Vana must-valge teler meeldib mulle rohkem – see on silmadele leebem.
„Larry räägib,” kordab ta.
„Ma…” hakkan midagi ütlema.
„Ära räägi, kuula,” käsib ta. „Mul on sulle uudis; Claire palus, et esindaksin teda.”
„Sa oled ju õnnelikus abielus.”
„Jutt on tema esindamisest, mitte temaga abiellumisest. Minust saab tema advokaat.”
Lülitan teleri välja. „Larry, me oleme sõbrad, oleme neljandast klassist saadik tuttavad.”
„Täpipealt,” nõustub Larry.
„Ma ei saa aru.”
„Olen seda hetke oodanud. Ma pole unustanud, kuidas sina ja su vend mind kohtlesite. Olin uus poiss Newarkist.”
„Ah soo,” kohman, ehkki ei mäleta.
„Sina lärmasid „uue juudi” tuleku pärast ja su vend ütles, et ma pean maksma talle iga nädal kolm dollarit, kui tahan elada.”
„Sa pääsesid kergelt,” vastasin. „Mina pidin viis maksma.”
„See ei puutu asjasse,” tõrjub Larry. „Claire tunneb, et tal on põhjust. Kas sul on advokaat, kellega võiksin rääkida?”
„Sina oledki mu advokaat.”
„Enam ei ole.”
„Kas Claire tahab, et leiaksime aja, istuksime maha ja räägiksime ühisvarast, pensioni- ja tervisekindlustusest, mis kellele jääb, ja muust säärasest?”
„Ei. Ta jättis selle minu hooleks.”
„Kas see pole mitte huvide konflikt?”
„Minule mitte,” vastab Larry.
„Kui sina hakkad tema advokaadiks, kes siis minu advokaat on?”„Kassaeitunneühtkiteist?”
„Ei, ma ei semutse juristidega.”
„George’il on kindlasti advokaat. Ka pean paluma, et sa jätaksid Claire’ile helistamise. Ta kurdab, et sa helistad tema moblale ja jätad sõnumeid.”
„Ei helista ega jäta. Tema mobla helistab mulle, aga kui võtan vastu, ei räägi ta midagi.”
„Ma ei mängi seda mängu, mida üks või teine ütles. Sellele peab lõpp tulema.”
Ma ei vasta midagi.
„Mis siis ikka,” vastab Larry. „Üks asi on veel: kell. Ta ütleb, et sa võtsid tema öökapilt kella. See oli neli korda neli tolli kandiline must Brauni reisikell.”
„Ostan talle uue kella,” luban.
„Ta ei taha uut,” vastab Larry. „Ta tahab oma kella.” Tükk aega vaikust. „Muud midagi ta ei palu, ei alimente ega toetust. Mul on volitus pakkuda sulle kakssada tuhat dollarit, et sa temaga enam kunagi ei räägiks.”
„See on valus,” ütlen ma.
„Võin tõsta summat ka kahesaja viiekümnele,” lausub Larry.
„Asi pole rahas, vaid selles, et Claire ei taha minuga enam kunagi rääkida, lisaks solvang, et tema arvates peab mind selleks kinni maksma.”
„Nii et võtad kakssada?”
„Kakssada viiskümmend,” vastan.
„Ja saadad talle kella.”
„Tehtud,” luban. Olemegi lõpetanud.
Mul on õhku vaja. Panen Tessie jalutusrihma otsa. Ta pelgab oma hoovist välja minna ning kõnniteele lähemale jõudes pean teda lausa tirima.
„Tule, Tessie,” ütlen ma. „Tean, et sulle meeldib kodus olla, aga koerad peavad jalutama. Ka mina pean jalutama: üksainuke tiir ümber kvartali ja siis läheme õhtule.” Koer istub muru servale ega nihku paigastki. „Ma ei saa ju ilma sinuta minna,” käin peale.
„Üksipäini jalutav mees on kahtlane. Koera jalutav mees täidab kohust.” Rapsan tugevasti ohelikust ning Tessie klähvatab üle kõnnitee tulles.
