Verrian oli sellest oma 9. märtsil Madridist saadetud artiklis kirjutanud. Ta oli trükkinud teksti pärast rünnakut ja telegrafeerinud, et see jõuaks järgmise hommiku väljaandesse. Öösel oli mingil hetkel tema toimetaja – kelleks oli vend Jack – artikli kätte saanud ja lisanud sellele omapoolse loomingulise lihvi.
Kolme päeva pärast läks põrgu lahti.
Verrian sirutas välja päevitunud käsivarre, et näha, kas tema armid on kadunud. Mitte täielikult, aga need ei valutanud enam. Samuti suutis ta käe rusikasse suruda ja lugeda, mitut sõrme liigutab. Oma tapvast sigaretihimust sai ta aru, et hullem palavik on ilmselt möödas. Ta pesi end hotelli kraanikausis ja üritas leida puhast särki, ning alles siis meenus talle, et tal oli ainult üks särk, millega ta oli siia saabunud.
See mõte tõi ta tagasi aegluubis kulgevasse õudusunenäkku. Ta vajus tagasi voodile, meenutades jälle seda hetke, kui Hispaania vabariigi politseinik oli surunud ühe tema sõbra, Miguel Rojas Ibarra valitsuskabinetis seina vastu … võtnud Migueli käe ja tõstnud selle nagu sihtmärgi üles – heli, mis järgnes, oli tunginud sama sügavale Verriani kehasse nagu krohvikillud, mis seinast välja lendasid. Nad olid Migueli minema lohistanud ja politsei oli tulnud Verriani järele. Tal oli õnnestunud end hoonest välja võidelda, põgeneda otse läbi tagahoovide ja leida pelgupaik ühe kiriku maa-aluses kabelis. Üksinda niiskes ja pimedas kabelis, oli ta sündmused tükkhaaval kokku sobitanud. Ta oli saatnud oma artikli süütus veendumuses, et see jõuab News Monitori Londoni toimetusse siis, kui tema vend Jack on öövahetuses. Jack oligi seda kirjatükki järgmise hommiku väljaandes kasutanud, aga esmalt oli ta muutnud mõnd tähtsat sõna nii, et see sobiks tema enda poliitiliste veendumustega. Hispaania võimud olid sellest haisu ninna saanud 13. märtsi paiku ja reageerinud metsiku kiirusega.
Verrian oli jäänud nädalaks maa-alusesse kabelisse, ilmunud pommitatud tänavatele üksnes selleks, et haarata kohvikust mõni juhuslik pala, julgemata minna hotelli, kus politseipatrull võis teda otsida. Pika ja sinisilmsena ei saanud ta Madridi rahvahulka ka ära kaduda ning tema verepritsmetega särk ja pintsak tõmbasid tähelepanu.
Lõpuks, kartes, et ta ilma kaitseta sureb, ning olles väga mures Migueli pärast, oli ta visanud taksojuhile raha, et see ta lähimasse lennujaama viiks. Ta ei mäletanud sellest sõidust ega kontrollpunktides peatumisest suurt midagi. Ilmselt suutis ta end nendest läbi rääkida. Viimast jõuraasu kokku võttes oli ta komberdanud üle Albacete lennuvälja betoonkatte, jõudnud ühe Avro Ansoni juurde sel hetkel, kui see õhkutõusmiseks valmistus. Väljalend … Ta ei olnud end iial nii halvasti tundnud. Tema käsivarte siseküljed ja käelabad, mis olid nägu püssikuulide eest kaitsnud, olid põlenud ja vermel, ning ta ei suutnud peast välja saada üht stseeni: Miguel kägaras, valget paberit täis riiulid tema taga punased ja märjad, sest nad olid tulistanud teda kirjatarvete laoruumis. Verrian mäletas, et nad maandusid Pariisis Le Bourget’ lennuväljal ja et ta oli võtnud takso, et siia hotelli sõita. Mingil hetkel oli ta Londonisse helistanud, paludes Jackil maid ja taevaid liigutada, et Migueli aidata, sest see õudus, see kõik oli olnud Jacki süü.
Ta oli püüdnud rahulik olla. Ta oli alustanud kenasti. „See minu lugu, mille sa avaldasid …”
„Meie mees rentslis: nagu hirmunud hiired röövlindude varju nähes.” Jacki tasane naer oli selle märkuse vabastanud igasugustest edasistest selgitustest. „Kas sa tahtsid Robbie Burnsi auhinda saada või?”
Verrian neelas vihase vastuse alla. Mängudeks Jackiga polnud aega. „Ma kirjutasin pommirünnakust, millesse sattusin. Minu viimased read olid: „Kui Madridi tabab see täna, siis kas ei või see Londonit, Oxfordi või Pariisi tabada homme?” Sa lõikasid selle välja ja asendasid selle ohtra fašistliku propagandaga.”
„Asendasin või? Sul tuleb seda selgitada, vana.”
