14. juuli ■ Pärast mõne versta jagu edasi ja siis tagasi ja kõrvale marssimist leidsime end kell 6 õhtul meie eilsetelt positsioonidelt. Kanonaad, mis oli kestnud keskpäevani ja siis mõneks ajaks vaikinud, pääses kahekordse jõuga vallale. Armee tõmbus tagasi. Suurtükkide välkuvat tuld oli juba näha. Peagi puhkes võitlus kõikides punktides. Meid paigutati künkale, et vaenlase katkematult edasitungivaid kolonne rünnata. Püssituli metsast oli päris tihe. Suurtükid andsid edukalt tuld, kuulide vilin, võitlejate hüüded ja juhtide käsud jätsid mulle sügava mulje. Kogu vaatemäng toimus meie jalge ees. Lai väli oli vägedega üle külvatud; hakkas pimenema, nii et iga suurtükilask mõjus välguna. Lahing lõppes meie kahjuks. Kella 10 ajal suunasid otse meie vastas olevad prantslased oma tule meie peale sellise külmaverelisuse ja kindlusega, mis meid imestama pani. Võis täpselt eraldada nende hüüdeid ja karjeid. Me olime rahulikud, aga meie südamed lõid kurvalt ja meie meeleolu sarnanes varjudega, mis meid nüüd ümbritsesid. Haavatute kaebed, kes meie hobuste jalge ees lebasid, aitasid rusutusele kaasa… Paljud neist tahtsid end meile järele lohistada, et mitte vaenlase kätte langeda – aga nad olid liiga nõrgad ja kukkusid iga silmapilk kokku. See on siis see paljukiidetud sõdurikuulsus, hüüdsin ma, kui nägin üht jäägrit, kes oli pommi läbi mõlemad jalad kaotanud, ta viskles tolmus ja kaebles valjusti, et ta langeb vangi. Oh, te maailma hiilgavad türannid – mis vaevab ühel päeval teie südant, kui te olete oma alamate verd mõttetult ja mõistmatult valanud! Aga tänu jumalale on see sõda õiglane ja lojaalne. Iga vene hing, kes peab oma maise keha maha jätma, et parematele jahimaadele minna, saab kindlasti tasutud ja palvetab oma monarhi hüvangu nimel.
15. juuli ■ Elagu vene relvad! Bonaparte, kes andis käsu Vitebsk rünnakuga vallutada, on tagasi löödud. Me tõmbusime sellest hoolimata tagasi ja seisame nüüd 10 versta linna taga.
16. juuli ■ Me lahkusime oma laagrist kell 6 hommikul ja marssisime 10 tunniga 60 versta. Me oleme nii väsinud, et suudame vaevu oma hobustele sööta otsida.
17. juuli ■ Kes oleks võinud mõelda, et me peame täna jälle tagasi minema; 50 versta tänasel päeval. Ma ei suuda enam. Kuumus on nii suur. Kuidas meie sõdurite hobused on väsimusest ja valust vaevatud! Mu kael valutab. Ööd on külmad, päevad palavad. Voodiks on katuseõled, tekiks universum. Kanged joogid, mis on rahuajal nii ebatervislikud, on siin niisketel Poola öödel hädavajadus.
Smolensk, 18. juuli ■ Lõpuks oleme me Smolenskis, pärast seda kui läbisime 180 versta nelja päevaga. Mul oli täna juba tahtmine päevikupidamine lõpetada, kuna see on läinud tülikaks; aga püsivus kõigis asjades on voorus, mida ma omandada püüan.
19. juuli ■ Olin linnas. Siin on ilusaid kirikuid ja kindlus, kuigi vananenud, näib päris tugevasti Venemaa piire kaitsvat. Linna asukoht on suurepärane, eeslinnad on suured ja elanikke on 20 000 hinge. Kui näljane küll ollakse, kui peab mõnda aega hädavajalikust puudust tundma. Kohvikud ja kondiitriärid on heal järjel. Mu magu saab mitu nädalat piisavalt seedida! Suurvürst jõudis just kohale. Bagration ühines meie korpusega.
20. juuli ■ Milline rõõm on pärast pikemat vaheaega ja sellistel asjaoludel taas näha lähisugulasi. Brömsen ja tema õde proua Sebenkov võtsid mind vastu nii sõbralikult kui võimalik, nad on sarnased kui kaks tilka vett.
21. juuli ■ Dnepr, mille vood ümber Smolenski voolavad, on päris ilus voolus. S. ja mina käime tihti suplemas. Ilm on suurepärane. Punši on küllaga ja laagris kihab praetud kanadest ja kalkunitest. Mida on veel vaja, et olla rõõmus ja rahulolev.
22. juuli ■ S. ja mina ratsutasime linna. Pärast head hommikusööki tegime me jalutuskäigu. Külastasime koole, kloostreid ja lõbustuskohti. Esimesed olid heas korras, teised vanamoodsad – viimased hirmsad.
