Ma oleksin naerust peaaegu lõhkenud; aga ma võtan end kokku, aitan ta üles ja vabandan tuhat korda, et pidasin teda eksikombel vargaks. Ta vahib mulle lolli näoga otsa, kratsib pead ja andestab mulle, iseennast eesliks nimetades. Kas tal selleks põhjust on või mitte, ma ei tea. Aga, küsin ma temalt, mida te siis tegite siin keset ööd küünlavalgusega? Ma ehmusin nii, et hüppasin tahtmatult voodist ja kargasin teile kallale. – Jah, ütles ta maailma kõige kahetsevama näoga, ma otsisin oma naist, keda ma juba tund aega olin oodanud. – Aga miks – kurat küll – mu härra, otsisite te teda minu toast? Sellele küsimusele ei osanud ta vastata, soovis mulle head ööd ja kadus. Tahan väga selle loo lõppu kuulda!
See võluv arusaamatus tekkis seeläbi, et paruness ja proua von T. kaua, kuni keskööni lobisesid; mulle oli antud magamiseks abikaasa tuba ja mees, selle asemel et oma abikaasat proua T. juurest ära tuua, otsis teda nüüd minu asustatud toast ilma mõtlemata, et nüüd magasin seal mina.
Hommikukohvi juures lasin silmad kõigi nägudest üle käia. Keegi ei tundnud end päris hästi, eriti näis mulle paruness näost roosam kui tavaliselt.
2. juuni ■ Nüüd enda pool kodus olles naeran kogu südamest! Kas midagi sellist on üldse võimalik! – Ma külastasin oma kaunist Clarat; ta oleks kindlasti vähem armastusväärne, kui ta teaks, mis naabrite juures toimus.
3. juuni ■ On kuulda, et me mõne päeva pärast minema marsime. Lõpuks ometi läheneb aeg, kui me sõjasarvede heleda kõla saatel vaenlast ründame. Andku kõigevägevam meile õnne ja kuulsust!
4. juuni ■ Vaevalt oli uudis meie lahkumisest levinud, kui härra Strumenski, meie majaperemees, meie magamistuppa tuli, mida ta polnud seni kunagi teinud. Me vaatasime talle kõik väga tõsiselt otsa; ta lähenes meile ebakindlal sammul ja langetatud pilguga, pomisedes arusaamatuid sõnu ja võttes kahe sõrmega taskust portsu tubakat. – „Mida te soovite?” oli meie küsimus. „Päris vähe, mu härrad, ainult arve tuleb tasuda,” vastas ta, andes meile ülalt alla täis kritseldatud paberilehe. Ma haarasin selle – aga mulle tundus see hiina tähestikuna ja ma andsin selle tagasi, et ta meile selle mõtet seletaks. Lõpuks mõistsime arve ülestähenduste mõtet, mis kuulutas sõja kuulutamist meie rahakottidele. See oli päris hull ja lisaks polnud kellelgi meist raha. – Mida teha? Et sellest afäärist välja pääseda ja selle vägivalla eest kätte maksta, mõtlesime koos härra S-ga välja tembu, mis meile palju nalja tegi. – Süütul kombel austasime me oma peremeest kutsega teha koos meiega jalutuskäik, mille ta innukalt vastu võttis. – Kui me järve äärde jõudsime, palusime tal koos meiega ujuma tulla. Pärast pikka põiklemist söandas ta lõpuks koos meiega vette tulla. Vaevalt sees, haaras S. – kes oli väga tugev – teda jalgadest, mina peast, tirisime ta järve ja tegime nii, nagu tahaksime teda uputada. Asjata püüdis ta end vabastada, me hoidsime teda kinni. Lõpuks, kui ta oli piisavalt märg, lasime ta lahti ja palusime teda väga viisakalt kummalisel kombel valmisolevale paberitükile samuti valmisoleva pliiatsiga kirjutada, et arve on talle tasutud. Ta sai kurjaks ja keeldus järsult meie palvet täitmast. Nii algas nali otsast peale ja jätkus niikaua, kui vaene mees, kes ei saanud ei hingata ega rääkida, andis peaga märku, et ta on nõus meie nõudmist täitma.
Ja nii kirjutati alla „contrat social”. Me ei hoolinud lärmist, mis ta riidesse pannes tegi, võtsime tal jõuga kätest ja pöördusime tagasi, teda seejuures emmates ja silitades; maja väravas tegime talle sügavaid kummardusi. Järgmisel korral on ta arvet kokku pannes ettevaatlikum, loodan ma.
Kõik on pakitud. Adjöö, armas Vidzõ, meie tempude ja elamuste tunnistaja. – Tuuakse mustad kürassid. Nad on päris kenad, aga väga rasked. Mu rind saab seeläbi rängalt kannatama.
5. juuni ■ Oh! Ebameeldivus ebameeldivuse järel!
