„Ma hoiatasin su ennasttäis sõpra krahvi, et kui ta ära ei maksa, teen liiga sellele, keda ta armastab, ja nagu ma aru saan, armastab ta sind, armastab ju?”
„Ma – ma ei tea.”
„Oh, armastab küll. Ta pääses mu käest isegi kergelt, küsisin ainult viissada tuhat franki. Noh, nüüd on hind tõusnud: miljon franki, sest ta pettis. Ta maksab selle summa ja sina ei saa viga. Said aru?”
„Üks miljon … ja ma ei saa viga.”
„Ta saab kirja, kus on öeldud, millal raha jätta. Kui ta seda ei tee …” Noatera liikus mööda nahka Alixi silma alla. „Nii kahju, kui mu nuga väärataks. Said aru?”
„Jah,” hüüatas Alix ja tundis seejärel jõhkrat survet peanahal … mees lõikas tema juukseid.
See oli hetkega möödas. „Sule silmad ja loe viiekümneni,” urises mees. „Ära vahi ringi, või ma teen nii, et mitte keegi ei taha sind enam maalida.”
Kui surve kaelale järele andis, vajus Alix ukse najale. Ta kuulis saabaste müdinat, kui mees trepist alla jooksis, ja välisukse mürtsatust. Kui ta kohe akna juurde jookseks, näeks ta väljakul oma ründajat, aga ta ei julgenud. Tema huuled liikusid ukse vastas. „Üks … kaks … kolm …” luges ta isegi nuuksudes. „Kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa …”
Neljakümne üheksa peal komberdas ta trepist alla, avas tänavale viiva ukse ja põrkas kokku … parasjagu mööduva inimesega.
Keegi püüdis ta enne kukkumist kinni ja aitas püsti. „Kas teiega on kõik korras?”
Üks mees. Murelik, uudishimulik hääl – ent Alix oleks tahtnud end kerra tõmmata nagu siil ja omaette podiseda. „Jätke mind rahule. Ma pean krahvi üles otsima,” ägas ta.
„Ah nii, selge.” Kuigi päris kindlasti see nii ei olnud. „Te nutate.”
„Ta sundis mind viiekümneni lugema.”
„Ja teie nägu on verine. Oh aeg, teie lilled. Preili, mis juhtus?”
Mehe osavõtlikkus pani Alixi veelgi rohkem nutma ja meest põhjendamatult vihkama. See, mida ta sellest mehest hetkel nägi, olid üksnes kingad ja püksisääred. Alix andis käe ja mees aitas ta jalule. Võõras oli pikk, oma helepruuni pehme viltkübara ning kortsus ja kinninööpimata vihmamantliga lausa hirmutav. Laialivalguv kujutis Alixi silme ees ütles talle, et mees on vanem kui Paul, noorem kui krahv ja hoopis teisest puust kui Bonnet. Tal oli küll meeldiv hääl, aga Alix soovis, et ta minema läheks.
„Te ütlesite, et peate krahvi üles otsima. Millise krahvi?”
„Ma ei tea … Ma tahan öelda seda, et ma ei tea, kus ta on. Ta läks koju ja ma ei saa sinna minna.”
„Ahah. Aga kuidas oleks, kui sõidaksite koju taksoga? Kahjuks ei ole mul siin oma autot.”
Tüdruku põlved nõtkusid, šokk hakkas alles nüüd end tunda andma.
„Lähme istume.” Mees toetas teda paar sammu ja tegi lukust lahti Bonnet’ naabermaja välisukse. Ta juhatas tüdruku halli ja aitas ta istuma toolile, kust oli esmalt kuhja muusikapartituure ära tõstnud. „Teie vanemad elavad …?”
„Ei elagi. Minu vanaema … me elame …” Ta peatus nõutult – ta ei suutnud meenutada, kus ta elab. Ainus, mida ta suutis silme ette manada, oli nende vana maja pruun uks Charlotte Roadil Wandsworthis. „Mul on mälukaotus.”
„Teate mis, lähme õige proua Konstantiva võõrastetuppa. Kas olete raske?”
„Umbes viiskümmend neli kilo.”
„Ma mõtlesin, et nõjatuge minule.”
Kuigi tuba oli sisustatud rohkete sametmööbliesemetega, ilmestas seda eelkõige püstklaver. Alix märkas raamaturiiulil tantsijate figuriine, fotosid baleriinidest, kelle silmad olid musta lauvärviga raamistatud. Aga ta ei olnud sellises seisundis, et millegi vastu huvi tunda. Kui mees ta tugitooli juurde aitas, vajus ta sellesse, võpatades kohe ehmatusest, kui kass talle sülle hüppas.
