8. august ■ Me oleme Moskvasse ja Dorogobuži viival maanteel ning Smolenski isandad prantslased jälitavad meid ühevõrra kiiruse ja õnnega. – Meil pole isegi aega välja puhata. Me peame tihti oma lõunasöögi maha jätma, et põgeneda. Milline olukord!
Dorogobuž, 9. august ■ Me jookseme nagu jänesed. Kõiki on haaranud midagi sellist nagu paaniline hirm. Julgus on kadunud ja meie marss sarnaneb leinarongkäiguga. Mu süda tõmbub valust kokku. Me jätame kõik need rikkad piirkonnad vaenlase viha kätte, kes, nagu öeldakse, ei säästa oma julmuses midagi.
10. august ■ On võimatu ette kujutada neid julmusi, mida prantslaste kohta räägitakse. On kuulda, et nad põletavad ja rüvetavad kirikuid, et nad sandistavad inimesi, kes neile kätte satuvad, ja kasutavad neid oma põrgulike ihade rahuldamiseks. Lapsed või raugad, täiesti ükskõik, nende löögid hävitavad kõik. Nende kuulduste mõju talupoegadele on vapustav: suurima külmaverelisusega panevad nad oma hüttidele tule otsa, et neid mitte vaenlasele jätta. Näha on vaid rusutust, leina ja häda. Täna jäime magama mitme tulekahju valguses.
11. august ■ Me vahetame iga silmapilk oma positsioone, et petta vaenlase valvsust, kes püüab meist nähtavasti mööda minna. Ma just kohtusin ja rääkisin inglise kindrali Wilsoniga. See mees on kaasa teinud kõik sõjakäigud ajaloos, ta on olnud Indias ja Egiptuses, nüüd on ta meie peakorteris. Ta arvab, et see sõda saab olema äärmiselt verine ja kauakestev.
12. august ■ Barclay saatis suurvürst Konstantini tagasi Peterburi. See on meie jaoks suur õnn; nüüd ei piina ta meid enam oma õppuste ja käskudega. Sellele vaatamata ei olda Barclayga rahul; teda peetakse reeturiks, kes meelega taganeb, et anda vaenlasele vabad käed.
13. august ■ Marsi ajal nägin ma põhjuseid, mis annavad hästi organiseeritud korpusele jõu ja tugevuse. Iga edasiliikumine on nagu malemäng. Suurimad manöövrid pärinevad kõik ühe inimese peast. Vaevalt on mõte kindrali peas plaaniks saanud, kui adjutandid sarnaselt päikesekiirtega keskpaigast igas suunas laiali tõttavad, et Ühe tahtmisest teateid viia. – Aga täideviimine on veelgi enam imetlust väärt. Pataljonid ja eskadronid, kes siiani näisid kõigutamatute ja elutute olenditena, hakkavad liikuma. Moodustuvad ahelikud, liiguvad edasi ja asuvad lahingukorda. Juhtide komandohüüded ühinevad veerevate suurtükkide ja ratsaväe voori tuhmi lärmiga. Varsti antakse signaal. Kahurid mürisevad, laskurid liiguvad vaheruumidesse. Juba on tiibadel näha jalaväekolonne, kes sihivad, tulistavad ja tormavad üle kõigest, mis neile teele ette jääb. Suits katab verise stseeni, mis kannab hoolt selle eest, et inimsugu kirste vajab! Siis – äkitselt lärm lõppeb! Mida see tähendab? Üks ratsaväeüksus ründab. Saablite kõlin, üleskeerutatav tolm ja võitlejate hüüded toovad uue noodi toimuvasse. Peagi ründab jalavägi taas, pealetung algab uuesti. Taganemine lõpetab siis kõik. – Milline erinevus selle võitluse ja antiikaja lahingute vahel, kus vaid terariistadega võideldi!
Mu hea Fjodor on end täiesti purju joonud; naljad, mida ta teeb, on päris koomilised. Ta on mõned sõdurid enda ümber kogunud, kellele ta pajatab igasugu muinasjutte, mis on maagilisusele lähedal. Aga nüüd on aeg magama heita.
14. august ■ Albrecht on tragunite juurest Polotskist just kohale jõudnud. Wittgenstein lõi Macdonaldit; see tähendab, et võit on täielik. Täna on meil puhkepäev.
