5. september ■ Me liigume lõunasse. Meie marss meenutab matuserongkäiku. Täna vaevas meid janu; oli päris kuum. Me läbisime 28 versta. Meie laager on suurel teel Vladimirist Rjazanisse. Toitu on küllaga ja talumehed annavad meile igasugust abi. Ma nägin põgenike laagrit, 250 vankrit oli ringikujuliselt paigutatud, nii et inimesed elasid keskel. Ööd muutuvad päris külmaks.
Stupia, 6. september ■ Puhkepäev! Kui vajalik see meile on. Igamees on end välja sirutanud. Suurtükivägi veab end vaevaga edasi. Kui ma ühest külast läbi ratsutasin, et toiduaineid rekvireerida, nägin ma, kuidas üks prantsuse sõjavang 20 rubla eest talumeestele müüdi; nood kastsid teda sulatõrvaga ja ajasid ta elusast peast vardasse ühe teravatipulise raudora otsa! Milline julmus! Oo inimlikkus – kuidas sa küll oigad! Vene naised tapavad vange ja marodööre kirvega, kui nood nende majadest mööduvad. Juba on rakendatud abinõusid, et see barbaarsus lõppeks. Aga kõige kurvem on, et meie sõdur ise ei halasta millelegi. Ta põletab kõik, mis talle teele jääb, röövib ja purustab! 100 versta ulatuses ümberringi võib näha suuri tulekahjusid, mis osutavad omade ja vaenlase üksuste teekonda; põhimõte on mitte midagi vaenlasele jätta. Vili, toiduained, kariloomad, kõik hävitatakse. Rikutakse kaevud ja allikad ning moonahankijad ei või end kusagil näidata, kuna partisanid löövad nad maha.
7. kuni 12. septembrini ■ Reeglipärane päevikupidamine on muutunud võimatuks; mu tindipulber on märjaks saanud ja paber on niiske. Me ületasime Serpuhhovi tee, kus vaenlane meid jälitas; me tõmbame end aga temast pidevalt lahti, kui me poolringis Kaluuga tee poole liigume. Räägitakse anekdoote, mis on väärt üleskirjutamist: üks vene talupoeg, kes oli Moskvasse jäänud ja kellele oli nagu ka tema seltsimeestele vasakule käele täht „B” põletatud [Napoleon lasi „B”-tähe vangide kätele põletada], pääses põgenema ja jõudis prantslaste peakorterisse. Ta küsis ühelt ohvitserilt, mida see täht tähendab, mis nüüd ta vasakul käel seisab; too seletas talle selle tähendust. Kohe haaras talumees kirve, raius oma vasaku käe maha, ulatas selle parema käega ohvitserile ja ütles: „Võtke see oma Bonaparte’ile, ma ei taha seda. Ma jään venelaseks.” Kui ilus see on! Siis räägiti mulle, et üks prantsuse üksus, kes ühes lossis toiduaineid otsis, sattus veinikeldrisse ja hakkas seal jooma. Ümbruskonna talupojad ootasid selle soodsa hetke ära, piirasid nad sisse ja lõikasid neil siis tubli tegevuse märgiks ninad peast.
Podolsk, 13. september ■ Ilus väike linn. Sõjavägi hakkab jälle julgust koguma. Vaenlane muutub päev-päevalt nõrgemaks ja meie abiväed jõuavad väikeste üksuste kaupa kohale. Usutakse, et peagi tuleb jälle suur lahing. Taas on kahurikõminat kuulda. Mul oli halb õnn kaotada oma ilus mära. See on suur kaotus, hobune oli nii ilus ja kuulekas. Ma nutsin nagu laps, kui nägin teda elutuna maas lebavat. Loom oli ainulaadne. Ta tundis mind täpselt, sõi kõike peost: suhkrut, võileibu, isegi omletti. Ta armastas ka punši; Borodinos paiskas ta maha ühe prantsuse koloneli. Kogu polgus polnud hobust, kes säärase kergusega nii kõrgele hüppas kui mu armas Maška. Ma lasin ta matta ja tema mälestus jääb mulle alati kalliks.
14., 15. ja 16. september ■ Me oleme Kaluuga teel. Kui vaenlasel õnnestub meist jagu saada ja Väike-Venemaale36 tungida, oleme me kadunud, kuna seal on küllus kõigest ja kliima pole nii karm. – Kui ta aga sama teed mööda tagasi minema sunnitakse, hävitavad külm ja nälg ta täielikult. On kuulda, et toiduained on Moskvas juba otsakorral.
