Keegi, kellel on teleobjektiiviga fotoaparaat, teeb pilte.
„Vanaema ja vanaisa vihkavad meid,” ütleb Nate.
„Nad on endast väljas.”
„Nad käituvad, nagu oleks see meie süü.”
Šiva toimub Susani kodus. See on kaugel, surnuaiast tunni aja tee. Kui oleme umbes kolmveerand tundi sõitnud, hakkavad lapsed virisema. Küsin, kas juht teeks peatuse. Limusiin põikab matuserongist välja, ootab, kuni kõik autod on möödunud, ja siis lipsame McDonald’sisse.
„Mina teen välja,” ütlen kõigile, autojuht kaasa arvatud.
„Ma arvasin, et šival antakse süüa,” ütleb Nate.
„Kumba sa meelsamini tahaksid, hamburgerit või munasalatit?”„Ma viskan asitõendid minema,” lubab autojuht, kui jõuame Susani kodu juurde.
„Ma oletan, et te ootate meid,” ütlen.
„Teil pole autot?” küsib juht.
„Mu auto on kodu juures, kust te meid peale võtsite.”
„Tavaliselt viime kliendid lihtsalt kohale. Aga ma ootan. Teen sellest ooteajaga kutse, tunni hind on seitsekümmend viis, miinimumaeg neli tundi.”
„Meil ei lähe nii kaua.”
Juht kehitab õlgu.
Kaksikud on lahti. Nad jooksevad mööda maja, kannul sedamoodi pisike koer, kellele vanainimestel on oht otsa komistada. Eeshalli seinad on kuldsoontega peegelkahlist. Paljas pilk sellele teeb mu närviliseks, mu peegelpilt lõheneb paljudeks kildudeks ning ma küsin endalt, kas see on „võlupeegel”, millel on võime mu hingeseisund nähtavaks teha.
Susan teeb vast remonditud mitmetasandilises ekskursiooni, näitab Jane’i sõpradele, kuidas ta lage „tõstis” ja tagaseina „kaugemale nihutas”, et saaks suure toa ja söögitoa, kuidas nad garaaži „tagasi võtsid”, tegid sellest klaasustega kabineti, mis on ühtlasi hommikusöögituba, ja lisasid „igale poole” terrasse.
„Me tegime kõik, mis pähe tuli, ja enamgi veel,” ütleb Susan uhkelt.
Seda on ka näha.
Külalised on needsamad matuselised, sõbrad, naabrid, heasoovlikud ja uudishimulikud molkused, kellel pole vähimatki asja seal olla. Kuigi sõin topelt-juustuburgeri, tiirutan ümber kaetud lõunalaua. Mustad kivideta oliivid ja kirsstomatid vahivad mulle ilmetult vastu. Avokaadod ja artišokid, täidetud munad paprikaga, suitsulõhe, kuklid ja makaronisalat; ma silmitsen seda kõike ning äkki muutub toit kehaosadeks, elunditeks: tarretis on nagu maks, makaronisalat nagu ajuollus. Kallan endale dieetkokat.
Üks vanem mees tuleb minu juurde, otsustav ilme näol, ja sirutab käe.
„Hiram P. Moody,” ütleb ta mu kätt surudes, „teie venna raamatupidaja. Kahtlemata on teil mõndagi, millele mõelda, aga ma tahan teile teatada, et fidutsiaarses mõttes on kõik korras.”
Ilmselt heitsin talle imeliku pilgu. „Te ei tarvitse millegi pärast muretseda,” ütleb ta. „Finantsiliselt olete heas seisukorras. George oli mõningal määral mängur, ta riskis, tegi panuseid siin ja seal, aga öelgem nii, et tal oli ajastamise peale hea nina.”
„Kuidas?” küsin, sest mul on Hiram P-d raske jälgida.
Ta noogutab. „Ütlen otse välja. Teie ja laste eest on hästi hoolt kantud. Mina maksan arved; kui teil on midagi vaja, siis andke teada. Ma olen palju enamat kui tuludeklaratsiooni mees, keda näete aprilli keskpaiku. Ma olen teie abimees – see, kelle käes on rahakotirauad, ja nüüd on need ka teie käes. Mul on mõned dokumendid, millele peate alla kirjutama – kiiret pole,” ütleb ta. „Küllap teate, et teie olete laste seaduslik eestkostja, nagu ka oma venna eestkostja ning meditsiiniline voliisik, ja Jane tahtis nimelt teid mis tahes omandiga seonduvaid tehinguid sooritama – ta kartis, et õde ei jaga tema väärtusi.”