15. august ■ Me marsime läbi kõige sõbralikuma ümbruskonna, mida võib endale ette kujutada. Cerese viljadega ülekülvatud põllud on antud sõjameeste jalgadele tallata, kes hävitavad oma vendade ja kaasmaalaste hüvesid. Talupojad lahkuvad oma majadest, et nood tuleroaks anda. Julm vaatepilt. Miski hinna eest ei tahaks ma olla ülemjuhataja; tema peaks tundma end peasüüdlasena selle hävitustöö eest. Tema on ju vastutav iga valude kätte määratud hinge eest, iga jalatäie maa eest, mis satub Euroopa brigantide33 julmadesse kätesse! Me marsime ikka veel pikkade päevateekondade kaupa; meile jäetakse vaevalt aega puhkamiseks või hoolitsemiseks hobuste eest, kes jäävad päev-päevalt lahjemaks. Meie pesu ja mundrid on täiesti ära kantud. Kõik see oleks talutav, kui me vaenlast jälitaksime! Ja mõte, et vaenlane on vaid 200 versta kaugusel Moskvast, on piisav, et meid kurvameelseks teha.
Vjazma, 16. august ■ Ilus väike linn. Taganemine on kahekordselt ebameeldiv, kui linnast läbi minnakse, kuna tänavad on kitsad ja igaüks püüab esimesena läbi pääseda. Varusid on piisavalt ja ülegi, kuna me röövisime linna paljaks. Meie laager on 2 versta linna taga. Ilm on ilus.
17. august ■ Viimaks ometi jälle puhkepäev! Jakob on minu juures; me ostsime endale veini. Laagris naudivad kõik head elu ja näivad unustavat, et vaenlane on meist 20 versta kaugusel. Relvastatud talupojad, maakaitsevägi, teevad vaenlasele suurt kahju; nad tungivad toiduvooridele kallale, tunnevad maastikku ja ründavad tihti öösiti. Moskva kubermang on 15 000 meest välja pannud. Räägitakse, et Kutuzov nimetatakse kõigi vägede generalissimuseks. Ehk läheb siis paremaks.
18. august ■ Milline päev! Sadas 24 tundi ja ma olen kontideni läbi ligunenud; suudan vaevu sulge käes hoida. Kutuzov jõudis just kohale.
19. august ■ Taganemine kestab ikka veel. Mind lähetati täna rekvisitsioonideks ja proviandi hankimiseks. Väikeses Struja linnas nägin haavatute transporti. Arvasin end üht tuttavat nägu ära tundvat; tahtsin talle läheneda, aga kari elanikke ja marodööre, kes põgenesid prantslaste eest ja karjusid „Nad tulevad, nad tulevad!”, lahutasid mind vaesest ohvitserist. Vaenlase ootamatu saabumine üllatas mind; arvasin neid veel kaugel olevat. Tugev kanonaad õpetas mulle siiski, et too oli rinde keskpaigas rünnanud ja läbi murdnud. Segadus oli kohutav – kõik põgenesid. Lõpuks ilmusid välja kasakad ja prantslased, kes olid juba peaaegu linnatänavail, pidid tagasi tõmbuma. Oma komando olin allohvitseri käsu all tagasi saatnud. Uudishimu hoidis mind tagasi. Linn sarnanes sipelgapesaga, kus kõik kihab. Majad olid tühjad, aknad ja uksed purustatud, tänavad täidetud tünnide, voodite ja mööbliga. Elanikud jooksid ringi, püüdsid peitu pugeda, karjusid ja palvetasid ning suurendasid võitluse õudusi ja üleüldist segadust. Keegi, kes pole säärast stseeni ise näinud, ei suuda seda endale ette kujutada. Ma oleks meelsasti aidanud, lohutanud, päästnud – aga see oli võimatu. Täis valu ja kurbust pöördusin tagasi oma halli juurde, et jõuda laagrisse, kus kõik oli rahulik.
Nikolajev, 20. august ■ Mõned verstad minu laagrist eemal möödusime grupist vangidest, kelle seas märkasin ma mõningaid prantsuse ohvitsere. Üks neist huvitas mind oma õilsa ja vaimse väljanägemise pärast. Ta näis kannatavat, aga tema näojooned olid liiga uhked, et lasta seda välja paista. Ma tahtsin juba temaga juttu teha, kui ta midagi hüüdis ja tegi endale läbi rahvamassi teed vene ohvitseri poole, kes hobuse seljas istudes kortermeistritega rääkis. Vaevalt oli vene ohvitser prantslast märganud, kui ta hobuselt maha hüppas, talle vastu tõttas ja teda embas. Üllatus, mis seda stseeni saatis, läks üle imetluseks ja kaastundeks, kui vene ohvitser meile seletas, et see oli tema ainuke vend, kelle poolakad olevat oma teenistusse võtnud. See liigutav stseen pani mind sõjameeste ja sõdade üle järele mõtlema. Kui julmalt võib mõjuda auahnus!
Ržatski Pristan, 21. august ■ Võluv väike linn. Majad on hästi ehitatud ja puhtad, tänavad sümmeetrilised. Kõik oli veel kõige paremas korras – ainult elanikud olid linnast lahkunud. Linn jäeti meile ja kõik võeti kohe