Laon nõud nõudepesumasinasse, annan Tessiele ja kassile värsket vett, tegelen tühja-tähjaga ja panen asju ära, kuni teha pole enam midagi.
Käin mööda maja ringi.
Mis saab edasi? Kujutlen lahkumist: lähen välja ega tule enam kunagi tagasi. Koer vaatab mind. Hea küll, ma lähen välja ning jätan postiljonile kirja, et ta laseks saata lemmikud George’ile hullumajja – loomad mõjuvad väga teraapiliselt.
Enne, kui see juhtus, oli mul oma elu, vähemalt ma arvasin, et oli; selle väärtus ja edukus polnud küsitavad. Ma kavatsesin midagi teha …
Raamat. Nüüd on aeg raamat valmis kirjutada. Tunnen silmapilkset kergendust, et mulle meenus, et mul oli tõesti midagi käsil, et mul oli tegevus – raamat. Lohistan köögi laua juurde kandekoti, milles on tuhande kolmesaja lehekülje paksune käsikiri, puha täis märkmekleepse ja esmapilgul täiesti loetamatuid lipikuid.
Istun. Higi niriseb mu selga mööda, kuigi mul pole soe. Süda lööb üha kiiremini, maailm hakkab lõppema, maja õhku lendama. Tõttan ravimikapi juurde ja võtan tableti, mille karbil on kiri: „Vajadusel ärevuse korral.” Ma võtan George’i rohtu, mõeldes George’ist. Pean majast välja saama. Majas on külm, küüsitavalt külm. Nii ruttu, kui saan, korjan kokku oma asjad, oma käsikirja, tühjad kirjaplokid. Kui ma otsekohe ei lahku, juhtub midagi. Kahman asjad ja jooksen uksest välja.
Väljas on selge taevas ja vaikne õhk. Seisan seal.
Raamat. Ma hakkan tööle. Lähen linna raamatukogusse ja kirjutan raamatut. Ma lähen. Istun autosse. Mul pole võtit. Mul on jalas George’i püksid. Jooksen tuppa tagasi, haaran auto võtme ja mobla. Tessie liputab saba, nagu arvaks ta, et tulin talle järele. „Ma lähen raamatukokku, Tessie. Pean oma raamatu valmis kirjutama. Ole hea tüdruk.”
Raamatukogu, kus viimati tehti remonti 1972. aastal, sobib mu missiooniks ideaalselt. Modernse põhiplaani poolest sarnaneb see unitaarkiriku või kogukonnakeskusega. Vestibüülis on maast laeni teadetetahvel, kaetud vabatahtlike ühingute teadaannetega „kohviga jututoa” ning programmi „Ema ja mina” kohta, teadetetahvli ees seisab laud, millel on virn valijateabe lehti ja brošüüre „Kuidas valmistuda katastroofiks”. Ma ei suuda mõelda muust kui Thunderbolti tsiviilkaitsesireenist, mis huilgas kõigi mu kooliaastate jooksul kord kuus kell üksteist hommikul kolm minutit järjest. Lugemissaali jõudnud, laotan koti sisu pikale lauale laiali ja hakkan senikirjutatut üle lugema, püüdes olla ühteaegu kriitiline ja suuremeelne – võimatu kombinatsioon. Pilk libiseb üle ridade, jätkates sealt, kus pooleli jäi. Millal ma viimati käsikirjaga töötasin? Mul on kirjaplokid ja pastakas, mis on nii kaua kasutamata olnud, et ei kirjuta enam; laenan konsultandilt pliiatsitöbi, minipliiatsi, ja lähen oma kohale tagasi, mõeldes, et vahest peaksin enne edasi kirjutamist üle vaatama, mis nixonoloogia vallas uuemat. Nixon kirjutas ka ise kümme raamatut, millest viimane, „Teisel pool rahu”, sai valmis mõni nädal enne tema surma. Säärased pealkirjad nagu „Teisel pool rahu” teevad mu närviliseks, Nixon oleks justkui sisimas teadnud, et lõpp on ligidal; Ronald Reagani autobiograafia esimene köide, mis ilmus 1960. alguses, kandis prohvetlikku pealkirja „Kus on ülejäänu minust?”. Kas ongi üldse vaja veel üht raamatut Nixonist? Seda küsitakse minult tihti ja ma vastan: Nixoni Hiinas-käigust olete ju kuulnud, aga kas ka tema kinnisvarakirest New Jerseys? Tema huvist loomade heaolu vastu? Otsin raamatukogu kataloogist ja leian üht-teist, mis väärib ülelugemist. Need raamatud on mul New Yorgi kodus olemas: Nixoni raamatukogus, nagu mina seda nimetan, aga mida Claire nimetab sinu Nixoni raamatukoguks, mitte lihtsalt Nixoni raamatukoguks.
