„Mis teid Londonist lahkuma sundis? Teil oli seal ju kodu ja kogu elu.”
Naine kehitas õlgu. „Igavene kindlustunde … lunastuse otsing.” Närviline naeratus moonutas ta huuli. „Kui politsei mulle siin järele tuleb, saan ma vähemalt teile või oma sõbrale Bonnet’le helistada. Mõlemad olete mind varemgi aidanud, kas pole?” Ta ootas mehe sõnatut heakskiitu, enne kui küsis: „Mida te minust tahate?”
See, kuidas naine oli oma hirmu tunnistanud, oli Jean-Yves’i mõtted segi paisanud, nii et kui ta lõpuks rääkima hakkas, unustas ta ettevaatuse. „Teie abikaasa surma asjaolud on teinud minust väljapressimisohvri.” Ta nägi, kuidas naine puudutas armi oma meelekohal. „Jah, see päev on nüüd lõpuks saabunud. Proua, te vandusite, et ei räägi sellest mitte ühelegi hingele.”
„Ega ole seda ka teinud.”
„Keegi teab. Keegi helistas mulle koju mõni minut pärast seda, kui sain selle.” Ta ulatas naisele räämas kirja, mis oli talle kaheteistkümnendal koju toodud. „Öelge mulle, kui te seda käekirja tunnete.”
Naine andis selle talle hetke pärast tagasi, ise üle keha värisedes. „Ma ei tunne seda käekirja. Ta ähvardab Alfredi surma kohta tõe paljastada. See on väljapressimine, härra, aga kirjutaja ei seisa kuigi kindlal pinnal.”
„Miks te sedasi arvate?”
„Ta ähvardab teha viga kellelegi, keda te armastate, kui te ei maksa. Mis näitab, et vaese Alfredi mõrva asjaolude avalikustamisest üksi ei piisaks … mitte kellelegi ei lähe see enam korda.” Ta pomises midagi jidiši keeles. „Inimesed arvasid, et mina tapsin oma abikaasa.”
„Teid vahistati ainult kahtlusalusena ja vabastati peaaegu otsekohe.”
„Tänu teile. Aga minu päästmiseks pühendasite ka teised meie saladusse. Võib-olla on üks neist „teistest” kivi alt välja roomanud ja ähvardabki nüüd teid.”
Mees nõustus, lisades: „Aga kes?”
„Oli ju Kern.”
„See politseiuurija, kellele mu ema altkäemaksu andis? Ta suri juba kümme aastat tagasi ja tal polnud põhjust rääkida. Pealegi tegime me ta rikkaks. On ka Célie Haupmann, mu ema majapidajanna … aga ta on praegu põdur ja tema ustavus emale on väljaspool igasugust kahtlust.”
„Teie emale küll, aga mitte teile. Kas Haupmann oli see, kes mulle vanglasse soojad riided tõi?” Danielle silus oma varrukat, kui mees seda kinnitas. „Ma ei meeldinud talle. Ma ei usu, et ka teie talle meeldisite. Ütlete, et ta on põdur?”
„Ta on suremas. Ma ei kahtlusta teda.”
„Aga tal on ülalpeetavaid? Poeg ja tütar, kes pumpavad temalt raha välja, kes võivad väikesest sülle langenud õnnest kasu lõigata?”
„Haupmannil ei ole lapsi. Ta oli kogu aeg minu perekonnast täielikult sõltuv ja on oma viimse hingetõmbeni ustav. Kas teie pole äkitsi oma abikaasa surma asjaolusid kellelegi kogemata välja lobisenud? Näiteks Raphael Bonnet’le?”
„Me leppisime kokku loo, mis päästaks meid mõlemat, ja ma pole sellest rääkinud mitte kellelegi, isegi oma lapsele mitte! Mis sellesse puutub,” – ta osutas kirjale – „siis selle on kirjutanud üks mats, kes suitsetab sõnnikut. Minu vana sõber Bonnet on mees, kes on oma ustavust tõestanud. Mida ta minu ebaõnnestumistest ka kuulnud poleks – mein Gott, neid on mul omajagu ette tulnud –, raha saamiseks ta neid küll ei kasutaks.” Ta ristas sõrmed, lõpetades selle teema. „Kui palju see väljapressijast närakas tahab?”
Mees suutis naeratada. „Üsna palju, ma ponnistan, et seda summat leida. Tema hämmastavalt üksikasjalike juhtnööride kohaselt pean ma selle suurel reedel ühe Notre-Dame-d’Auteuil’ tubakakioski taha jätma. See on ülehomme …” Ta jäi vakka, sest üks naine jalutas neist mööda. Ta oli sale, tumedasilmne, ja mehe mõtted hüppasid Alixile. „Kuidas meie Alikil läheb? Ma tahaksin teda näha.”
