Reacher noogutas. Ei öelnud midagi.
„Muidugi me maksame sulle,” ütles Froelich. „Selles pole küsimus. Professionaali taksi järgi, eeldusel, et see on mõistlik.”
„Raha mind eriti ei huvita,” ütles Reacher. „Ma ei vaja tööd.”
„Siis võiksid teha seda heast tahtest.”
„Ma olen sõdur olnud. Sõdurid ei tee kunagi midagi heast tahtest.”
„Joe kirjeldas sind küll teisiti. Ütles, et sa tegid igasuguseid asju.”
„Mulle ei meeldi olla palgatud.”
„Noh, kui sa tahad seda teha tasuta, siis meil pole selle vastu midagi.”
Reacher vaikis hetke. „Kui võtta ette ja seda asja korralikult teha, siis kaasneb sellega ilmselt teatud kulusid.”
„Need me pärast muidugi kompenseerime. Mida vähegi vaja võib minna. Kõik ametlikult ja ausalt.”
Reacher pööras pilgu lauale. „Seleta täpsemalt, mida te tahate, et see isik teeks.”
„Ma soovin sind, mitte „isikut”. Et sa mängiksid mõrvari osa. Uuriksid asju üksikasjaliselt väljastpoolt. Otsiksid turvaauke. Näitaksid mulle, täpselt kunas ja täpselt kus ta on haavatav. Võin sulle hakatuseks anda infot tema päevakava kohta, kui soovid.”
„Kas sa pakud seda kõigile mõrtsukatele? Kui seda üldse teha, siis olgu mäng täiesti aus, kas sulle ei tundu?”
„Hea küll.”
„Kas sa arvad endiselt, et keegi ei pääse ligilähedalegi?”
Froelich kaalus vastust hoolikalt, oma kümme sekundit. „Üldiselt jah, arvan küll. Me töötame väga hoolikalt. Ma arvan, et me jälgime kõike, mis vaja.”
„Nii et sinu arvates Joe tookord eksis?”
Naine jäi vastuse võlgu.
„Miks te lahku läksite?” küsis Reacher.
Froelich vaatas kõrvale ja raputas pead. „See on isiklik küsimus.”
„Kui vana sa oled?”
„Kolmkümmend viis.”
„Kaheksa aasta eest olid sa järelikult kakskümmend seitse.”
Froelich naeratas. „Ja Joe hakkas kolmkümmend kuus saama. Vanem mees. Pühitsesime koos tema sünnipäeva. Ning kolmekümne seitsmendat ka.”
Reacher tõmbus pisut kõrvale ja heitis naisele taas pilgu. Joel oli hea maitse, mõtles ta. Lähedalt nägi naine õige hea välja. Lõhnas hästi. Veatu nahk, kaunid silmad, pikad ripsmed. Kenad põsesarnad, sirge nina. Ta nägi välja sportlik ja tugev. Kahtlemata oli ta väga ilus. Huvitav, mis tunne oleks teda kallistada, teda suudelda. Temaga voodisse minna. Ta kujutles ette Joed endale neidsamu mõtteid mõtlemas, kui tüdruk esimest korda tema juhitud osakonda sisse astus. Ja tema sai lõpuks teada ka. Suurepärane valik, Joe.
„Mulle tundub, et ma unustasin talle sünnipäevakaardid saatmata.” sõnas ta. „Alati.”
„Minu meelest ei pannud ta seda pahaks.”
„Me ei olnud väga lähedased,” lisas Reacher. „Ja ma isegi ei saa aru, miks.”
„Sa meeldisid talle,” ütles naine. „See oli täiesti selge. Rääkis sinust ikka. Ma arvan, et ta oli sinu üle omamoodi uhke.”
Reacher ei vastanud.
„Nii et kas sa aitad mu hädast välja?” küsis Froelich.
„Kuidas ta muidu oli? Ülemusena?”
