Krahv sõitis kiiresti, Pariisis isegi kiiremini, kui oli seda teinud Londonis. Nad vuhisesid Pont de l’Alma kaudu üle Seine’i, keerasid Avenue Kléberile ja sukeldusid Place de l’Etoile ümber tiirlevasse liikluskeerisesse, tuututamise saatel sõidurada vahetades. Alixile tundus, et ta hoidis hinge kinni kuni Boulevard Haussmannini.
„Minu autojuht Pépin sõitis kunagi taksot,” selgitas krahv, naise erutust ekslikult hirmuks pidades. „Ta õpetas mulle halbu kombeid, aga ma ei kannata venivat Pariisi liiklust. Teised sõitjad ei austa sind, kui sa pidevalt teed annad. ”
Alix ei tundnud end mehega kaugeltki ebaturvaliselt, isegi siis, kui see üle kõnnitee serva sõitis. „Kus Morgan on?” küsis ta. „Ma jumaldasin seda autot.”
„Oh õnnetust, me pidime lahku minema. Ta jäi Londonisse.”
Nende teekond lõppes Boulevard de Courcelles’il, pikal teel, mis eraldas kaheksandat ja seitsmeteistkümnendat linnaosa ja tasandas Parc Monceau tippu. Heitnud võtme uksehoidjale, juhatas krahv Alixi väiksesse hotelli, kus meest ilmselt hästi tunti. Söögisaalis avanes vaade parki ja Alix kujutas ette, et ta näeb veehelki ja taamal Naumachie varemeis sambaid. Härra Javier oli talle rääkinud, et elab Courcelles’is ühes hotellisviidis. See võib olla isegi seesama hotell.
„Mis siis ikka …” tema võõrustaja naeratas, kui nad kaunilt kaetud laua taga istet võtsid, „saame siis pihtimusega ühele poole. Mida sa teinud oled, Alix?”
Alix jutustas talle telefonikeskjaamast, pisendas preili Boussaci põlgust ja ilustas iseenda üllast tegu, kui ta luba taotlemata kõne ühendas. „Mind löödi pikema jututa minema. Ma loodan, et te ei pahanda.”
„Kas sulle meeldis seal töötada?”
„Põrmugi ei meeldinud.”
„Siis lõpp hea, kõik hea.”
„Aga teie muretsesite mulle selle töö.”
„Ei, ma soovitasin sind kellelegi, keda tundsin, palusin tal sind üle vaadata. Sa said selle töö ise. Mis siis nüüd edasi?”
Ta rääkis krahvile Javieri pakkumisest ja kohtumisest suure mehe endaga.
Krahv kutsus otsekohe veinikelneri Alixi klaasi täitma, öeldes: „Joome sinu tuleviku terviseks. Näe, see on riisling grand cru, mida minu jaoks keldris hoitakse. Kiidad heaks? Meil on kohustus juua … Alsace’i veine, tead ju küll.”
Alsace’i mainimisel oli krahv kohmetunud. Nii kergelt, et Alix poleks seda peaaegu märganudki. Miks see nimi teda rahutuks tegi? Või oli asi hoopis selles, et mees oli unustanud, et Alix on juba suur ja tundis, et ei peaks teda jooma julgustama? See riisling oli nii aromaatne, nii õigesti jahutatud, et ta oleks tahtnud juua ära kogu veini, mida Alsace’is valmistatakse, ja nii ta mehele ka ütles.
„Jäta mulle ka natukene,” naeris krahv. „Härra Javieri terviseks, tema suurepärase vaistu terviseks.” Kui klaasid olid kokku kõlanud, lõi mees lahti nahkkaantega menüü. „Kas ma tohin sulle ise valida? Kui see sulle ei meeldi, siis ütle palun. Aga ma tunnen peakokka ja oskan leida midagi sellist, mis sulle väga maitseb. Kas on midagi, mis sulle kohe üldse ei meeldi?”
„Ei – noh, ma ei söö keedetud hokisaapaid, sest koolis maitsesid need nagu sibulaga seamaks. Ma ei söö ka kaalikat, kui ma just ei pea. Oh, ja erekollast vanillikastet. Kõike muud ma armastan, olen ablas sööja.”
Mees naeris ehedalt, sest see tegi talle tõesti nalja. „Milline täius! Ablas tüdruk, kelle pihast võib ühe käega ümbert kinni võtta. Hüva siis, Arnaud teeb Pariisi parimat Coquilles St-Jacques’i, sellest siis alustamegi. Kuidas vanaema elab? Loodetavasti ei näe enam Herr Hitlerist õudusunenägusid?”
Seekord ahmis Alix kuuldavalt õhku. Kuidas võis krahv Mémé hirmudest teada? Tema vanaema mõistus oli jälle terav kui nuga, aga sellest hirmutavast episoodist polnud ta küll kellelegi rääkinud.