Ma ärkan sel hommikul väga vara, et end marsiks ette valmistada; aga kõik magavad veel, mis mind väga üllatab. Ma äratan oma teenri Fjodori ja sõitlen temaga, et ta varem üles pole tõusnud. Ta vastab mulle külmavereliselt: „Me saime vastukäsu. Allohvitser, kes käsu tõi, läks just minema. Tänu jumalale, me jääme siia!” Suutsin vaid suure vaevaga oma pahameelt tagasi hoida. S., kes oli samuti üles tõusnud, peletas igavuse ja mure pilved mu pea kohalt. Ta ütles mulle, et me oleme sõlminud rahu Türgiga. Aga veelgi huvitavamad on meie peremehe, kes meist lahti tahaks saada, näoilmed.
S. hüppab voodist välja, õnnitleb mind, embab peremeest ja tolle naist, nagu oleks ta hulluks läinud. Mind kõrvale tõmmates ütleb ta: Me peame eilset nalja koos variatsioonidega kordama! Ma lasin tal tegutseda ja läksin natukeseks jalutama. Kui ma tagasi pöördusin, leidsin kõik majakondsed kokast kuni majaperemeheni meie magamistoast, seismas ümber suure veetünni; selle kõrval seisis mõnede roogade ja pudelitega kaetud laud; minu küsimuse peale, mida see kõik tähendab, vastati, et täna on kõigi venelaste jaoks tähtpäev ühe pühaku auks, kes uppus tsaari elu päästes. Milline jama, mõtlesin mina, sellal kui inimesed seda lollust uskusid. Pärast hommikueine söömist lasi S. uksed sulgeda ja teatas, et nüüd algab tseremoonia. Nüüd muutusid inimesed siiski umbusklikuks; nüüd oli juba liiga hilja. Ta andis oma tentsikutele märku vanast kokast kinni haarata ja teda kinni hoida. Ta valas suure supikulbiga vanale vett pähe ja kinnitas talle, et see on vajalik tema maiseks õnneks. Kõik tolle karjed ei aidanud midagi. Teised, kes oleks kindlasti otsinud kindlat peidupaika, pidid kohale jääma. Üks ristiti teise järel ja see kohutav tseremoonia lõppes uputusega, mis kõik märjaks tegi… Ma ei suutnud enam; naer segatuna teatud kaastundega vaeste inimeste vastu lasi mul S-ile märku anda, et ta lõpetaks.
6. juuni ■ Oleme oma seltsimeeste seas päevakangelased. Kaebuse läbi polkovniku juures on meie ristimistseremoonia teatavaks saanud, rohkem tagajärgi sellel ei olnud.
Ehtne kummel kasvab siinsetel põldudel; seda ei osata aga kultiveerida või kaubaks teha. – Õrn kokkusaamine preili Claraga tasus mulle kogu igavuse, mida olin päeva jooksul kannatanud.
7. juuni ■ Palavus on nii lämmatav, et isegi särgiväel võib kokku variseda; aga kõigel halval on ka hea külg. Suvi, nt see imeline aastaaeg, omab teatud eeliseid. Loodus, mis kõik need rikkused esile toob ja paljundab, on samal ajal loonud suured nuhtlused nagu putukad, äikese, kuumuse. Talv, mis näib meile algselt vaid igavust toovat, hüvitab selle inimeste seltskondlikumaks tegemisega, seega arenevad võimed, mida meil suvel pole. Nii on kõik siin maa peal segatud lõbu ja kibedusega. Õnnetused poleks nii rasked taluda, kui oleks teada, et sellele järgneb õnn; kui leppida selle elu kõigi olukordadega ja teada, et kõikvõimas käsi jagab head ja kurja õiglaselt, on end lihtsam trööstida; tuleb öelda Diderot’ „Jacques ja tema isanda” sõnadega: „Kõik on selles suures raamatus ülalpool kirja pandud; ja kõik läheb selles maailmas kõige paremini, kui ta nii tahab.” Pärast selle filosoofilise väite kirjapanemist mõtlesin ma, et on parem enam mitte kuuma üle kurta – ja ma ronisin täiesti pateetiliselt pööningule, pugesin ühte tühja tünni ja magasin selles kuni kella kaheksani.
8. juuni. Kesköö ■ Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kaunimat vaatemängu jälginud kui täna õhtul. Kell 7 oli taevas kaetud paksude mustade pilvedega, mis ähvardasid Vidzõt nagu metsikud kaljud orgu. Tugev tuuleiil, veel tugevama äikese eelkäija, keerutas kokku tolmusambaid ja pani puud metsas värisema. Siis puhkes äike. Taevas näis tules olevat. Välgud ristusid siksakkidena. Lõputuna tunduv kõu kajas mägedelt vastu… Minu vaim tõusis Looja poole ja imetles tema kohutavat jõudu. – Välgulöök, tugevam kui kõik ülejäänud, pani meie aknad värisema; kõik inimesed majas lõid risti ette. Meie pererahva nägudelt peegelduv hirm tegi mulle nalja, kuigi ka mul endal oli natuke hirm. Vähehaaval äike vaibus ja kell 10 tungis kuuvalgus oma pehmes selguses pilvede vahelt läbi.
Kolmas peatükk
BORODINO TAPATALGUD
10. juunil annab Napoleon oma peakorteris Vilkaviškises Memeli (Neemeni) 23 ääres välja järgneva proklamatsiooni: „Teine Poola sõda on algamas! Esimene lõppes