„Sa lisasid lause, mis vihjas, et Hispaania valitsus rüüstab kirikuid, et Nõukogude Venemaalt relvi osta.”
„Mida ta ka teeb,” ladus Jack soravalt välja. „Hispaania vabariiklased on üdini punased. Madridis pole ruumi ümbergi pöörata, ilma et kamraadi otsa komistaksid. Nad peaksid ju mõistma, et vastasleer samuti mõne pommirünnakuga vastab.”
„Nagu ma aru saan, arvad sa, et elu Fleet Streetil ja nädalalõpud koertega Sussex Downsis teevad sinust sõjaõhutuseksperdi?” Jacki katsel asja pehmendada: „Pea nüüd, pea nüüd” oli loodetule vastupidine mõju. Verriani viha pääses paisu tagant valla. „Ma olen kümme kuud Madridis tulejoonel olnud, et teateid edastada, olen rääkinud sõjasalkadega, söönud koos nendega, astunud üle surnute. Mind lubati lahinguväljale, sest vabariiklased usaldasid mind. Usaldasid. Minu artikli muutmise ja ühe rea lisamisega keerasid sa kihva kõik, mida ma olin saavutanud! Valitsuse pressiosakond süüdistas nende sõnade eest tsensuuritöötajaid ja üks vaene sell maksis selle eest.”
„Vaene sell” oli Miguel Rojas Ibarra, tsensuuriameti keskastme lihtsõdur, kellega Verrian oli sõbrunenud tänu ühisele armastusele džässi ja Cervantese loomingu vastu. Verrian kirjeldas Migueli karistust, tegemata väljagi Jacki palvest säästa teda nii varajasel hommikutunnil õudsetest üksikasjadest. „Sa liigutad maad ja taevast, et teda aidata. Maad ja taevast, Jack, või ma lähen tagasi Madridi ja päästan seal põrgu lahti. Ma ei lase Miguelil vanglas vigastustesse surra. Tal on perekond.”
Jack süüdistas Verriani, et too on selline kuradi emotsionaalne loll. Aga ta oli nõus tegema, mida suudab, ja lubas saata Verrianile ka maksmata rahasumma, et see saaks endale korraliku hotelli võtta. „Sul on vaja habet ajada ja vannis käia, kui oled terve nädala põgenik olnud. Jää veidikeseks Pariisi, muutu jälle tsiviliseerituks ja ma võtan sinuga ühendust kohe, kui mul sulle midagi teatada on. Aga on midagi, mida sa saad minu heaks teha …”
Verrian mäletas ähmaselt, et ta oli millegi sellisega nõustunud, aga ta ei suutnud meenutada, millega. Telefonitoru oli tal käes rippunud, kui tal ootamatult süda pahaks läks. Ta mäletas, et oli vedanud end ülakorrusele, otsides trepikäsipuust nagu päästenöörist abi. Üle kere tulitamas, oli ta voodisse prantsatanud. Kas ta oli unes näinud, et keegi asetab talle külma flanellmähise laubale ja sunnib mõru vedelikku jooma?
Tal polnud aimugi, kas Jack oli püüdnud temaga kontakteeruda, kui ta higistades voodis lebas, või kas Miguel oli vabaks lastud. Ta peab helistama Londonisse ja selle välja uurima.
Kaubarong, mis lahkus Gare du Nordist, pani lambivarju õõtsuma ja ta tegi veel ühe otsuse. Tuleb leida uus öömaja. Kui tänulik ta ka hotelliomanik Laurentinile polnud, veedab ta oma sunnitud puhkuse Pariisis pigem ruumis, mis ei värise. Kahjuks ilmes, et ta on linnas teadmata aja lõksus, sest oli jätnud oma passi ja pressikaardi Madridi. Nende uuendamiseks kulub aega.
Laurentin kehitas vaid õlgu, kui Verrian oma lahkumissoovi põhjendas. „Proovige Butte de Montmartre’it, seal ei liigu rongid. Soovite seni konjakit juua, kui ma arvet kirjutan? Lõunasööki? Kas ma saadan teile särgi?”
Verrian vastas jaatavalt lõunasöögi ja särgi suhtes, küsis ühe sigareti ning palus luba ühe rahvusvahelise kõne võtmiseks. Numbrit valides vilksatas tal peast läbi veel üks sähvatus. Üks naistelefonioperaator, kes oli temaga udust ja vana aastakäigu veinist rääkinud. Naine oli pendeldanud üleoleku ja itsitamise piirimail ning tal oli tunne, et oma palavikujampsis oli ta palunud naisel endaga abielluda.
Seekord ühendas ta üks vanem naisterahvas.
„Kus põrgu päralt sa oled olnud?” olid Jacki esimesed sõnad talle.
„Sind oodati juba mitu päeva tagasi Rue Boccadoris – kirjutuslaud ja kabinet olid valmis. Töötajad seisid juba järjekorras, et saaksid sinu kätt suruda, aga sina ei näidanud nägugi!”
Verrianil