Poole tunni pärast jõudis Armstrongi kaheautoline korteež köögiestakaadi juurde ja selleks ajaks olid külalised jõudnud juua mõne klaasi odavat vahuveini ning süüa nii palju nätskeid tikuvõileibu, kui süda igatses. Asepresidendi isiklik kolmemeheline turvagrupp eskortis ta tagakoridori kaudu sisse ja püsis seejärel tema ümber kümnejalase raadiusega ringis. Armstrongi kohalviibimine oli planeeritud kahetunniseks, mis tegi keskmiselt pisut üle seitsme sekundi inimese kohta. Jooksval lindil saabuvate inimeste jaoks oleks seitse sekundit maailm, kuid antud olukord oli erinev ja erinevus seisnes peamiselt käesurumise meetodis. Kampaaniat pidav poliitik õpib väga kiiresti käepigistusega eksima, nii et ta haarab kinni külalise randmest, mitte peopesast. See tekitab hingeldava ah, kui palju toetajaid, ma pean kiiresti tegema tüüpi mikrodraama ja mis veel parem, sellises olukorras on puhtalt poliitiku enda teha, kui kaua ta oma toetaja kätt surub. Kuid sellisel vastuvõtul ei saanud Armstrong seda taktikat kasutada. Ta pidi korralikult kätt suruma ja tegema lihtsalt kiiresti, et ajalimiidist kinni pidada. Mõned külalised olid põgusa tervitusega rahul, teised viivitasid pisut kauem, puistates õnnitlusi, nagu varitsenuks oht, et Armstrongi polegi keegi veel õnnitlenud. Mõni mees rabas asepresidendi käest kahe käega kinni. Mõni pani käe talle õlale ja lasi tuttavatel pilti teha. Mõned olid pettunud, et Armstrongil pole naist kaasas. Mõned ei olnud. Üks naine koguni võttis tal kõvasti käest kinni ja hoidis oma kümme või kaksteist sekundit, tõmbas ta koguni enda ligi ja sosistas midagi kõrva. Naine oli üllatavalt tugev ja tiris ta peaaegu tasakaalust välja. Asepresident ei kuulnud, mida ta sosistas. Võib-olla oma toanumbri. Kuid ta oli sale ja kena, tumedate juuste ja kütkestava naeratusega, nii et Armstrongi see kõik eriti ei häirinud. Ta vaid naeratas tänulikult ja liikus edasi. Tema salateenistuse turvagrupp ei pilgutanud silmagi.
Ta tegi saalile ringi peale, söömata midagi, joomata midagi, ja väljus tagauksest kaks tundi ning üksteist minutit pärast saabumist. Ihukaitsjad panid ta auto tagaistmele ja eskortisid koju. Üle kõnnitee sõitmine möödus ilma ühegi vahejuhtumita ja veel kaheksa minuti pärast oli ta maja lukus ning ööseks kaitse alla võetud. Samal ajal lahkus ülejäänud turvameeskond märkamatult hotellist ja tuhat külalist lõbutsesid veel umbes tunni.
Froelich sõitis otse töö juurde ja helistas napilt enne südaööd Stuyvesantile koju. Mees vastas viivitamatult ja ta hääl kõlas nii, nagu oleks ta hinge kinni pidades telefoni kõrval istunud.
„Turvatud,” ütles Froelich.
„Okei,” kostis ülemus, „kas probleeme oli?”
„Mina ei märganud ühtki.”
„Peaksid video siiski üle vaatama. Kahtlasi nägusid otsima.”
„Oli plaanis.”
„Oled homse korraldusega rahul?”
„Ma pole millegagi rahul.”
„Kas sinu autsaider veel tegutseb?”
„Aja raiskamine. Kolm tervet päeva ja temast ei ole kippu ega kõppu.”
„Mis ma sulle ütlesin? Seda polnud tarvis.”
Reede hommikul ei olnud Armstrongil Washingtonis mingeid kohustusi, niisiis jäi ta koju ja lasi CIA poisil tulla ennast paariks tunniks õpetama. Siis harjutas tema turvagrupp lahkumist täiemahulises motoriseeritud kolonnis. Selleks kasutati soomustatud Cadillaci, mida eskortis kaks Suburbanit ja mida tiibadelt julgestas kaks politseiautot ning üks politseinik mootorrattal. Asepresident sõidutati Andrewsi lennuväebaasi, et ta võiks lõuna ajal New Yorki lennata. Lüüa saanud, kuid ametis olevad rivaalid olid vastutulelikult andnud talle loa kasutada Air Force Two’d, ehkki teoreetiliselt ei tohtinuks lennumasin seda koodnime kasutada enne, kui ta pardale astub tõeline ametisse vannutatud asepresident, nii et antud hetkel oli tegemist vaid mugava eralennukiga. See maandus La Guardias, salateenistuse New Yorgi harukontori kolm autot võtsid seltskonna peale ja sõidutasid lõunasse Wall Streetile, kõige ees NYPD4 mootorrattaeskort.