23. juuli ■ Polkovnik H., kellega ma juhuslikult kohtusin, võõrustab mind väga hästi; ta tahtis sondeerida mind minu tundmustes tema õe vastu – aga ma vältisin igasuguseid selgitusi. Me veedame õhtuid lobisemise, suitsetamise ja joomisega. Enamik ohvitsere mängib – aga see pole minu jaoks.
24., 25., 26. ja 27. juuli ■ Pärast seda kui me olime terve nädala samas kohas laagris olnud mitte midagi tegemata, lahkusime me Smolenskist, et üles otsida ja purustada vaenlase korpus, mis oli ära eksinud. Me peatusime Kamniskist idas; Barclay inspitseeris meie korpust.
28. juuli ■ Meie plaan nurjus. Vaenlase korpus pääses minema ja homme varahommikul pöördume me tagasi oma vanasse laagripaika Smolenskis.
29. juuli ■ Eile kell 11.30 tõi Barclay adjutant meile käsu end valmis panna. Keskööl andsid trompetid meile signaali lahkumiseks. Kuni sinnamaani ilus ilm hakkas halvaks minema; külm vihm tegi meid märjaks ja läks iga minutiga tugevamaks. Juba läksid teed kehvemaks, suurtükke suudeti vaid vaevaga edasi tõmmata ja nad ummistasid tänavaid. Läks nii pimedaks, et oma rühma järel ratsutades ei näinud enam eelmist kürassiiri minu ees. Äike algas üha uuesti. Me läksime läbi tihedate metsade, paisunud ojade ja pöördusime lõpuks kuni kontideni läbiligunenutena ja – külmunutena tagasi oma bivakki. Imeline, maanteest paremale jääv mets pakkus meile kaitset kohutava ilma eest. Õnneks oli mu teener konfiskeerinud hiiglasliku vana tamme, mis oli vanadusest õõnes ja kus ma võisin läbiligunenult ning surmväsinuna magada.
Kui vaid meie pealinna sõjaõhutajad ja kiidukuked meie olukorras oleksid! Nad jõuaksid peagi õigele arusaamisele sõduritest ja osutaksid neile rohkem lugupidamist!
30. juuli ■ Millist vaatemängu küll pakkus mulle see öö! Kujutatagu endale ette tihedat metsa, mille majesteetliku ja tiheda katuse all on otsinud varjupaika kaks ratsaväediviisi. Heledad lõkketuled särasid läbi lehtede ja nende soojus liigutas oksi; sõdurite grupid seisid, istusid või lamasid tule juures. Hobuste lärm ja kirvehoobid, millega põletuspuid lõhuti, kõlasid eriti ebatõelistena selles kõige pimedamas öös, mida ma kunagi olin läbi elanud. See kõik sarnanes mõne maagilise maaliga. Tahtmatult mõtlesin ma Schilleri „Röövlitele”.
31. juuli ■ Olin käsundusohvitserina lähetatud Barclay juurde; paljud mu tuttavad, kes on peakorteri juurde atašeeritud, rääkisid mulle huvitavaid asju. Prantsuse kindralstaabi ohvitseride juurest on leitud pabereid, mis tõestavad, et vaenlase armee on imetlustväärivas korras ja tema suurus pea pool miljonit meest. Milline mass! Prantsuse kindralstaabil on täpsed teadmised meie provintside maastikust. On ilmselge, et Bonaparte tahab meie armeele lahingut peale suruda; meie aga oleme vaid kaitses. Krahvid P. ja B., samuti nagu veel mõned ohvitserid on pidanud armeest lahkuma, kuna neid ei usaldata. Barclay saatis mind siis tähtsate paberitega suurvürsti juurde. Öö veetsin M-i juures.
1. august ■ Jakob ja mina veetsime päeva P. polgus; meil oli huvitav vestlus. Õhtul olin veidi vintis, aga see on andestatav; sellega peab see aga ka piirduma. Katenin võlub mind oma vaimuga.
2. august ■ Me oleme taas Smolenski müüride all.
3. august ■ Milline marss! Öö jooksul läbisime 35 versta. Milline vastik olukord, tahad magada, aga ei saa. Ma suudan neid ridu vaevu kirja panna.
4. august ■ Sel hommikul äratasid mind suurtükid; meid paigutati ühele künkale, kust me kõike hästi nägime. Linna rünnati; võitlus oli äärmiselt verine. Õhtu lõpetasid viimaks need õudsed stseenid. – Aga koos tõusva päikesega elame taas läbi sõjaõudusi.
5. august ■ Prantslased ründasid 5 korda, aga nad löödi energiliselt tagasi. Bonaparte ise andis käske. Newgrowsky32 paistis silma. Lahing käib; sellal kui tuhanded jätavad oma elu isamaa eest, lebame meie maas ja küpsetame kanu! Millised vastuolud!
6. august ■ Lahing algas taas. Meie patareidel on suur edu ja meie laskurid teevad imesid. Täiesti purjus prantslased tõusid müüridele