„Ma arvan, et tema nimi on Percy, temale see valdus kuulubki ning minu uus perenaine üürib seda ise hoopis temalt. „Palun,” – mees võttis tugitooli seljatoelt salli. „Ma panen selle teie ja tema neetud käppade vahele. Ehk võiksite ta sülest maha raputada. Ta jõudis selle ajaga, kui ma teed jõin, juba ühe mu püksipaari ära rikkuda, seega mina ei ole tema parim sõber, kuigi ta on kahjutu.” Kui võõras salli ta põlvede ümber mässis, tundis Alix tema juuste lõhna. Köögiseep. Ilmselgelt oli mees vaene. Arvatavasti poeet. Bonnet ütles alati, et kui kunstnik tahaks mõnikord kedagi üle haletseda, siis peaks ta minema välja jooma koos mõne poeediga.
„Ma teen teile teed. Minu perenaine on väljas, ma pean nüüd ise teelehti otsima ja nuputama, kuidas pliidi alla tuld teha.”
Ta jättis Alixi üksinda ja hetk hiljem kuulis see kraanivee jooksmist ja tiku tõmbamist. Mees tuli mõne minuti pärast tagasi kandikuga, kus oli kootud soojendaja all teekann, õhkõrnad portselantassid, piimakann ja suhkrutoos. Mees oli mantli seljast võtnud ja isegi oma täbarale olukorrale vaatamata ei suutnud Alix tema riideid põhjalikult uurimata jätta: väga lotendavad püksid, ilmselt kassiküüntest kahjustatud, keskelt vööga kinni tõmmatud ja küünarnukkidest viledaks kulunud, pehme kõrge kaelusega tumesinine džemper. Tema saapad olid kunagi olnud korralikud – ta on viimasel ajal kas palju käinud või töötanud, otsustas tüdruk, või ehk siis kakelnud. Mehe silmade ümber olid varjud ja põsel paranevad kriimud.
Mees asetas lauale kaks tass. „Esmalt piim?”
„Ma – ma ei tea.”
„Ja polegi oluline. Antud olukorras ohtralt suhkrut.”
Kui Alix temalt teetassi võttis, hakkas see klõbisema ja mees võttis tassi kähku oma kätte ja tõmbas neile mõlemale kohvilaua. „Võtke rahulikult.”
„Te läksite kuhugi,” ütles Alix, „ja ma peatasin teid.”
„Ma läksin tööle, aga see võib oodata.” Ta naeratas ja Alixile koitsid äkki kaks asja: ise seda märkamata olid nad algusest peale rääkinud inglise keeles ning ta tundis mehe häält.
Kas nad olid kohtunud? Mehel oli jõuline nägu, sirge nina – tumedad juuksed, tumedad kulmud ja rukkilillesinised silmad. Ei, nad polnud kohtunud. Ta oleks mäletanud.
Mees ulatas talle uuesti teetassi, seekord ilma alustassita, sest ta hoidis seda ise tema eest. „Jooge see ära – Inglise salarelv – kas olete võimeline mulle rääkima, mis juhtus?”
Alix vaatas katkiste vartega lilli, mida ta endiselt kramplikult pihus hoidis. Ta laskis sõrmedega läbi juuste. „Ma olin Bonnet’, selle kunstniku juures.”
„Selle naabermaja tegelase juures? Me vestlesime ennist. Ta astus siit läbi, et piirituslambile kütust laenata.” Mees läks ootamatult üle prantsuse keelele. „Ma veel imestasin, kas ta pole mitte oma tagavara hommikueineks ära joonud, sest tal olid lõhnad juures. Aga küllap ma olen ebaõiglane. Kas ta on teie sugulane?”
„Ei, ma lihtsalt poseerin talle mõnikord. Ma mõtlesin, et meil on täna seanss … aga mõnikord ta unustab, ma jätsin talle kirjakese, aga üks mees tuli minu järel üles ja surus mu vastu ust. Lõikas mul juuksetuti peast.” Ta näitas tehtud kahju. „Tal oli kohutav hääl, nagu ragisev raadio.”
„Hmmm … meelega moonutatud või, tahate öelda? Äkki ta kartis, et te tunnete ta ära?”
Alix jäi teda põrnitsema. Kuidas võiks tema sellist jõhkardit tunda? „Ta ähvardas tagasi tulla ja mulle viga teha.” Ta katsus silma alt, kuhu nuga oli surutud. Pisarad jooksid üle ta sõrmede teetassi ja Percy peale, kelle punakas karv need kohe endasse imas.
„Tegelikult peaksite tõesti politsei kutsuma.”
Aga Alix raputas pead juba siis, kui mees jõudis politseid mainides poole sõnani. „Mémé kardab politseid sama