„Kas said haiget? Kas ma tõmbasin liiga kõvasti?”
Ma pole öösiti kordagi neil tänavatel kõndinud. See on omamoodi põnev, omamoodi hirmutav. Petliku rahu tunne, pikad sissesõiduteed, mille lõpus on majad – tuledes, meeldivat nukrameelsust õhkavad –, mängivate laste, haukuvate koerte kauged hääled.
Teel jääb Tessie seisma, et süüa mingeid imelikke asju, tumedaid känkraid. Valgustan moblaga, et paremini näha. Mõtlen, et need on hobusepabulad, aga see tundub veider, siin kandis ei näe just kuigi palju hobuseid.
Järgmisel hommikul helistab George’i advokaadi sekretär. „On teil pastakas käepärast?” küsib ta.
„Jah.”
„Mul on teile informatsiooni. Teie vend viidi Lodge’i Mohonki paviljoni palatisse B. Teilt tahetakse ülevaadet koduse ravimikapi ravimitest: kuupäev, doos, apteek, arst. Ka igasugune info perearsti ja psühhiaatri kohta oleks teretulnud. Vaadake tema krediitkaardi väljavõtted üle; kui sellega on viimase poole aasta jooksul mingeid ebatavalisi tehinguid tehtud, siis tahame sellest teada. Vahepeal on talle esitatud süüdistus.” Esialgu arvan, et ta teatab, et George’i krediitkaart on suletud, sest seda on tema teadmata maksmiseks kasutatud, nagu näiteks siis, kui keegi üritab internetis sinu kaardi numbriga traktorit osta. Aga sekretär jätkab: „Ringkonnaprokurör väidab, et ta lahkus haiglast halbade kavatsustega.”
„Oi, seda ma küll ei usu,” tõrjun üllatunult.
Akna taga paelub miski mu tähelepanu: täies ratsavarustuses naine, piits käes, ratsutab hiiglasliku ja väga kalli moega hobuse seljas mööda. Väljas on külm, ja kui hobune möödub, näen tohututest sõõrmetest tupruvat hingeauru.
„Menetletakse mõrva või tahtlikku tapmist, põhiline on see, et nende arvates polnud tegemist õnnetusjuhtumiga.”
„Võib-olla tuli ta sellepärast koju, et igatses koera järele. Ta on koeraga väga lähedane.”
„Nii et tal oli vaja minna öösel haiglast koerale küpsist andma?” küsib sekretär.
„Umbes nii jah,” kinnitan.
„Seda nüüd küll vaevalt, härra,” sõnab sekretär. „Faksin teile teejuhise Lodge’i minekuks.”
Faksi oodates otsin kapist spordikoti välja ning laon selle polosärke, dressipükse ja khakipükse täis. Kahman sokke, pesu, George’i hambaharja, hambapasta, habemeajamiskomplekti, tuhvlid ja ujumispüksid – ei või iial teada. Koer haugub – postiluuk kõlksatab – ja põrandale liugleb käsitsi kirjutatud kirjake. „Meil on teile midagi.” Teen ukse lahti …
Tänav on tühi.
On ilus päev autosõiduks. See selleks, ma olen ikka veel üllatunud, kui kaugel asub Lodge, sügaval mägedes, vanamoeline puidust maahäärber väravamajaga.
Väravamajast tuleb mees, kes palub mul pakiruumi lahti teha. Ta vaatab peegli abil auto alla, libistab metalliotsijaga üle minu ja koti. „Kas tohin selle oma hoole alla võtta?” Tal on tungraud käes. „Me ei unusta seda pärast tagasi andmast. Me oleme väga hoolikad,” ütleb ta.
Künkaharjal võtab parklateener auto üle ning ma lähen sisse, George’i kott käes.
Sees on suur vastuvõtulaud – pigem nagu hotellis kui vaimuhaiglas.
„Tulin venda vaatama.”
„Mis ta nimi on?”
„George Silver.”
„Külastajad pole lubatud.”
Tõstan spordikoti. „Mul kästi tema asjad tuua.”
Naine võtab koti ja pakib lahti, kuhjates pealisrõivad