Noogutan. Mu pea jõnksleb üles-alla, nagu oleksin ma hüpiknukk.
Hiram P. pistab mulle pihku visiitkaardi. „Varsti räägime,” ütleb ta. Kui pöördun minekule, hõikab ta mulle järele: „Oodake, mul on midagi paremat. Andke käsi.” Annan, ja ta paneb mulle plaksti veel midagi pihku. „Külmikumagnet,” selgitab ta. „Mu abikaasa laskis need teha – nende peal on kogu info, isegi mu mobla number – erakorralisteks juhtudeks.”
„Aitäh,” ütlen ma.
Hiram P. võtab mul õlgadest, pigistab ja raputab ühekorraga. „Ma seisan teie ja laste eest,” ütleb ta.
Seletamatul kombel valguvad mu silmad pisaraid täis. Hiram P. astub lähemale, et mind kallistada, samal hetkel, kui tõstan käe, et silmi pühkida. Võib-olla ei tõstnud ma kätt, võib-olla tõstsin rusika, võib-olla ei tahtnud ma silmi nii palju pühkida kui rusikaga hõõruda. Mu rusikas tabab Hiram P. lõuaalust kerge, kuid kiire haagiga, mis paiskab ta vastu seina. Tema selja taga rippuv pilt libiseb konksu otsas viltu.
Hiram P. pahvatab naerma. „See mulle teis meeldibki, te olete kuradi hullud. Nii et helistage mulle,” ütleb ta. „Millal aga valmis olete.”
Istun Ashley ja Nate’i kõrval Susani nahksel nurgadiivanil. Üks vanem naisterahvas istub meie kõrval. „Ma tundsin teie ema. Tegin talle maniküüri, tal olid ilusad küüned. Ta rääkis teist palju, oli väga uhke teie mõlema üle. Väga uhke.”
„Aitäh,” tänab Ashley.
Nate tõuseb ja läheb süüa võtma. Ta toob Ashleyle taldrikutäie marju.
„Sa oled hea vend,” kiidan teda.
Keegi naine kummardub laste poole, nii et dekolteest paistab lõtvade, kortsuliste rindade vahe. Pööran pilgu kõrvale. Naine sirutab käe. Keegi ei võta seda vastu, käsi, sõrmes suur briljant, maandub Nate’i põlvel. „Ma olin tema hambahügienist. Meil olid imetoredad jutuajamised – nojah, õieti öelda rääkisin küll mina, tal oli süljeimur suus, aga ta oli hea kuulaja. Ta oli hea.”
„On sul midagi?” küsib Nate.
„Mis midagi?”
„Valiumi, Ativani või ehk kodeiini.”
„Ei,” vastan üllatunult. „Miks mul peaks midagi säärast kaasas olema?”
„Ma ei tea. Näkse sul ju oli, kummikarukesi, ja pabertaskurätte. Mõtlesin, et ehk on ka ravimeid.”
„Kas on midagi, mida sa muidu ärevuse vastu võtad? Midagi, mida arst sulle annab?”
„Ma võtan ema ja isa arstikapist.”
„Tubli!”
„Nojah, pole oluline, mõtlesin lihtsalt, et küsin.” Nate kõnnib minema.
„Kuhu sa lähed?”
„Vannituppa.”
Lähen talle järele.
„Sa käid mul kannul?”
„Kas sa kavatsed ravimikappi vaadata?”
„Mul on pissihäda,” ütleb Nate.
„Kui kavatsed, siis vaatan mina ka. Vaatame koos.”
„See on nii nõme.”
„Kas rohkem või vähem nõme kui üksi vaadata?”
Lähen tema kannul vannituppa ja panen ukse meie taga lukku.
„Mul on tõesti pissihäda.”
„Eks pissi siis.”
„Ma ei saa, kui sa seal seisad.”
„Keeran selja.”
„Ma ei saa,” kordab ta.
„Ma ei usalda sind.”
„Kui