teie toa järelevaataja, ärge võtke seda isiklikult,” kostis uksele ilmunud seersandi hääl. Hill astus tuppa ja jäi koljatit silmitsema. „Nahk harjub ära, hiljem enam ei veritse.”
„Ähh,” tegi koljat ja põrnitses seersanti, mõeldes, et tore oleks seda tüüpi veidi klohmida. Kuigi Hill oli suur, tundus ta koljati kõrval täielik jupats ja polnud kahtlustki, et too oleks ta ühe käega pikali paisanud.
„Noor, kuidas on teie nimi?” küsis jaoülem.
„Tölp,” vastas koljat.
„Tölp, ärge vanduge nii palju, sest kui ma järgmine kord mõnda raiska kuulen, siis kirjutate te seda sõna tuhat korda paberile. Selge?”
„Just nii.”
„Tore.” Hill viskas veel pilgu üle toa ja väljus.„Raisk!” surus Tölp läbi hammaste.
„Ma kuulsin seda,” kostis koridorist seersandi hääl.
Mike aga mõtles koljati nimele ja imestas, kuidas teatud nimi mõnele inimesele sobida võib. Tölp oli Mike’i arvates sellele suurele mehemürakale parim nimi.
Vaidlus
Kui Tölp oli kolm päeva järjest oma õhtuid „raiskade” kirjutamisega sisustanud ja jõudnud kaheksasajanda sõna juurde, hakkasid tema närvid vaikselt üles ütlema. Ta kõigutas ennast laua taga toolil ja oleks paar korda peaaegu tasakaalu kaotanud, kuid jäi siiski püsti.
Vilde istus akna all ja luges mingit paksu raamatut, langetas selle aeg-ajalt põlvedele ja jäi mõttesse. Siis pani ta raamatu sootuks kõrvale, vaatas vihmast lainetavat lipuplatsi akna taga ja ohkas raskelt. Ilma otseselt kellegi poole pöördumata hakkas ta rääkima.
„Neli päeva ja kuus suitsu. Jube. Ma tõmbasin varem poolteist pakki päevas, aga nüüd…”
„See on ju hea, et ei suitseta,” arvas Mike, kes midagi oma kapist parajasti otsis.
„Arvad?”
„Muidugi.”
„Seda tervise seisukohalt, aga närvid, need ju kannatavad. Ja lõppude lõpuks, närvid on kõige alus. Kui närvid ikka persse keeratakse, siis läheb ka muu tervis takka järele.”
„Suitsetamine pidi potentsile halvasti mõjuma,” teadis Samuel.
Vildele see jutt ei meeldinud, ta põrnitses Samueli tigedalt. „Mida kuradit sa selle potentsiga siin peale hakkad, sa oled meeste seas, kui veel aru pole saanud. Või oled sa mingi…?”
„Lõpeta ära, mina küll pede ei ole,” solvus Samuel.
„Oled sa oma seksuaalses orienteerituses täiesti kindel?”
Tölpi paistis pedejutt häirivat ja ta lubas kõigil näod sisse lüüa, kes seda teemat jätkavad.
„See suitsetamine…” seletas Vilde rahulikult edasi. „Kas on normaalne, kui suitsetamiseks peab enne kümme ringi ümber lipuplatsi jooksma ja siis minutiga suitsu ära kõhvima. Ma esimesel korral hingeldasin niimoodi, et ei jõudnud suitsu veel põlemagi panna, kui Valter meid juba minema jooksutas. Aga Hilliga on asi parem, tema suitsetab ise samuti ja siis on aega rohkem. Kuid mis temal viga, läheb suitsuplatsile ja tossab, palju tahab. Meie – noored, orjad, loomad, madalaimad olevused sõjaväes, peame aga kõigeks luba küsima. Hea, et veel asjal võime käia. Siin võiks, kurat, üks suitsetamisruum vähemalt olla. Ma tahtsin korra peldikus suitsetada, aga üks vanem ajateenija ütles, et see võrduks suitsiidiga, sest kui jaoülemad teada saavad, pidi põrgu lahti minema. Ta rääkis mulle, kuidas tema oli noorteajal selle vea teinud ja siis neli tundi järjest ringi jooksnud, gaasimask peas, tankimiinide mulaažid käes. Ma kuulasin teda ja andsin lõpuks oma viimase marbsigi talle, et kiusatus minust võitu ei saaks.”
Toasolijad kuulasid ja noogutasid nõusolevalt pead.
„Aga jäta maha. Sul on selleks hea võimalus,” arvas Mike.
„Pole mõtet, sest pärast noorteaega, kui see hullumaja ära lõpeb, hakkan ma ikka suitsetama.”
„Ära ole selles nii kindel.”
„Olen. Ma ühe naise pärast jätsin kord maha. Siis jättis naine minu maha ja mina tossasin jälle. See on lihtsalt paratamatus – vähemalt minu puhul küll.”
„Siis lepigi paratamatusega ja kannata jooksmine välja.”
„Sul, Abel, muidugi hea rääkida, sina ei suitseta, aga mina lähen hulluks, kui suitsu ei saa. Seda nimetatakse muide nikotiinisõltuvuseks. Organism nõuab oma osa, ja nii hulluks minnaksegi.”
„Ma tean, mul vend suitsetab,” ütles Mike.
„Jah?”
„Jah. Ja päris korralikult, oma kaks pakki põrutab päevas.”
„Seda nimetatakse juba ahelaks.”
„Vähemalt,” arvas Mike.
„Aga sina, Samuel, kas sa kah suitsetad?” küsis Vilde.
„Ei, ei ole kunagi proovinudki.”
„Sa, Säm-poiss, pole kordagi tossanud!” imestas Vilde.
„Ei, ma pole viina kah proovinud. Lahjemaid alkohole ma tarbin, kuid mõõdukalt.”
„Mõõdukus on suhteline mõiste, mõnele liiter, mõnele pool, aga kui üldse ei võta, siis on asi juba mäda. Mina olen alati öelnud, et kõik täiskarsklased on kas endised alkohoolikud või lihtsalt kiiksuga.