Alix teadis, et mees, kes arutles nüüd peakelneriga pardirinna eeliste üle lambaribi ees, on ainus püsivalt figureeriv meesolend tema elus. Mees oli teda koolitanud. Tema hool ja tähelepanu olid Alixi eneseusu nurgakiviks. Külaskäik, mille mees talle viimase koolisemestri ajal tegi, oli olnud kogu Alixi elatud elu kõige viljastavam hetk – igatahes tähtsam kui kohtumine Bonnet’ ja Javieriga. Krahv oli tulnud vaatama kontserti, millele tema oli kostüümid disaininud. Kui ta lõpus kummardas, oli mehe naeratus talle öelnud, et ta väärib tunnustust. Edu. See naeratus oli muutnud aastatepikkuse alanduse tähtsusetuks.
Aga kas mees hoidis temal ja vanaemal silma peal ka siin, Pariisis? Palkas spioone? Ta hurjutas end mõttes, et ta poleks nii naeruväärne. Miks peaks krahv seda tegema? Kui ta hoiab Mémél silma peal, siis tuleb see tema südamlikkusest.
Naise poole pöördudes oli krahvil selge, et on midagi valesti öelnud. „Alix?”
„Te küsisite mu vanaema kohta … mainisite Hitlerit.”
Mees ohhetas. „Nimi, mis neil päevil liigagi varmalt suust valla pääseb, olen täiesti nõus, et neist asjust ei peaks nii kergemeelselt rääkima. Ma tahan teada vaid seda, kas proua Lutzmani tervisega on kõik korras.”
„Ta on terve, tänan küsimast.”
Ja oligi kõik. Esimese käigu ajal rääkisid nad moest ja krahv jutustas talle, mida ta Javierist teadis. Nagu välja tuli, oli seda palju, ning võib-olla polnud ta seda infot saanud mitte üksnes oma naiselt, vaid ka teistelt naistuttavatelt.
„Javier alustas oma karjääri Worthi moemajas, aga ta oli liialt radikaalne. Seejärel läks ta Paul Poiret’sse – seal aga tekkis tal iseloomude pinnal konflikt. Kui ta sealt lahkus, oli tunne, et ta võibki silmist kaduda. Aga ta tõestas oma visadust. Hispaanlase ja juudina pidi ta võitlema, et saaks Syndicat’ga liituda.”
„Kas ta meeldib teile, härra?”
„Ta muudab naiste välimuse vaimustavaks ja ta on üks maailma parimaid rätsepaid.”
Alix meenutas disainerit, kuidas sel oli olnud mõõdulint üle õla heidetud, ja naeratas: „maailma parim rätsep” oli kiitnud tema oskusi. Kui nad lambapraadi ootasid, küsis Alix: „Härra, miks te olete kogu elu minu vastu nii lahke olnud?”
Krahv vastas kergelt: „Sa ju tead seda lugu, kuidas me sinu isaga koos võitlesime. Ühel päeval läks ta vaenlase tule alla, et mind kindlast surmast päästa. Selliseid asju ei unustata. Kui ta suri ja temast jäi järele orvust laps, pakkusingi ma abi. Ma maksin koolihariduse eest, mis minu arvates võiks sulle elus võimalusi luua. Sinu vanaema võttis selle vastu väga vastumeelselt – aga ta uskus, et sinu vanemad oleksid seda tahtnud.”
Alix noogutas, tõstes klaasi, mis oli lausa võluväel uuesti täitunud. „Minu ema oleks mulle just sedasorti kooli valinud, selles olen ma kindel. Räägiti, et Mathilda oli alati lennus. Ta ei püsinud raamatute taga ega lasknud end kamandada. Ent vanemad ju tahavad, et lapsed nende vigu ei kordaks. Kas te teate, et sel hetkel, kui sõda kuulutati, pani ta end otsekohe õena kirja? Tüütas ametnikke nii kaua, kuni ta vastu võeti.”
Krahv naeratas, aga ei öelnud midagi.
„Ema kohtas mu isa, kui söötis ühes Londoni pargis parte … ma ei tea, millises. Ta oli õe vormiriietuses. Isa oli samuti vormis, sest ta ootas lahingusse minekut. Nad armusid teineteisesse esimesest silmapilgust.” Erinevalt Mathildast, kes oli Alixi kujutluste vili, elas John Gower tema tõelistes mälestustes. Lapse mälupildis hiiglaslikult pikk isa oli lõhnanud masinaõli järele, sest pärast sõda oli ta töötanud raudteel. Alix mäletas, kuidas isa oli töölt koju tulnud: krae mustaks tõmbunud, nägu väsimusest auku langenud, aga tütre jaoks alati väike kingitus taskus.
Alix oskaks veel praegugi laulda palvelaulu „Mind juhi maisel rännakul, oh, Kristus, Lunastaja”, mida isa oli õpetanud Alixile, kes mäletas nii selgesti, kuidas isa ise seda köögikraani ees laulis. Ei, ta ei laulnud. Ta turtsus kraanist jooksva veesahina saatel köhahoogude