17. september ■ Räägitakse vaherahust. See sõna kõlab julmalt. Meie deviis peab olema nad hävitada või ise hukkuda. Bonaparte on nagu hüdra, kes ikka ja jälle taastub, kui talle vaid üksainuski pea jätta. Bonaparte kuulutas meile sõja, kuna me sõlmisime inglastega rahu. Ta tahtis meid sundida pidama edasi sõda rahvaga, keda ta lootis alla suruda seeläbi, et lõikas kõik nende kaubandusvõimalused läbi. See oli aga võimatu. Me pidime oma rahaasju parandama, me olime sunnitud oma raha kurssi tõstma ja meie kiduvat kaubandust edasi viima; nii sõlmiti neljaks aastaks rahu Suurbritanniaga, kes vajab meid samuti nagu vajame meie teda. Inglismaa maksab meile subsiidiume sõjakulude kandmiseks, kuna Bonaparte ründas meid ilma sõda kuulutamata või mingit vabandust esitamata murtud lepingu tõttu. Napoleon tungis meie piiridesse ilma mingeid formaalsusi arvestamata. Ta relvastas Poola meie vastu ja uskus, et kui ta vabaduse proklameerib, on rahvas tema poolt. Ta eksis aga, kuna ei teadnud, et vene talupoja armastus oma jumala vastu on lahutamatu armastusest oma valitseja vastu ja et ta hindab ausat vaesust rohkem kui ebaausalt võidetud rikkust. Napoleon ei unusta kunagi, millised vahendid on meil kasutada tema löömiseks: need on metslaste omade sarnased. Kohe, kui tal on võimalus lasta oma üksustel ületalve korteris olla ja puhata, on meie kuulsus ja väljavaated läinud. Ma loodan seepärast, et kuuldused vaherahust või rahust on valed. Ainuke ohtlik asjaolu on prints Bernadotte’i naabrus, kes võib väga vabalt seda kriitilist hetke ära kasutada.
Riiki, mis on nagu meie oma veel primitiivses seisundis, on raske võita ja alistada. Napoleon tegi väga valesti, kui julges kuni meie riigi keskpaigani tungida. Kõik hakkavad mõistma selle taganemise tarkust ja aru saama sellest, mida esialgu nii arvustati. Barclay tõmbus tagasi, ja sellele mehele tehti kõvasti liiga. Vangide hulk on hiiglaslik; need vaesed inimesed suudavad end vaevu edasi lohistada; kasakad saadavad neid ja tapavad neid piikidega, kui nonde jõud edasimarssimiseks lõppeb. Vangid jutustavad, et Napoleon lõbustab end Moskvas ja vallutab peagi Peterburi; tõenduseks näitavad nad sõjabülletääne, mis on valesid täis. Selline arrogantsus on nii absurdne ja naeruväärne. Aga selline on selle rahva iseloom, mis näitab end kõigis asjades. Vangide hulgas on näha baierlasi, hispaanlasi, itaallasi, sakse jne. Milline ebanormaalne armee see liitlaste oma on. Räägitakse, et meie vastu võitleb 12 rahvast. See on peaaegu nagu ristisõda. Aga meie aeg veel tuleb. Gallialased ujutasid küll Rooma riigi üle – aga ühel päeval neelavad slaavlased Prantsuse territooriumi alla!
18. september ■ Kõikjal kogutakse reservüksusi. Sadu ohvitsere on saadetud Muromisse, et seal üksusi korraldada. 25 000 kasakat Donilt on just kohale jõudnud. Igaühel on vabad käed: röövitakse ja purustatakse, et midagi prantslaste kätte ei jääks. Nägin üht talumeest, kes tõrvikuga oma hüti põlema pani. Suurmaaomanike eluasemetest on mul väga kahju; kui palju ilusaid asju varastatakse ja purustatakse. Muuhulgas nägin ma ühe lossi eeskojas Linné ja Buffoni teoseid, mis põrandal lebasid ja mille otsas marodööride jalad olid trampinud. Milline kaotus!
Tarutino, 19. september ■ Öeldakse, et me võtame siin sisse tugeva positsiooni. Tihti on väga külm. Teen endale etteheiteid, et ma täna üht sõdurit tühiasja pärast ja halvas tujus maltreteerisin.
20. september ■ On kuulda, et meid majutatakse siin küladesse; ma ei usu enam millessegi. Ostsin just linase teki, millest mul on palju kasu.
21. september ■ Meile anti kogu polgu majutamiseks 7 maja. Meie armee on sisse võtnud väga soodsa positsiooni ja me jäävat siia 4 nädalaks; kinnitatakse, et sellega sunnitakse vaenlane taganema sama teed mööda, mida ta sissemarsiks kasutas. Ma elutsen pesuruumis. Parem ikka kui mitte midagi.
22. september ■ Just saabus parlamentäär. Miloradovitš saab kokku marssal Neyga. Mõlemad pooled püsivad vaikselt. Me oleme hõivanud mõned künkad ja ulatusliku tasandiku, mida läbib jõgi. Meie eelpostid ja piketid on ühel pool, vaenlane teisel pool jõge. Aja veetmiseks koguneme erinevate seltsimeeste juures. Ohvitserid lõbustavad end kaarte mängides, suitsetades ja juues. Ma ise, kes ma elan koos Durovi ja Thomsoniga, teen plaane, joonistan ja me mängime koos igasuguseid mänge. Kurb tegevus sõjameeste jaoks.
23. september ■ Räägitakse, et prantslased söövad juba hobuseliha ja et 10 000 ratsaväelast on tehtud jalaväelasteks; hobused kärvavad söödapuudusel. Jakob käib meil reeglipäraselt külas; ta on päris tubli poiss. Ta ripub tugevasti minu küljes ja räägib alati oma asjadest vennaga. Ka mina jään teda ikka kogu südamest armastama.
24. september ■ Mul on õnnestunud leida ühest vanast majast