Reacher vaikis taas ja mõtles venna peale. Ta tuli mind kummitama, mõtles ta. Ma teadsin, et see ükskord juhtub. Tema tass oli tühi, kuid veel soe. Ta tõstis selle alustassilt üles, kallutas ja jälgis, kuidas kohvipaks aeglaselt tema poole voolab, pruun nagu jõemuda.
„Kunas seda teha tuleb?” küsis ta.
Täpselt selsamal hetkel vahetati vähem kui 130 miili kaugusel Baltimore’i sisesadama taga asuvas laohoones hulk sularaha kahe relva ja relvadele sobiva laskemoona vastu. Suur hulk raha. Head relvad. Erilaskemoon. Teise katse kavandamine oli alanud esimese katse luhtamineku põhjuste objektiivsest analüüsist. Realistlike proffidena ei tahtnud nad läbikukkumises süüdistada ebakohast riistvara, kuid mõlemad leidsid, et parem tulejõud ei teeks paha. Niisiis kaalusid nad oma vajadused põhjalikult läbi ja tuvastasid hankija. Hankija, kellel oli see, mida nad vajasid. Hind oli õige. Nad kauplesid välja garantii. Nii oli neil kombeks. Nad teatasid müüjale, et kui kaubaga tekib probleeme, tulevad nad tagasi ja lasevad tal kuuli läbi seljakeeliku, nii et ta jääb eluks ajaks ratastooli.
Püssi kättevõtmine oli ettevalmistava tsükli viimane lüli. Nüüd olid nad valmis, et täies mahus tegutsema asuda.
Valitud asepresidendil Brook Armstrongil oli valimiste ja ametivande andmise vahele jääva kahe ja poole kuu jooksul vaja maha saada kuue peamise ülesandega. Kuues ja kõige vähem tähtis oli jätkata Põhja-Dakota nooremsenaatori ametikohustuste täitmist kuni ametiaja ametliku lõpuni. Osariigis elas 650 000 inimest ja igaüks võis mistahes hetkel tähelepanu nõuda, kuid Armstrong oletas, et inimesed mõistavad, et kuni järeltulija ametisseastumiseni valitseb teatav interregnum. Ka kongress ei teinud kuni jaanuarini suurt midagi. Nii et senaatorikohused tema tähelepanu väga palju ei hõivanud.
Viies ülesanne oli oma järeltulijale amet üle anda. Ta oli osariigis kavandanud kaks kogunemist, et uus mees oma kodustatud meediakontaktidele isiklikult üle anda. See pidi toimuma nähtavalt, õlg õla kõrval, ohtrate käesurumiste ja kõrvuni naeratuste saatel kaamerate surinas, kus Armstrong teeb metafoorse sammu kõrvale ja uus mees astub tema asemele. Esimene ringsõit oli kavandatud 20. novembrile, teine pidi toimuma neli päeva hiljem. Mõlemad olid väga tüütud, kuid parteilojaalsus nõudis seda.
Neljandaks tuli üht-teist õppida. Näiteks saab temast Ühendriikide julgeolekunõukogu liige. Ta hakkab tegelema paljude asjadega, millest ühel Põhja-Dakota nooremsenaatoril aimugi ei olnud. Talle oli eraõpetajaks määratud üks CIA töötaja, lisaks pidid tema juurde tulema ka inimesed Pentagonist ja välisministeeriumist. Seda kõike tehti nii paindlikult kui võimalik, ent ikkagi tuli palju tööd ümber korraldada ja muude asjadega sobitada.
Need muud asjad muutusid aina pakilisemaks. Alates kolmandast ülesandest läks lugu juba tõsiseks. Kampaaniat olid toetanud kümned tuhanded annetajad üle kogu maa. Päris suurte sponsorite eest hoolitseti teistmoodi, kuid tuhat ja enam dollarit loovutanud üksikisikud pidid samuti edust osa saama. Niisiis korraldab partei Washingtonis mitu suurt vastuvõttu, kus nad saavad ringi sebida ja ennast tähtsalt ning sündmuste keskel olevana tunda. Erakonna kohalikud komiteed saadavad kutsed, et nad kohale lendaksid, ennast üles lööksid ja küünarnukitunnet maitseksid. Neile öeldakse, et pole veel ametlikku kinnitust, kas neid võõrustab uus president või uus asepresident. Tegelikult oli kolm neljandikku sellest tööst juba määratud Armstrongile.
Teise ülesande juures läks asi juba päris tõsiseks. Teine ülesanne oli raputada Wall Streeti. Administratsiooni vahetus on finantsmaailma seisukohalt tundlik teema. Polnud küll mingit põhjust, miks poleks pidanud toimuma tavalist sujuvat ja järjepidevat vahetust, kuid kõige põgusamadki hirmud ning ärevus võisid kiirelt laviiniks areneda ja turgude destabiliseerimisega oleks uue presidendi valitsusaeg juba esimestest sammudest peale lombakaks kujunenud. Järelikult tuli tõsiselt vaeva näha, et investeerijad rahu säilitaksid. Siin tegi suurema osa tööst ära vastvalitud president ise, pidadades võtmetegelastega Washingtonis pikki neljasilmavestlusi, kuid Armstrongile anti ülesanne tegelda New Yorgis teise ešeloni meestega. Nende kümne nädala jooksul tuli kuus korda seal käia.
