„Kas need mantlid sobivad siinse kliima jaoks?” küsis Reacher.
„Hiilgavalt,” vastas naine. Ta oli hingega asja juures. Ta rääkis Reacherile põhjalikult teatud kiududest, mis on kangale lisatud, et see oleks niiskuskindlam. Ta rääkis kõik, mis oli rääkida isolatsioonikihtidest seespool. Ta kinnitas, et selles mantlis on Reacheril soe ka siis, kui temperatuur on alla nulli.1 Ta libistas käega piki relssi ja tõmbas välja tumeda oliivikarva XXL-i.
„Okei, ma võtan selle,” ütles ta.
„Kas te selga ei tahagi proovida?”
Reacher mõtles hetke ja ajas mantli selga. See oli üsna paras. Peaaegu. Võib-olla õlgade juurest pisut kitsas. Ja varrukad võinuks tolli jagu pikemad olla.
„Teil on vaja 3XLT-d,” ütles naine. „Mis te olete, viiskümmend?”
„Viiskümmend mida?”
„Rinnaümbermõõt.”
„Ei tea. Pole kunagi mõõtnud.”
„Pikkust umbes kuus jalga ja viis tolli?”
„Peaks olema,” kostis Reacher.
„Kaal?”
„Kakssada nelikümmend,” ütles ta. „Võib-olla kakssada viiskümmend.”2
„Siis on teil kindlasti vaja suurekasvulise suurust,” ütles naine. „Proovige 3XLT-d.”
Naise ulatatud 3XLT oli samasugust igavat karva nagu äsja proovitud XXL, kuid istus märksa paremini. Selles jäi kehale veidi ruumi, mis Reacherile meeldis. Ja varrukad olid õige pikkusega.
„Kas hakkame pükse otsima?” hõikas naine. Ta oli järgmise relsi juurde läinud ja lappas läbi tugevast riidest tööpükse, mõõtes pilguga Reacheri pihta ning jalgade pikkust. Lõpuks tuli ta lagedale püksipaariga, mille värv sobis mantli flanellvoodri ühe tooniga. „Ja proovige neid särke ka,” ütles ta. Ta hüppas uue relsi juurde ja demonstreeris kõigis värvitoonides flanellsärke. „Panete T-särgi selle alla ja muud pole vajagi. Mis värv teile meeldib?”
„Midagi tagasihoidlikku,” kostis Reacher.
Müüjanna ladus kõik ühe relsi peale laiali. Mantel, püksid, särk ja T-särk. Need nägid oma oliivi- ja khakivärvides kokku päris head välja.
„Kas sobib?” küsis naine säravalt.
„Sobib,” vastas Reacher. „Kas teil aluspesu ka on?”
„Siinpool,” vastas naine.
Reacher tuhlas läbi korvitäie praakboksereid ja valis ühed valged. Siis paari mahedavärviliste träpsudega, enamjaolt puuvillast sokke.
„Sobib?” küsis naine jälle. Reacher noogutas ja naine juhatas ta poe eesotsas olevasse kassasse, kus ta kõik esemed oma väikese punase tulukesega läbi piiksutas.
„Täpselt ükssada kaheksakümmend üheksa dollarit,” ütles ta.
Reacher jäi kassaaparaadi punaseid numbreid põrnitsema. „Ma arvasin, et see on säästukauplus,” ütles ta.
„Aga see ongi ülimalt mõistlik hind,” vastas müüja. Reacher raputas pead, pistis käe taskusse ja tõmbas välja hunniku kortsus rahapabereid. Luges välja 190. Koos dollariga, mille naine talle tagasi andis, jäi talle nüüd neli dollarit.
Vanem kolleeg organisatsiooni kaugest osakonnast helistas Froelichile tagasi kahekümne viie minuti pärast.
„Kas sa koduse aadressi said?” küsis Froelich.
„Washingtoni bulvar 100,” vastas mees, „Arlington, Virginia. Postiindeks 20310-1500.”
Froelich kirjutas aadressi üles. „Okei, suur tänu. Ma usun, et sellest piisab.”
„Mina jälle usun, et ei piisa.”
„Miks?”
