Reacher veetis toas tunnikese ja läks siis oma uue mantli niiskuskindlust kontrollima. Välikontroll, ütlesid nad sellise asja kohta omal ajal. Ta kõndis vastutuult itta, ookeani poole. Pigem tundis kui nägi, et keegi käib ta järel. Lihtsalt tüüpiline kerge surin ristluudes. Ta aeglustas sammu ja kasutas poeakent peeglina. Märkas liikumist viiekümne jardi kaugusel selja taga. Liiga kaugel, et midagi täpsemalt näha.
Reacher kõndis edasi. Mantel oli väga hea, aga ta oleks pidanud ostma ka sellega sobiva mütsi. See oli selge. Too relvavend, kes mantlite kohta nii õigesti ütles, armastas rõhutada, et inimese soojuskaost umbes pool toimub pealae kaudu ja täpselt selline tunne tal praegu oligi. Jääkülm tuul puhus läbi juuste ja pani silmad vett jooksma. Siin novembrikuisel Jersey kaldapealsel oleks üks kootud sõjaväemüts marjaks ära kulunud. Ta tegi endale mõttes ülesandeks Western Unionist tagasi tulles ringi vaadata, ega mõnd pruugitud asjade poodi teele ei jää. Nagu ta tähele oli pannud, asusid need sageli lähestikku.
Ta jõudis laudteele ja pööras lõunasse; surin seljas ei lakanud. Ta keeras järsult ringi, kuid ei märganud midagi ega kedagi. Kõndis tagasi põhja poole ja jõudis samasse punkti, kust oli alustanud. Lauad ta jalge all olid heas seisundis. Tee ääres oli silt, mis teatas, et see on valmistatud mingist erilisest puidust, kõige kõvemast, mis maailma metsadest saada. Kuid imelik tunne seljas ei kadunud ega kadunud. Reacher pöördus jälle ja juhtis oma nähtamatu varju Keskkaile. Tegemist oli säilinud originaalehitisega. See nägi välja just selline, nagu see Reacheri arvates pidanuks nägema, kui ta rajati. Kai oli inimtühi, mis ilma arvestades polnud mingi ime, ja see süvendas ebarealistlikkuse tunnet veelgi. See oli nagu foto arhitektuuriajaloo raamatust. Mõned väikesed vanakraamipoekesed olid siiski lahti ja müüsid oma vidinaid; ühes müüdi vahtplastist topsides ka täiesti kaasaegset kohvi. Reacher ostis ühe tavalise kahekümneuntsise, mis neelas kogu ta allesjäänud sularaha, kuid tegi keha soojaks. Ta kõndis kohvi juues kai lõppu välja. Viskas topsi prügikasti ja jäi tükiks ajaks seisma ning halli ookeani vaatama. Siis pööras ta ringi, hakkas tagasi jalutama ja nägi kaht meest endale vastu tulemas.
Need olid üsna kopsakad tüübid, mitte väga pikad, kuid see-eest laiad, seljas enam-vähem ühesugused sinised lühikesed mantlid ja jalas hallid teksaspüksid. Mõlemal müts peas. Väike hall villane kootud müts, korralikult üle lihava pea ja kõrvade tõmmatud. Oli selge, et mehed teavad, kuidas sellises kliimas riietuda. Mõlemal olid käed taskus, nii et Reacher ei osanud öelda, kas nad kannavad ka ilmale vastavaid kindaid. Taskud olid kõrgel, mis lükkas küünarnukid kehast eemale. Meestel olid jalas rasked tanksaapad, mis passinuks rauasulatajale või stividorile. Mõlemad olid pisut rangisjalgsed või üritasid tahtlikult hirmutav-ülbet hoiakut võtta. Mõlemal oli kulmu juures arm. Nad nägid välja nagu viiekümne aasta tagused laadakaklejad või sadamakaagid. Reacher heitis pilgu üle õla ja nägi, et seal valitseb tühjus kuni Iirimaani välja. Siis võis ka lihtsalt seisma jääda. Polnud tarvidust selga vastu kaipiiret toetada.
Mehed tulid lähemale, peatusid kaheksa jala kaugusel ja jäid talle otse näkku vaatama. Reacher lasi käed külgedele ja liigutas sõrmi, kontrollides kui kangeks need on jäänud. Kaheksa jalga oli huvitav valik. See tähendas, et nad kavatsevad enne kallale kargamist juttu puhuda. Ta liigutas ka varbaid ja lasi kergel lihaspingel tõusta mööda sääri, reisi ja selga kuni õlgadeni. Siis kõigutas pead külgedele ja veidi taha, et lõdvestada kaela. Hingas nina kaudu sügavalt sisse. Tuul puhus selja tagant. Vasakpoolne tüüp võttis käed taskust välja. Kindaid ei olnud. Tal oli kas liigesepõletik või hoidis ta mõlemas peos mündirulli.
„Meil on sulle sõnum,” ütles ta.
Reacher heitis pilgu kaipiirdele ja selle taga laiuvale ookeanile. Meri oli hall ja sogane. Ilmselt kurikülm. Nende vetteviskamine võrduks peaaegu tapmisega.
„Tollelt klubimänedžerilt?” küsis ta.
„Tema inimestelt, jäh.”