Kuhjan süle raamatuid täis ja lähen laenutuslaua juurde.
Tagantjärele soovin, et oleksin viivitanud. Soovin, et oleksin raamatutega istet võtnud, need läbi lugenud ja jätnud lauale, kus oli nende koht. Tahtsin need igaks juhuks kaasa võtta, et ükski kivi ei jääks ümber pööramata.
Panen raamatud letile ja ulatan raamatukoguhoidjale lugejakaardi.
„See pole teie kaart,” ütleb tema.
„See tuli minu taskust,” õiendan, võttes ka kõik muu taskust välja.„Seepoleteieoma.”
„Teil on õigus,” nõustun. „See on mu venna oma. Need on mu venna püksid ja see on tema juhiluba. Laenutan raamatud temale.”
„Teie vend tappis oma naise,” ütleb raamatukoguhoidja.
Tõmban hinge. „Mu vend ei saa ise tulla raamatuid laenutama, nii et mina viin need talle.”
„Märgin kaardi varastatuks. Teile võidakse esitada süüdistus.”
„Mille eest?”
„See polegi nii oluline, mille eest,” vastab raamatukoguhoidja. „Me elame kohtuprotsesside ühiskonnas, niimoodi väljendatakse viha. Teie registrisse jääks plekk.”
„Andke kaart tagasi.”
„Oh ei,” keeldub raamatukoguhoidja. „Selle tagaküljel on kirjas, et raamatukogu kasutamine on eesõigus, mis võidakse tühistada.”
„Kui see pole minu kaart, kuidas seda siis tühistada saab?”
„Mittekasutamise tõttu,” ütleb ta.
„Kas asi on minu teemas? Kas teile ei meeldi Nixon?”
„Ei,” vastab raamatukoguhoidja. „Hoopis teie. Teie ei meeldi mulle.”
„Te isegi ei tunne mind.”
„Ega õpi kunagi tundma,” kinnitab raamatukoguhoidja. „Minge. Lahkuge, enne kui esitan süüdistuse.”
„Mille eest?”
„Ahistamise eest.”
Väljas komistan kõnniteeprakku, kott läheb lendu, käsikiri – märkmekleepsud ja puha – pudeneb laiali. Käpuli korjan lehed kokku. Kägaras tõstan pilgu päikese poole ja märkan öist raamatuhoidlat. Panen kõrva taha ühe või paar, mida mõni õhtu pärast raamatukogu sulgemist hoidlasse anda. See mõte pähe tulnud, mõtlen kohe Texase raamatuhoidlale. Telefon heliseb. Koban taskuid ning võtan välja enne George’i, siis oma mobla – kuvaril vilgub Claire’i nimi.
„Halloo,” ütlen, ise endiselt kükakil maas.
„Kes teab tõelist lugu?” küsib ta.
„Sa oled kodus.”
„Kes teab?” kordab ta.
„Ma ei tea, kes teab,” ütlen viimaseidki paberilehti kokku korjates.„Sasaadaruküll, midamasilmaspean.”
„Kui sa küsid, kellega ma rääkinud olen, siis ma pole kellegagi rääkinud.”
„Inimesed teavad,” ütleb Claire. „See on kõik puha New York Postis, fotod sellest, kuidas verist madratsit välja viiakse ja sina seisad nagu idioot.”
„Mul on vist üks ajaleht vahele jäänud.”
„See oli siseküljel. Esikülje alumises parempoolses nurgas oli foto sellest, kuidas su vend raudus käsi mulda hauda lükkab.”
„Kas sa arvad, et tema advokaat lavastas selle?” küsin ma.
„Kui jutt läks advokaatidele,” ütleb ta, „siis teda läheb sul vaja. Helistasin ka kolimisfirmale.”
„Kuhu sa lähed? Sa ei pea kuhugi minema, Claire, korter on sinu oma.”
„Mina ei lähegi. Kolijad on sulle. Kuhu sa tahad lasta oma asjad viia?”
„Siia, saada need George’i ja Jane’i juurde.”
„Hästi,” sõnab ta.
Ja ta ongi kõne katkestanud. Ajan end püsti, viskan kandekoti õlale ja lähen mööda tänavat, kergelt ühele poole viltu. Möödun tennisekauplusest, keemilisest puhastusest ja põikan Starbucksi. Püüan argirutiiniga pihta hakata. Püüan teha seda, mida teevad