Samal päeval kirjutab keiser Aleksander oma peakorteris Vilnos alla 15. mail parafeeritud rahulepingule Venemaa ja Türgi vahel. Õhtul osaleb ta ballil, mille kindral von Benningsen korraldab tema auks oma Zakreti lossis, poole tunni tee kaugusel Vilnost. Siin ballil sai Aleksander teate, et Napoleon on üle Memeli tulnud.
Prantsuse kombineeritud armee koosneb (ilma sõjakäigu jooksul juurdetulnud üksusteta) rohkem kui 449 000 sõdurist, neist 80 000 ratsaväelast järgnevate ülemjuhatajate käsu all: 1. korpus, marssal Davout, Eckmühli vürst; 2. korpus, marssal Oudinot, Reggio hertsog; 3. korpus, marssal Ney, Elchingeni hertsog; 4. korpus, prints Eugéne de Beauharnais, Itaalia asekuningas; 5. korpus, vürst Poniatowski; 6. korpus, diviisikindral krahv Saint-Cyr (4. ja 6. korpus koosnes peamiselt baierlastest ja itaallastest); 7. korpus (saksid), diviisikindral krahv Reynier; 8. korpus (vestfaallased) diviisikindral krahv Vandamme; 9. korpus, marssal Victor,Belluno hertsog; 10. korpus, marssal Macdonald, Taranto hertsog (koos Preisi abikorpusega kindral Yorcki juhtimisel); Austria korpus, vürst zu Schwarzenberg; lisaks neli reserv-ratsaväekorpust, mida juhtisid diviisikindralid krahv Nansouty, Montbrun, Grouchy ja Latour-Maubourg. Koos sõjakäigu ajal liitunud üksuste, suure suurtükiväe, inseneripargi ja vooriga viibis sõjakäigu algusest peale Venemaa pinnal 610 058 meest, neist 270 000 liitlasvägedes.
Napoleoni vastas seisab kolm armeed: Esimene Läänearmee Barclay de Tolly ja kindralite krahv von Wittgensteini, Bagawout’ 25 , Tutškovi, Šuvalovi, suurvürst Konstantini, Dohturovi, Uvarovi, parun Korffi ja krahv Pahleni juhtimisel; Teine Läänearmee vürst Bagrationi ülemjuhatusel ja talle alluvate kindralitega: Rajevski, Borozdin, krahv Vorontsov, parun Knorring, Sievers, Vassiltšikov, krahv Platov; reservarmee Tormassovi ülemjuhatusel ja tema kindralitega: Markov, Kamenski ja Lambert. Kokku 241 000 meest ilma Riia ja Dünaburgi kindlusevägedeta.
Sõjanõukogu moodustasid keiser Aleksandri all kindralid Pfuel, Armfeld, Benningsen ja vürst Volkonski.
Vägede paigutus on järgnev: Napoleon koos Davout, Oudinot, Ney, Beauharnais ja Murat’ga Kowno 26 vastas; paremal tiival: Poniatowski, Reynier ja Jérôme Bonaparte Grodno vastas; vasakul tiival: Macdonald koos Yorcki preislastega Tilsiti juures; vürst zu Schwarzenberg Bugi ääres Slonimi lähistel. Venelased Barclay de Tolly, Wittgensteini, Bagawout’, Tutškovi ja Šuvalovi juhtimisel piki Memelit Grodno juures, venelased Bagrationi, Dohturovi ja Pahleni juhtimisel Grodno ja Slonimi vahel, Platov Białystoki juures; keiser Aleksander kaardiväega Vilno juures.
9., 10., 11. ja 12. juuni ■ Väga olulised põhjused takistasid mind päevikut pidamast; 9-ndal olin ma vahtkonnas, 10., 11. ja 12-ndal olin ma arestis! Saatus mängis mulle 9-nda õhtul kurja vingerpussi. Pärast seda, kui olin andnud käsu öörahuks, lasin oma sõduritel rivistuda, et neile napsi anda; kahjuks ma ei märganud, et üks mu kapralitest jõi liiga palju. Vaevalt oli ta välja vahetanud vahiposti suurvürsti rõdu juures, kui ta hakkas sõimama ja lärmama, nii et Tema Keiserlik Kõrgus, kes polnud veel voodisse läinud, välja tuli, et küsida, mida too ütles. Sõdur, kes vastas talle segaselt, lõpetas sellega, et ütles suurvürstile rumalusi. See võttis tal kraest kinni ja tõi otse minu juurde vahtkonnaruumi. See ootamatu ilmumine ehmatas mind väga, seda enam, et olin kiivri ja särbi maha võtnud, et puhkama heita. Pärast seda, kui ta oli mulle korraliku jutluse pidanud – mis hämmastas mind seda enam, et siiani polnud mulle midagi ette heidetud, pani ta mind aresti. Ma olin juba kaks päeva ära istunud, kui ootamatult saabus käsk kohe majutuspaikadest lahkuda, kuna vaenlane oli üle piiri tulnud. Olles väga rahul, et mu arest sel kombel lõppes, läksin oma eskadroni juurde tagasi, et oma väikesed asjad korda ajada. Jätsin hüvasti kõigi tuttavatega naabruskonnas. Vaid üks isik tundus mulle veidi kurvastavat, kõik ülejäänud näisid meie lahkumise üle pigem rõõmustavat.