Kuid Armstrongi esimene ja kõige tähtsam ülesanne oli juhtida üleminekumeeskonda. Iga uus administratsioon peab munsterdama ligi 8000 uut ametnikku, kellest umbes 800 vajavad Senati kinnitust ja kellest omakorda umbes 80 on tõesti väga tähtsad tegelased. Armstrongi töö oli võtta osa nende väljasõelumisest ja seejärel panna mängu oma Senati-tutvused, et uute inimeste kinnitamise protsess kulgeks hiljem libedalt. Üleminekuoperatsiooni juhiti ametlikult vastavast kontorist G tänavas, kuid tegelikult pidas Armstrong otstarbekamaks seda teha oma vanadest tööruumidest Senatis. Tore see just ei olnud. Vastupidi, see oli vastik amet, kuid siin tuligi ilmsiks, mis vahe seal on, kas sa oled valimissedelil kirjas esimese või teisena.
Seega kulges kolmas valimisjärgne nädal järgmiselt: Armstrong veetis teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva Washingtoni südalinnas, töötades koos üleminekumeeskonnaga. Tema naine nautis auga väljateenitud valimisjärgset puhkust nende Põhja-Dakota kodus ja Armstrong elas ajutiselt üksinda oma Georgetowni ridamajas. Froelich komplekteeris tema kaitsemeeskonna oma parimatest agentidest ja hoidis neid kõiki kõrgeimal valmisolekuastmel.
Neli agenti valvasid koos temaga majas sees ja neli linnapolitseinikku valvasid pidevalt väljas autodes; kaks maja ees ja kaks maja taga põiktänavas. Salateenistuse limusiin võttis asepresidendi igal hommikul peale ja viis Senatisse, teine auto sabas. Seda hüüti kahurikäruks. Nii alguses kui lõpus toimus tavakohane viperusteta ülesõit kõnniteest. Seejärel olid kolm agenti päev otsa tema kõrval. Tema isiklik turvagrupp: kolm pikka meest, tumedad ülikonnad, valged särgid, tagasihoidlikud lipsud ja päikeseprillid – hoolimata novembrist. Nad hoidsid teda tihedas läbitungimatus turvakolmnurgas, mitte kunagi naeratades, silmad lakkamatult ringi käimas, oma asukohta vastavalt vajadusele pidevalt vähehaaval muutes. Mõnikord kuulis Armstrong nende kõrvakutistajate vaikset pirinat. Neil oli mikrofon randmel ja automaatrelv põues. Asepresidendi meelest tekitas see päris võimsa tunde, ehkki ta teadis, et senatihoone sees tegelikult ohtu ei ole. Väljas passisid linnapolitseinikud, sees valvas Kapitooliumi enda turvateenistus, kõigil välisustel olid metalliotsijad ja kõik inimesed, kellega ta kokku puutus, olid kas rahva poolt valitud poliitikud või nende meeskonnaliikmed, kelle tausta oli korduvalt põhjalikult kontrollitud.
Kuid Froelich ei olnud nii roosa ja rahulik kui tema. Froelich otsis nii Georgetownis kui Kapitooliumil märke Reacherist, ent ei leidnud. Teda ei olnud. Ka ei näinud ta kedagi teist kahtlast. See pidanuks mõjuma rahustavalt, kuid ei mõjunud.
Esimene kavakohane vastuvõtt kesktaseme annetajatele toimus neljapäeva õhtul suure ketihotelli vastuvõtusaalis. Kogu hoone käidi pealelõunal verekoertega üle ja otsustava tähtsusega punktid hoone sisemuses mehitati linnapolitseinikega, kes pidid jääma oma kohale kuni Armstrongi lahkumiseni hoonest õige mitme tunni pärast. Froelich pani kaks salateenistuse meest uksele, kuus fuajeesse ja kaheksa vastuvõtusaali. Veel neli turvas köögipoolel asuvat estakaadi, kustkaudu pidi sisenema Armstrong ise. Varjatud videokaamerad katsid kogu fuajeed ja kogu saali ning igaüks neist oli ühendatud eraldi salvestajaga. Salvestajad olid kõik ühendatud ühe ja sama ajakoodigeneraatoriga, mis andis sündmusest katkematu pildi reaalajas.
Külaliste nimekirjas oli tuhat inimest. Novembrikuu tähendas, et nad ei saanud seista kõnniteel järjekorras, ja ürituse üldmeeleolu oli selline, et turvajad pidid käituma diskreetselt ja pealetükkimatult; niisiis läks käiku talvine tavaprotokoll, mis tähendas, et külalised tuleb võimalikult kiiresti tänavalt ära saada ja läbi peaukse piida sisse paigutatud ajutise metalliotsija kohe fuajeesse juhatada. Siis nad tunglevad mõnda aega seal, kuni lõpuks suure saali uksest läbi minema hakkavad. Sinna jõudnud, tuleb esitada oma trükitud kutse ja mingi fotoga dokument. Kutsed pannakse korraks näoga vastu klaasplaati ja antakse mälestusesemena tagasi. Klaasplaadi all on videokaamera, mis töötab sama ajakoodiga kui teised, nii et nimed ja näod seotakse visuaalsete jäädvustuste abil kokku. Lõpuks lähevad külalised läbi teise metallidetektori ja astuvad seejärel vastuvõtusaali. Froelichi mehed olid tõsised, kuid heatujulised, ja tegid näo, nagu kaitseksid nad külalisi mingi ootamatu ja hirmsa ohu eest, mitte aga Armstrongi nende