„Kas sa tead, kus Washingtoni bulvar asub?”
Froelich mõtles hetke. „Jookseb Memorial Bridge’i juurde välja?”
„Washingtoni bulvar on lihtsalt maantee.”
„Ilma hooneteta? Peab ju mõni ikka olema.”
„Jah, üks ongi. Üsna suur pealegi. Mõnisada jardi idapoolsest teepervest.”
„Misasja?”
„Pentagon,” vastas kolleeg. „Froelich, see on fiktiivne aadress. Ühel pool Washingtoni bulvarit on Arlingtoni surnuaed ja teisel pool Pentagon. Kõik. Ei midagi muud. Pole olemas maja number 100. Seal polegi ühtki eraisikule kuuluvat postiaadressi. Küsisin postiteenistusest järele. Ja postiindeks kuulub sõjaväeosakonnale Pentagoni sees.”
„Hiilgav. Ütlesid pangale ka?”
„Muidugi mitte. Sa käskisid mul diskreetseks jääda.”
„Tänan. Kuid ma olen tagasi alguses.”
„Võib-olla mitte. See asi on seal ääretult kummaliselt korraldatud, Froelich. Kuuekohaline hoius, kuid kõik lihtsalt arveldusarvel ega teeni mingit intressi. Ja klient pääseb ligi ainult Western Unioni kaudu. Ei käi kunagi ise kohal. Kõik tehakse telefoni teel. Klient helistab salasõna abil sisse ja pank saadab Western Unioni kaudu kuhu tahes.”
„Pangakaarti ei ole?”
„Mitte mingeid kaarte. Ka tšekiraamatut ei ole kunagi välja antud.”
„Ainult Western Union? Pole sellisest asjast varem kuulnudki. Kas ülekannetest mingeid andmeid on?”
„Geograafilises mõttes üle kogu maa. Neljakümnest osariigist viie aasta jooksul. Mõni juhuslik sissemakse ja hulgaliselt pisikeste summade väljavõtmisi, kõik Western Unioni kontorite kaudu – kolgastes, suurlinnades, kus iganes.”
„Kummaline.”
„Nagu ma ütlesin.”
„Kas sa veel midagi teha saad?”
„Juba tegin. Järgmine kord, kui klient neile helistab, helistavad nemad mulle.”
„Ja sina helistad mulle?”
„Võin.”
„Kas raha väljavõtmise sageduses on ka mingi korrapära?”
„Varieerub. Maksimaalne intervall on viimasel ajal olnud paar nädalat. Mõnel perioodil aga iga paari päeva tagant. Esmaspäev esineb suhteliselt sageli. Nädalavahetustel on pangad kinni.”
„Nii et mul võiks täna vedada.”
„Võib tõepoolest,” vastas mees. „Küsimus on, kas minul ka veab?”
„Mitte nii palju,” kostis Froelich.
Hotelliadministraator nägi Reacherit fuajeesse astuvat. Kuid samas volksas too tuulisele kõrvaltänavale tagasi ja lülitas sisse mobiiltelefoni. Pannud käe kaitseks telefoni ümber, rääkis ta midagi vaikselt, tungivalt ja veenvalt, kuid viisakalt, nagu nõutud.
„Sest ta kohtleb mind alandavalt,” ütles Reacher küsimusele vastates.
„Täna sobiks hästi,” kõlas vastus järgmisele.
„Vähemalt kaks,” kostis ta viimase küsimuse peale. „Ta on suur mees.”
Reacher vahetas ühe oma neljast dollarist motelli valvelauas veeranddollarilisteks müntideks ja kõndis taksofoni juurde. Valis mälu järgi panga numbri, ütles salasõna ja käskis enne tööpäeva lõppu saata Western Unioni kontorisse Atlantic Citys 500 dollarit. Siis läks ta numbrituppa, kiskus ära kõik hinna- ja muud lipikud ning pani uued riided selga. Tõstis kogu taskutes leiduva kribu-krabu uutesse ümber, viskas suvise varustuse prügikasti ja heitis pilgu kõrgesse peeglisse kapiukse siseküljel. Kasvata veel habe, pane päikeseprillid ette ja võid hakata põhjapoolusele astuma,