„Hirmuäratav. Professionaalses mõttes superstaar.”
„Aga armastajana?”
„Ka seda oskas ta väga hästi.”
Pikem paus.
„Kus sa oled pärast erruminekut olnud?” küsis Froelich. „Kirjalikke jälgi sinust peaaegu pole.”
„Nii oligi mõeldud,” kostis Reacher. „Hoian ennast iseenda jaoks.”
Küsiv pilk naise silmis.
„Ära muretse,” ütles mees. „Ma ei ole radioaktiivne.”
„Ma tean,” sõnas Froelich. „Sest ma kontrollisin. Aga nüüd, kus ma sind silmast silma näinud olen, teeb see mind lihtsalt uudishimulikuks. Enne olid sa lihtsalt nimi.”
Reacher silmitses lauda ja püüdis ennast kujutleda kõneteemana, kellenagi, keda tema vend juhuslike repliikide kaudu kirjeldab. Päris huvitav vaatenurk.
„Kas sa aitad mu hädast välja?” küsis naine uuesti.
Toas oli soe ja ta nööpis oma mantli lahti. Mantli all kandis ta lumivalget pluusi. Ta nihkus pisut lähemale ja pööras näo pooleldi Reacheri poole. Nad olid lähestikku nagu vaba pärastlõunat veetev armastajapaar.
„Ma ei tea,” vastas mees.
„See on ohtlik,” ütles Froelich. „Pean sind hoiatama, et mitte keegi peale minu ei tea, et sa tegutsed. Kui sind kuskil kinni peetakse, on suur jama. Võib-olla on see ülepea halb mõte. Võib-olla ma poleks pidanud paluma.”
„Ei peeta mind kuskil kinni,” sõnas Reacher.
Naine naeratas. „Täpselt seda ütles Joe kaheksa aasta eest – et sa nii ütled.”
Reacher vaikis.
„See on väga tähtis,” lisas naine. „Ja sellega on väga kiire.”
„Ehk räägid mulle, miks see on tähtis?”
Froelich ei vastanud midagi.
„Ma ei usu, et see kõik on ülepea teoreetiline,” ütles Reacher.
Froelich vaikis ikka.
„Ma arvan, et teil seal on hädaolukord,” jätkas mees.
Froelich vaikis.
„Ma arvan, et teile on teada, et keegi juba tegutseb,” ütles Reacher. „Aktiivne hädaoht.”
„Ma ei saa seda kommenteerida,” sõnas naine pilku ära pöörates.
„Ma teenisin sõjaväes,” lausus Reacher. „Ma tean, mida sellised vastused tähendavad.”
„Tegemist on lihtsalt turvakontrolliga,” ütles Froelich. „Kas sa tuled mulle vastu ja teed seda?”
Reacher pidas pikema vahe.
„Aga mul on kaks tingimust,” ütles ta lõpuks.
Naine pööras pead ja vaatas talle otsa. „Ja need on?”
„Esiteks, et ma saaksin töötada kuskil, kus on külm.”
„Miks?”
„Sest ma kulutasin äsja sada kaheksakümmend üheksa dollarit soojade riiete ostmiseks.”
Naine muigas. „Novembri keskel on kõikjal, kuhu ta minna kavatseb, piisavalt külm.”
„Okei,” kostis Reacher. Ta tuhlas taskus, leidis sealt õhukese tikutoosi, libistas selle üle laua Froelichi ette ja osutas toosile trükitud aadressile. „Ja teiseks on üks paar vanainimesi, kes töötavad sel nädalal selles klubis ja neil on hirm, et nende palk krabatakse ära. Muusikud. Nendega peaks tegelikult korras olema, aga ma pean kindel olema. Ma tahan, et sa räägiksid siinsete võmmidega.”
„Su sõbrad?”
„Hiljaaegu kohtusime.”
„Kunas palgapäev on?”
„Reede õhtul, pärast viimast esinemist. Võib-olla keskööl. Nad