Froelich oli sellal juba börsihoones positsioonil. New Yorgi harukontoril olid NYPD-ga pikaajalised koostöökogemused ja Froelich võis kindel olla, et seestpoolt on maja piisavalt turvaline. Armstrongi rahustamiskoosolekud toimusid tagaruumides ja kestsid paar tundi; niisiis lasi Froelich ennast kuni fotosessioonini lõdvaks. Üleminekumeeskonna pressiinimesed tahtsid asepresidendist saada värskeid fotosid, kui ta seisab veidi pärast börsi sulgemist tänaval börsihoone sammaste ees. Froelichil ei olnud lootusekübetki neid ümber veenda, sest need inimesed vajasid hädasti positiivseid kuvandeid. Kuid teda masendas alati, kui tema hoolealune pidi kasvõi silmapilgu seisma liikumatult kuskil väljas. Ta pani agendid videokaameratega fotograafide nägusid salvestama, lasi kaks korda nende pressikaarte kontrollida ja kõik kaamerakotid ning kõigi riietusesemete kõik taskud läbi otsida. Ta võttis raadio teel ühendust kohaliku NYPD leitnandiga, kes kinnitas, et perimeeter on turvatud 1000 jala laiuselt ja 500 jala kõrguselt. Siis lubas ta Armstrongil valitud maaklerite ja pankurite seltsis välja minna ning nad poseerisid viis piinavat minutit. Päevapiltnikud küürutasid Armstrongi jalge ees, et saada kogu seltskonnast rinnapilte kirjaga New York Stock Exchange tagaplaanil. Liiga lähedal, mõtles Froelich. Armstrong ja finantshaid hoidsid optimistlikud ja kindlameelsed pilgud väsimatult sobivas kauguses. Siis, taevale tänu, sai see läbi. Armstrong tegi oma patentviipe – kuis tahaksin ma jääda teiega – ja taganes hoonesse. Finantstegelased järgnesid talle ja fotograafid pudenesid laiali. Froelich hingas pisut kergemalt. Järgmine päevakorrapunkt oli rutiinne tagasisõit Air Force Two juurde ja lennureis Põhja-Dakotasse, et valmistuda Armstrongi esimeseks uue mehe sissejuhatamisürituseks järgmisel päeval, mis tähendas, et ta võib umbes neliteist tundi elada ilma suurema pingeta.
Kui nad oma kolonniga La Guardiasse hakkasid jõudma, helises tema mobiiltelefon. Helistas vanem kolleeg organisatsiooni rahanduspoolelt oma kabinetist Washingtonis.
„Ühesõnaga see pangakonto, mida me jälgime,” ütles ta. „Klient helistas natukese aja eest. Laseb Western Unioni Chicago kontorisse saata kakskümmend tuhat dollarit.”
„Sularaha?”
„Ei, tšekkides.”
„Western Unioni tšekkides? Kakskümmend tuhat? Ta maksab kellelegi millegi eest. Kaup või teenus. Muud ei saa olla.”
Kolleeg ei öelnud midagi, Froelich lülitas telefoni välja ja hoidis seda natuke aega mõtlikult peos. Chicago? Armstrongil polnud plaanis isegi sinnakanti minna.
Air Force Two maandus Bismarckis ja Armstrong läks koju naise juurde, et veeta öö omaenda voodis omaenda perekonnaeramus linnast lõunasse jääval järvedemaal. Tegemist oli suure vanapärase hoonega, mille garaažiploki kohal – selle oli salateenistus juba enda käsutusse võtnud – asus eraldi tuba. Froelich käskis proua Armstrongi ihukaitsjatel eemale tõmbuda, et Armstrongid saaksid omaette olla. Ta andis kõigile ihukaitsjaile ülejäänud öö vabaks ja pani välja neli turvajat juurde; kaks maja ette, kaks taha. Komplekti lõpetasid 300-jardise raadiusega alal autodes valvavad osariigipolitseinikud. Ta kõndis kogu ala lõppkontrolliks läbi. Kui ta sissesõiduteele tagasi jõudis, helises ta telefon.
„Froelich?” küsis Reacheri hääl.
„Kust sa mu numbri said?”
„Ma olin sõjaväepolitseinik. Ma saan numbreid.”
„Kus sa oled?”
„Ära siis muusikuid unusta, eks ole? Atlantic Citys. See nende palgapäev on täna öösel.”
Telefon jäi vait. Ta läks garaaži kohale oma tuppa ja istus natuke aega niisama. Kui kell oli juba üks, helistas ta Atlantic City harukontorisse ja sai teada, et vanapaarile on kõik rahad õigel ajal välja makstud, et nad eskorditi autosse ja seejärel saadeti autot kuni I-95-ni, kus nad võtsid suuna põhja. Froelich lülitas telefoni välja ja jäi pilguks aknaalusele toolile mõtisklema. Öö oli väga vaikne ja väga pime. Väga üksildane. Külm. Kaugel haukus aeg-ajalt mõni koer. Ei kuud, ei tähti. Ta vihkas selliseid