„Tal on inimesed?”
„See on Atlantic City,” kostis tüüp. „Arvata võib, et tal on inimesed.”
Reacher noogutas. „Las ma arvan. Mul soovitatakse linnast lahkuda, jalga lasta, uttu tõmmata, ära aurata, mitte iial siia enam nägu näidata, mitte iial teie silma alla sattuda, unustada, et ma kunagi siin olin.”
„Sul läheb täna muudkui täkkesse.”
„Ma oskan mõtteid lugeda,” ütles Reacher. „Kunagi ma töötasin laadatsirkuses. Otse habemega naise kõrval. Ega teie mitte sealsamas olnud? Kolm putkat edasi? Maailma Kõige Koledamad Kaksikud?”
Parempoolne isend võttis samuti käed taskust. Temagi sõrmenukke näis vaevavat sama neuralgiline valu – või siis veel kaks mündirulli. Reacher muigas. Talle mündirullid meeldisid. Vana hea tehnika. Mis pealegi osutas, et tukke ei ole. Keegi ei hakka mündirulli rusikasse suruma, kui taskus on püstol.
„Me ei taha sulle viga teha,” ütles parempoolne mees.
„Aga sa pead minema,” lisas vasakpoolne. „Meil pole tarvis, et keegi sekkuks selle linna majanduslikesse protseduuridesse.”
„Nii et vali lihtsam tee,” ütles parempoolne. „Las me saadame sind bussipeatusse. Muidu võib juhtuda, et ka vanakestel läheb täbarasti. Ja mitte ainult finantsilises mõttes.”
Reacher kuulis äkki absurdset häält, mis pärines otse lapsepõlvest. See oli ta ema, kes ütles: Palun ära kakle, kui sul on uued riided seljas. Ja seejärel kostis suvelaagri relvadeta võitluse instruktori hääl: löö neid kiiresti, löö neid kõvasti ja löö neid ohtrasti. Ta lõdvestas mantli varjus õlgu. Korraga tundis ta riidepoe müüjanna vastu sügavat tänulikkust, et too oli soovitanud tal suurem number võtta. Ta põrnitses mehi täiesti tühjal pilgul, kui väike lõbusäde ja meretäis absoluutset enesekindlust välja arvata. Ta liikus pisut vasakule ja mehed liikusid kaasa. Siis astus ta neile pisut lähemale, muutes kolmnurga väiksemaks. Ta tõstis käe ja silus tuulest sasitud juukseid.
„Teil oleks nüüd targem minema kõndida,” ütles ta.
Mida nad ei teinud ja Reacher teadis seda ette. Nad vastasid väljakutsele sellega, et hakkasid talle lähenema – märkamatult, vaid kerge lihaspinge abil, millega keharaskus pisut ettepoole kanti. Nad tuleb umbes nädalaks auti lüüa, mõtles ta. Põsesarnad sobiksid. Terav löök, muljumismurrud, võib-olla ajutine teadvusekaotus, tugev peavalu. Ei midagi liiga karmi. Ta ootas ära järgmise tuuleiili, tõstis parema käe ja lükkas juuksed vasaku kõrva taha. Jättis käe sinna – küünarnukk endiselt kõrgele tõstetud –, nagu oleks talle äkki mingi mõte tulnud.
„Poisid, kas te ujuda oskate?” küsis ta.
Et sellise küsimuse peale mitte merele vaadata, oleks vaja läinud üliinimlikku enesekontrolli. Need mehed ei olnud üliinimesed. Nad pöörasid pead nagu robotid. Reacher raksas küünarnukiga parempoolsele tüübile näkku, tõstis käe uuesti üles ja kui vasakpoolne tüüp oma kamraadi luude murdumist kuuldes pead pööras, tabas hoop teda näkku. Mehed vajusid laudisele üksteise otsa, nende mündirullid pääsesid lahti ja veeranddollarilised veeresid lõbusalt laiali, tehes piruette ning ringe, põrgates kokku ja vajudes läbisegi hunnikusse. Reacher köhatas kibekülmast, jäi seisma ja lasi filmil silme eest läbi joosta: kaks tüüpi, kaks sekundit, kaks hoopi ja kogu lugu. Sa oled endiselt heas vormis. Ta hingas kähinal ja pühkis laubalt külma higi. Siis kõndis ta minema. Jõudis tagasi laudteele ja suundus Western Unioni kontorit otsima.
Ta oli aadressi motelli telefoniraamatust järele vaadanud, kuid tegelikult ta seda ei vajanud. Western Unioni kontoreid leitakse kõhutunde abil. Intuitiivselt. Lihtne algoritm: pea tänavanurgal kinni ja küsi endalt, kas paremal või vasakul? Siis pöörad vastavalt sisetundele kas paremale või vasakule, jõuad õige pea õigesse kanti ja veel ivakese aja pärast on ta sul käes. Selle ukse ette oli otse tänavahüdrandi kõrvale pargitud kahe aasta vanune Chevrolet Suburban. Auto oli musta värvi, toonitud klaasidega ja kiiskas puhtusest. Katusel oli kolm erinevat ultralühilaineantenni. Juhiistmel istus keegi naisterahvas. Ta heitis Reacherile pilgu ja siis veel ühe.
Naine