„Mis see on?”
„Benadryl.”
„See pole ju isegi retseptiravim.”
„See ei tähenda veel, et see ei mõju; see on väga rahustav.”
„Mis seal veel on? Diazepam, see on geneeriline Valium – anna kaks tükki.”
„Ei.”
„Võib-olla siis üks? Seda võetakse lennuhirmu korral.”
„Võib-olla hoopis neli? Nii palju võetakse kolonoskoopia korral,” pakun.
„Väga vaimukas,” kostab Nate, võtab ühe tableti ja pistab pudelikese taskusse.
„Pane pudel tagasi. Neil võib siin kaamera olla ja siis süüdistavad nad mind.”
Kui läheme koridori mööda tagasi, haarab Jane’i isa mul käsivarrest. „Sa peaksid oma türa otsast lõikama. Peaksid ilma jääma millestki, mis on sulle kallis.”
Isa tõukab mind kergelt ja läheb toitlustajaga rääkima. Näen toitlustaja suurt tursket peikat lähemale tulevat, mõtlen, et mul palutakse lahkuda, niisiis hakkan läbi inimsumma pugema, püüdes sellest vennikesest eemale hoida, mõeldes, et võtan õige Ashley, ütlen õige lastele, et on aeg minna. Toitlustaja peika jõuab minu juurde enne, kui mina jõuan laste juurde.
„Kas te tuuni proovisite?” küsib ta.
„Ee, ei,” vastan. „Ei proovinud veel.”
„Proovige kindlasti,” soovitab ta. „Teen seda ise värskest tuunist.”
„Jajah,” vastan. „Proovin kindlasti.” Olen vapustatud. „Ma pean ära minema,” ütlen Nate’ile.
„Hea küll,” kostab Nate. „Ma toon Ashley siia.”
„Kuhu me läheme?” küsib Ashley.
„Ma ei tea,” ütlen. „Ma pole harjunud kellelegi ütlema, mida ma teen. Ma pole harjunud kellegagi koos kuhugi minema.”
„Sa ei tohi meid siia jätta,” ütleb Nate.
Olen natuke aega vait. „Ma lähen oma ema juurde.”
„Kas räägid talle sellest kõigest?”
„Ei,” vastan ma.
Me lahkume hüvasti jätmata. Ütlen limusiinijuhile hooldekodu nime, ta otsib selle GPSilt üles ja me asume teele.
„Vahest peaksime talle midagi viima?” pakub Nate.
„Mida?”
„Mõne taime.”
„Võib.”
„Minu arust on hea midagi kaasa viia, mis tekitaks tunde, et keegi hoolib temast,” ütleb Ashley.
Kui limusiin möödub lilleärist, palun juhil peatuda. Arutame kakskümmend minutit, mida kaasa viia, lõpuks valime aafrika kannikese, mida peame hooldekodu palava, kuiva õhu jaoks kõige sobivamaks.
Hooldekodus on sitahais.
„Kellelgi juhtus vist õnnetus,” ütlen ma.
Mida kaugemale me välisuksest jõuame, seda vähem on sitahaisu ja seda rohkem kemikaalide ja vanainimeste lõhna.
„Paigutasime teie ema kaheinimesetuppa. Tal oli seltsi vaja,” ütleb õde mulle.
Koputan uksele – keegi ei vasta. „Tere, ema,” sõnan ust lahti lükates.
„Tere teilegi.”
„See olen mina,” ütlen ma. „Ja ma võtsin veel kellegi kaasa.”
„Tulge sisse, tulge sisse.” Astume tuppa ja teise voodi naine arvab, et me tulime teda vaatama. „Tulge lähemale,” kutsub ta. „Ma näen viletsasti.”
Lähen tema voodi äärde. „Minu nimi on Harry. Tulin teie naabrile külla. Ma olen tema poeg.”
„Kust te teate?”
„Sest ta oli kodus, kui ma laps olin,” kostan. „Mis teie nimi on?”
