„Kas sina ei söögi?” küsib Nathaniel, kui on endale võileiva teinud ja valmistub hambaid sisse lööma.
„Mu kõht pole tühi.”
„Kas meil limonaadi on?” küsib ta. Tundub imelik, et ta niisugusel ajal niisugust asja küsib. Tuhnin külmikus ja leian alumise riiuli tagumisest otsast kuuese paki Dr. Brown’si. Võtan kaks pudelit.
Ashley tuleb, kaasas ainult pisike My Little Pony rataskohver, kahtlemata lapsepõlvest jäänud.
Ta vajub kohe koera juures põlvili. „Tessie,” ütleb ta. „Oh, Tessie.”
„Kas sa võileiba soovid?”
„Klaas piima,” palub ta.
Kallan talle.
Ashley rüüpab. „Viimane aeg,” ütleb ta.
Noogutan.
„Piim hakkab hapuks minema,” ütleb tüdruk.
„Ah soo,” kohman. „Ostame juurde.”
Vaikus.
„Kas isa tuleb koju?” küsib Ashley ja ma ei tea, mida vastata.
„Ei,” kohman.
„Kus meie auto on?” küsib Nate.
„Ma ei tea, kas ema mainis, aga kogu see lugu sai alguse siis, kui isa tegi avarii. Auto on töökojas, aga mul on oma auto. Kas tahate haiglasse minna?”
Lapsed noogutavad. Nad pole ülakorrusele läinud. Nad pole teinud midagi muud kui koera silitanud.
Välja minnes sähvatab mu peas lapsepõlvemälestus: onu Leon lükkab mind uksest välja, tema sõrmenukid puurivad mu selga, pitsitavad mu luid; hirm ja abitus. See teeb ikka veel valu.
Hoian lastele ust lahti. „Kiiret pole,” ütlen ma.
Kui me haigla parklas autost eemale astume, pistab Ashley mulle käe pihku.
„Mismoodi see on?” küsib Nate.
„Ema on intensiivraviosakonnas, seal on väga ere valgus. Ta on ühendatud suure hulga riistadega, üks aparaat aitab tal hingata, tema käsivarres on tilguti, mis annab talle ravimeid ja süüa. Tema pea seoti pärast operatsiooni kinni ja ta on natuke pesukaru moodi, mõlema silma ümber on sinikad.”
„Kas isa lõi talle vastu silmi?” küsib Nathaniel.
„Need on verevalumid, mis tekkisid operatsiooni tõttu.”
Liftis pigistab Ashley mu kätt nii kõvasti, et lausa valus; ta pigistab terve tee alla koridori ja intensiivraviosakonda.
Jane’i ema puhkeb nutma, kui lapsed sisse astuvad.
„Jäta järele, sa hirmutad neid,” manitseb tema mees.
„Liiga palju, liiga palju, liiga palju,” ütleb õde külalisi välja kõssitades.
Lapsed jäetakse emaga üksi.
Jane’i vanemad seisavad koridoris, vaadates mind üksisilmi. „Siga,” ütleb isa.
„Lähme kohvi jooma,” ütleb ta naisele.
Surun end vastu klaasi. Ashley võtab emal käest. Kujutlen, et see on soe, ehkki lõtv; tüdruk silitab sellega oma põske ja nägu, andes endale ema hellust. Nathaniel seisab õe kõrval, ta nutab, siis jätab nutu. Pisut hiljem, kui Ashley pea on ema kõhul, vaatab ta naeratades üles ja osutab ema kõhule. „Korises,” ütleb ta läbi klaasi, nagu annaks korin märku paranemisest.
Kui õde peab Jane’iga midagi tegema, viin lapsed kohvikusse.
„Mis edasi saab?” küsib Nathaniel teist korda lõunat süües.
„Olge nii palju ema juures, kui tahate, öelge talle, et armastate teda ja teate, kui väga ta teid armastab.”
Kui Ashley läheb väljakäiku, kallutab Nathaniel end mulle lähemale.
„Kas sa keppisid mu ema?”
Ma ei vasta.
„Ta oli sinust sisse võetud, ta õrritas isa, rääkides sinust.”
Ma ei ütle seegi kord midagi.
„Kus isa on?” küsib Ashley, kui on lauda tagasi tulnud.
„Ta on siin.”
„Selles haiglas?” pärib Nate.
Noogutan. „Kas tahate teda vaatama minna?”
„Kas me peame teda vaatama minema?” küsib Ashley.
„See on täielikult teie otsustada.”
„Mul on tarvis mõelda, et ta on surnud,” ütleb Nate. „Ainult nii oleks sel mingigi mõte sees. Ta tegi seda ja siis keeras püstoli enda poole.”
„Mingit püstolit polnud,” täpsustan.
„Saad aru küll, mida ma silmas pean. Miks sa teda ei takistanud, miks sa teda ei tapnud?” küsib Nate.
Miks ma seda ei teinud?
Haigla plaaniga ülearugi tuttav, viin lapsi kiirabiosakonna poole. George on pandud ühte tagumisse koridori, seotud tooli külge, lösakil, nagu oleks ta päevi maganud, nägu habemetüükast kare.
„Me kas anname talle rahusteid või pole teda võimalik ohjeldada,” mainib õde mind silmates.
„Need on tema lapsed,” ütlen. „Ashley ja Nathaniel.”
„Ta sõi toeka lõuna ja nüüd ootame dispositsiooni,” sõnab õde veidi reipamalt.
„Kas see on nagu meeleolu?” küsib Ashley.
„See on dokument, mis ütleb, kuhu ta siit läheb,” seletab õde.
George lööb silmad lahti.
„Lapsed on siin,” lausun ma.
„Tere, isa,” ütleb Ashley. Nathaniel ei ütle midagi.
„Vabandust,” sõnab George.
Maad võtab kohmetu vaikus. Me kõik vahime põrandat, linoleumi mustrit.
„George, ma tahtsin sinult küsida, üks kass kriibib teie köögiukse taga, hall, roheliste silmadega, sabal valge laik. Ta on paar korda sisse pääsenud. Paistab, et keegi ei anna talle süüa, nii et ma ostsin krõbinaid.”
„See on Muffin,” vastab George. „Meie kass.”
„Mis ajast teil kass on?”
„Aastaid. Liivakast on külaliste vannitoas – puhasta seda.”
„Ta armastab konserve,” ütleb Ashley tasakesi.
„Mis sul arus oli?” küsib Nathaniel isalt.
„Pole aimugi,” vastab George. „Mis päev täna on?”
Me läheme intensiivraviosakonda tagasi. Arst on seal. „Operatsioonist toibub ta hästi,” ütleb arst.
„Muidugi, ta on ju tubli tüdruk,” sõnab isa.
„Mingeid aktiivsusmärke pole ikka veel. Kas te elundidoonorlusele olete mõelnud?” küsib arst.
„Kas sellest oleks talle abi? Doonorelundist?” küsib Jane’i isa.
„Ta mõtleb, et emast saab doonor,” selgitab Nate.
„Kas selleks ei pea mitte surnud olema?” küsib Jane’i ema.
„Sellele tasub mõelda. Varsti saame rohkem teada,” ütleb arst.
„Me võime siia jääda, kui tahate, aga võime ka ära minna ja pärast õhtusööki uuesti tulla,” ütlen lastele.
„Teeme vaheaja,” palub Ashley.
Viin