Danielle kolistas tõustes tooliga. „Ma pean minema.”
Jean-Yves järgnes talle kirikust välja, toetades naist käsivarrest, kui see pärastlõuna pimestavas valguses komistas. „Teie palve peale ei ole ma Alixiga ühendust võtnud, aga ma ei tahaks teeselda, et ma ei tea, et ta on samas linnas. Kui ta vajab siin sõpra, raha õppimiseks, soovituskirja või mida tahes, siis te ju küsite seda, eks?”
Danielle lükkas pakkumise järsult tagasi: „Te aitasite ta telefonikeskjaama koha peale ja sellest piisab. Säästke jõukust oma tütardele. Tulevad pulmad, mille eest maksta, kas pole siis? Nüüd te teete näo, nagu ma oleksin midagi labast öelnud. Ma lugesin sellest ajalehest.”
Mees ohkas. Tema ise polnud avalikku teadannet tahtnud, arvates, et selline pasundamine on ebadelikaatne, aga Rhona oli peale käinud.
Danielle kordas tahtmatult Rhona põhilist argumenti: „Miks peaksid sa oma suurt triumfi maailma eest varjama?” Naine vuristas ette: „Marie Louise Alphonsine Rhona Christine, krahv de Charembourgi kõige vanem tütar, abiellub 15. juunil Kirchwilleris Brioude’i hertsogi Guy Philippe Antoine’iga.” See on vapustav partii ja ma saan aru, et see pole hea hetk väljapressijale maksmiseks. Nii et ärge makske talle. Saatke ta sitale.” Kui mees kõhkles, tõstis Danielle sõrme: „Maksad väljapressijale korra, jäädki maksma.”
„Te lugesite küll tema ähvardusi, aga te ei kuulnud teda, proua. Te ei kuulnud teda hooplemas, kuidas ta rikub …” ta peatus, tundes, et tal hakkab paha, „rikub ära ühe armsa näo. Ma ei tea, mis moel. Põletades, väävelhappega, noaga … Ma tean vaid seda, et ma pean maksma.”
„Kas talupoja naine lüpsab lehma vaid ühe korra?”
Mehel ei olnud sellele vastust ja nad jätsid jumalaga. Ta vaatas, kuidas Danielle Lutzman vaevaliselt üle väljaku liikus, olles lükanud tagasi mehe pakkumise ta koju saata põhjusel, et nad ei tohi end koos näidata, sest „siis hakkavad inimesed kuulujutte levitama ning see viib abikaasaproua endast välja”.
Naine oli tark ja tema loll. Aga ta oli ka isa, uhke ja armastav isa. Ta oli abikaasa, hooldaja ja – võib-olla hilinenult – aumees. Nii et ta peab selle raha leidma. Tal ei olnud muud võimalust.
Lihavõtted, 27. märts
Tema tütar Ninette kinnitas kaljukindlalt, et oskab alati öelda, kui helistajaks on Christine’i kihlatu. „Telefonihelingi on tundeküllane, kui Philippe helistab. Sellest õhkub sõnulseletamatut poeesiat.”
„Ära narrita oma õde,” noomis Jean-Yves. „Telefonid, nagu kogu ülejäänud inimloodud tehnoloogia, ei oma raudselt mingit kujutlusvõimet.”
„Ei, ei, Papa. Nad peegeldavad meie tundeid.”
„Siis luba oma õele isiklikke tundeid ja ära unusta, et armastav telefon heliseb ühel päeval ka sulle.”
Kui kolm päeva pärast Danielle’iga St-Sulpice’is kohtumist tema telefon helises, tunnetas ta iseenda peal Ninette’i teooria paikapidavust. Ta teadis juba enne toru võtmist, millist häält ta sealt kuuleb.
„Kus te eile olite? Polnudki nii suur reede, mis? Te ei jätnud raha ja rikkusite meie püha tehingu. Te sunnite mind …” ninaga nohistamine muutus kuuldavamaks – „Annan teile veel viimase võimaluse. Ma tean, kus need, kellest hoolite, oma päevi veedavad. Ma tean, kus need noored daamid jalutavad, kus nad poode külastavad ja lõunat söövad. Ärge oodake, kuni nuga mu käes väljakannatamatult sügelema hakkab.”
„Ma püüdsin maksta, ma vannun. Kuulake palun …” Koputus kabineti uksele pani Jean-Yves’i räigelt vanduma. Ta hüüdis: „Minge minema,” aga uks avanes ja tõi nähtavale sekretäri, kel oli käes pärgamendivutlar. Jean-Yves pistis käe telefonitoruga kirjutuslaua taha.