„Ma ei tea,” vastab naine. „Mis see nimi ikka loeb?”
„Kas te teate, kus on mu ema, teie naaber?”
„Koridori teises otsas söögisaalis peetakse jäätisepidu, igaüks teeb endale ise portsu, aga diabeetikutele on see keelatud, meid sunnitakse kandma seda labast käevõru.” Ta tõstab käe, randmel on kollane käevõru, millele on suurte tähtedega kirjutatud DIABEETIK, ja teisel randmel on oranž käevõru kirjaga „Mitte elustada”. „Sellepärast mu silmad ongi viletsad, suhkruhaigus pani need nahka.”
Naise jutu ajal veeretatakse ema tuppa tagasi, ta hoiab kahe käega päratut jäätiseportsu. „Kuulsin, et mulle tuli seltsi,” ütleb ta. Märkan, et ka tema kannab käevõrusid, sinist, millel seisab „Dementne”, ja samasugust oranži elustamiskeeluga.
„Ma rääkisin su toanaabriga.”
„Pime nagu mutt,” ütleb ema.
„Aga mitte kurt,” nähvab toanaaber.
„Oli ka tagumine aeg, et teie kaks tuleksite,” ütleb ema Nate’ile ja Ashleyle. „Kuidas lapsed elavad?”
„Ta peab teid George’iks ja Jane’iks.”
„Kas ta teab emast?” küsib Ashley.
„Ärge rääkige meist tagaselja otse meie nina all, see on ebaviisakas,” ütleb teise voodi naine.
„Väga tore sind näha,” ütleb Nate vanaema kallistades.
Ashley ulatab talle lillepoti, ema paneb selle sülle, aga muidu ei tee sellest väljagi.
„Kas teed kõvasti tööd?” küsib ema Nate’ilt. „Täidad eetrit jamajutuga? Kas lapsed on koolis, kas see, kellega on natuke pahasti, tunneb end nüüd paremini?”
„Lapsed on võrratud,” vastab Nate. „Mõlemad omal kombel andekad.”
„Huvitav, kust see tuleb,” imestab toanaaber. „Kas nad on lapsendatud?”
„Hüva, ema,” ütlen ma. „Tahtsime korraks läbi astuda ja tuleme varsti jälle. On sul midagi vaja?”
„Näiteks mida?”
„Ma ei tea, seda ütle sina mulle,” vastan.
„Kui te järgmine kord tulete, võiksite mulle midagi tuua,” ütleb toanaaber. „Midagi, milles pole suhkrut; see, et ma olen diabeetik, ei tähenda, et mind peab karistama. Vaadake mind, ma pole paks, ma ei söö liiga palju. Vaadake teda, tema sööb jäätist.”
„Vahukoore ja kuuma šokolaadikastmega ja kõige peal on veel kirss,” ütleb ema ja kugistab lämbudes. „Ma neelasin varre alla,” ütleb ta. „Unustasin välja sülitada.”
„Paras sulle,” nähvab toanaaber. „Mina sain kirsivarre keelega sõlme siduda.”
„Vean kihla, et enam ei saa,” lausub ema.
„Muidugi saan,” väidab toanaaber. „Tüdruk, too mulle üks, ma näitan teile kõigile.”
„Kas toon?” küsib Ashley.
„Miks ka mitte,” vastan mina.
Ashley läheb söögituppa ja tuleb tagasi kokteilikirsiga. Ta annab kirsi toanaabrile, punane mahl tilgub valgele voodikattele nagu veri. Vana naine pistab kirsi suhu, on aimata, kuidas see seal üha ringi käib.
„Proteesidega on see raskem,” ütleb naine vahet pidades, „aga asi edeneb.”
Ja ennäe, ta sülitab kirsi pihku, vars sõlme seotud.
„Kuidas te seda teete?” tahab Ashley teada.
„Harjutamise asi,” kostab naine.
„Hästi, ema, me peame nüüd