Dolgališki, 27 13. juuni ■ Me hakkasime kell 6 liikuma ja oleme siin bivakis. Esimest korda elus näen ma laagrit.
14. juuni ■ Öö oli päris külm; seetõttu leidsin ma väikese hüti, kus ma praegu viibin. See peavari pole just liiga lõbus, aga ma arvasin, et on parem kuivalt õlgkatuse all lamada kui läbiligunenult lageda taeva all, kust ojadena vihma kallab. Igavus on aga nii suur, et peale magamaheitmise pole midagi teha.
Milline rõõm! Just äsja nägin taas oma armsat Jakobit. Oh kui tore on säärases olukorras oma armsat venda taas kohata. Me veetsime päeva kõige meeldivamal kombel. Kui tore poiss ta ikka on. Alati heas tujus.
15. juuni ■ Kaardiväekorpuse suur paraad. Swenziany28, väike kohake siit 30 versta kaugusel, koondab oma pinnal tuhandeid sõdureid, kes kõigist suundadest meie korpuse tugevduseks saabuvad. Siiani on seda juba 25 000 meest.
17. ja 18. juuni ■ Polkovniku kiusu pärast, kes minu vastu okast hinges kannab, pidin ma Vidzõsse tagasi pöörduma, et lasta seal polgule leiba küpsetada. Tuleb suuta kuuletuda, kui tahad kord ise käske jagada. Ma vedasin end terve päeva Swenzianyst Dolgališkisse ja teise päeva kuni Vidzõni. Kärvasid mõlemad hobused, kelle jõud lõppes ja nii pidin selle tee koos oma allohvitseriga jala minema. Pori oli kohutav ja ilm vastik. Viimase piirini kurnatuna ja näljast piinatuna varisesin ma kolm korda kokku. Viimaks möödasõitva suurtükiväe poolt kahuri peale võetuna jõudsin rohkem surnu kui elavana siia kohale. Vaenlane, kes sooritab kiiruse imesid, on siit 6 miili kaugusel. Meie armee tõmbub hea positsiooni leidmiseks tagasi. Ma näen terveid perekondi jala ja hobustega mööda liikumas, neid verise sõja kuulutajaid, mis peagi kogu oma jõus puhkeb.
Vidzõ, 19. juuni ■ Mis on sellest nii elavast ja asustatud linnast saanud? Kõik on tühi, vaevalt on tühjadel tänavatel näha mõnda juuti, kepile toetuvat rauka või mahajäetud last, kes oma vanemaid hüüab. Kurb vaatepilt, mis mind tõepoolest liigutas. Keiser ja peakorter jõudsid just kohale, oma käsu ma täitsin; täna õhtul pöördun tagasi oma polku.
20. juuni ■ Bivakk. Esimest korda kuulen kauguses suurtükke. Milline kummaline sensatsioon. Millal kuuleme neid lähedalt?
21. juuni ■ Meie bivakk on Vidzõ juures. Jakob on minu juures. Prantsuse armee on Swenzianys.
22. juuni ■ Täna hommikul kell 7 oli alarm. Eelpostid olid käsivõitluses. Ligi 100 000-meheline armee marsib Düüna poole. See on üheaegselt harjumatu ja imposantne vaatepilt näha nii palju sõjamehi üheskoos, kes ühe isiku tahtele järgnevad, keda juhib distsipliin, kõik ühel meelel ja mõtlemas vaid ühte mõtet. Meie vägede hoiakut näha on imeline. Eelkõige jalavägi on suurepärane. – Peagi otsustab lahing meie saatuse – ja mõlema võimsa keisririigi saatuse – ja ka tuhandete meeste oma. Andku kõigevägevam meile võit, kuna õiglus on meiega. Näidaku venelaste vaprus ja patriootlikkus end kogu oma energiaga, et meie ei peaks oma tegevusele mõeldes punastama, nagu see oli kahjuks sõja ajal Preisimaal ja Austrias. Kui saatus peaks otsustama, et leian oma lõpu neil lagendikel, mis Venemaa pinda katavad ja peaks see päevaraamat kunagi mu vanemate kätte jõudma, palun ma neid tungivalt minu järgmised soovid täita:
Minu mõlemad teenrid Fjodor ja Petruška enda juurde võtta. Minu kimlit hoida kuni tema elupäevade lõpuni. Minu võlad ära maksta, mis ulatuvad nimekirja põhjal 18 000 rublani. See nimekiri on mu paberite hulgas. Aga see näeb ehk liialt testamendi moodi välja. Ja seda teha ma ei taha; mulle meeldiks hoopis rohkem ellu jääda!
23. juuni ■ See on arusaamatu! Miks lastakse meil ikka taganeda ilma lahingut vastu võtmata. Meie armee on ju nii arvukas. Me marssisime 50 versta. Meie öömaja on üks väike küla, mis kuulub krahv Manuzzile;