Mõni tund peale esimest rünnakut algas teine pommitamiste laine. Läksime varju Narva maantee ääres oleva suure kivimaja keldrisse. Sel ajal põles maha meie maja ja enamus õue tassitud kraamist. Nii jäimegi ilma pea kõigest, mis meil oli. Kõige paremini elas selle tulemöllu üle välja tassitud Lutheri vabrikus valmistatud vineerist musta pesu tünn, sest see oli ümmargune, sile ja lakitud. Leidsime ta nagu torni seismas keset põlenud asju.
Järgnevatel päevadel peale tulekahju jagati oma vara põlengutes kaotanutele hädaabi korras söögiriistu, hädapäraseid riideesemeid ja muud.
Meie neljaliikmelisel perel õnnestus ulualust saada Kivimäel Puiestee tänav 119 oma perekonnatuttava Vildmanni majas. Seal saime algul ühe 9–10 m2suuruse toa. Uues elukohas oli niivõrd vähe ruumi, et mina käisin magamas perenaise elutoas. Varsti tuldi meile Võsult emakodust hobusega järele ja peale päevapikkust teekonda jõudsime koos ema ja õega Võsule Saele. Isa jäi aga linna tööle.
Võsule sõitsid Tallinnast o/ü Mootor bussid. 1930ndate aastate lõpus hakati nende keresid Tallinnas ehitama. Mõned neist bussidest olid silmapaistvalt pikad ja mahukad. Üks selline pika kerega buss nr 107 sõitis ka Võsu vahet. Nõukogude vägede lahkudes Tallinnast pandi need bussid põlema.
Mulle oli igakevadine maale sõit tõsine katsumus, sest reisijaid oli palju ja bussis oli umbne ning palav. Ma ei talunud sellist bussisõitu ja tavaliselt oli mul Kuusalusse jõudes süda paha, nii et vahel ma ka oksendasin bussis. Kuusalus tehti esimene 20–30-minutine pikem peatus, seal sai ennast õues toibutada, oli ka puhvet söögipoolise ja joodavaga. Järgmine pikem puhkepeatus oli Viitnal, siis läks sõit edasi Võsule ja Käsmu. Selline bussireis tolmavatel teedel kestis üle kolme tunni.
Enne sõda oli Võsul tuhandeid suvitajaid ja õhtuse bussi saabumine oli tähtis sündmus. Selleks ajaks kogunes küla keskele palju rahvast, bussi vastas käimine oli nagu mingi seltskondlik üritus: veedeti aega, saadi tuttavatega kokku ja vaadati, kes on uued tulijad. Oma autoga suvitama sõitjaid võis nendel aegadel vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Sõja-aastatel see kõik muutus. Kadusid suvitajad ja lakkas ka bussiliiklus Tallinnast Võsule, hea oli, kui kuidagi said juhusliku veoauto või bussiga Rakveresse ja sealt siis rongiga Tallinna. Teatavasti olid sõjaaegse viletsuse üheks kaasnähtuseks riidetäid. Kaks korda sõitsin ma tihedalt inimesi täis tuubitud rongiga Rakverest Tallinna ja mõlemal korral sain ma rongist täid. Õnneks oli ka nendest lahtisaamine küllalt lihtne – tuli ennast ja riided korralikult puhtaks pesta.
Mingi bussiühendus siiski oli Loksale. See tähendas, et enne Loksat Kotka küla juures tuli maha tulla ja sealt jala kõmpida mööda kõrvalteid ja metsaradu Saele. Üle Vatku, Võhma ja Korjuse küla tegi see kokku umbes 20 kilomeetrit. Korra pidin ma selle teekonna üksi ette võtma ja peale mõningast metsaradadel ekslemist jõudsin lõpuks kuuvalgel õnnelikult Saele. Talvel aga ei käinud buss ka Loksale mitte, ilmselt oli lahti aetud üksnes suur Tallinnast väljuv maantee. Ühel korral olime ka talvel jõulude ajal Sael. Tallinna buss käis siis ainult Männikuni ja sealt tuli pea 30 kilomeetrit mööda hobuteid saaniga edasi sõita.
Mina lahkusin Kivimäelt 1948. aastal Tartusse õppima, ema ja õde Rauni elasid seal 1960ndate alguseni, kuni nad said võimaluse kahetoalise kooperatiivkorteri ehitamiseks Mustamäele.
Võimud vahetuvad
Võsul elasin üle ka 1941. aasta 14. juuni küüditamise. Nimekirjas oli minu onu Paul Greenvaldt kui suure talu omanik, kohaliku Kaitseliidu kompanii pealik ja muidu kohapeal tuntud tegelane. Samuti olid nimekirjas vanaisa Gustav ja vanaema Marie. Meid, teisi küüditamise ajal talus viibinuid ja ka juhuslikult hommikul sinna tulnud võõraid pandi püssimehe valve all ühte tuppa istuma. Maja otsiti läbi ja kõik väärtuslikum, ka meie pere oma, korjati kokku, aeti kotti ja viidi minema. Küüditada õnnestus üksnes onu. Vanaema ja vanaisa ei saadud ära viia, sest vanaema oli varasema insuldi tõttu halvatud ja voodihaige ning vanaisa oli glaukoomi tõttu pime. See oli viimane kord, kui ma oma onu nägin. Ta viidi Siberisse Sverdlovski oblastisse, kus ta hukkus 9. novembril 1941 Stupino vangilaagri 8. osakonnas nälja, külma ja kurnatuse tõttu. Talle mõisteti 26. detsembril 1941 surmaotsus ja kui 20. märtsil 1942 taheti teda viia hukkamisele Sverdlovski vanglasse, siis avastati, et ta oli juba ammu surnud.
Pärast onu äraviimist polnudki talus enam kedagi, kes oleks meestetöid teinud. Esimesel sõjasuvel saadi siiski kuidagi läbi häda hakkama naabrimeeste ja päevnike abil. 1941. a sügisel asendus ka Võsul nõukogude võim sakslastega. See käis sealkandis küllalt rahulikult – ühed kadusid ära ja teised sõitsid kohale. Käsmus tervitasid naised saabujaid lilledega. Koduteed otsivaid nõukogude sõdurite salku siiski liikus mitu nädalat veel siin-seal metsades. Varsti tulid aga sakslastelt igale majapidamisele toiduainete äraandmise normid. Väga suured need polnud, aga siiski arvestatavad ja nõudsid pingutamist. Minu tädi Hilda Greenvaldt, kes varem elas Tallinnas ja Käsmus ning talutöödega eriti polnud kokku puutunud, asus nüüd koos oma hooldatava Nil Malahhoviga Saele elama. Suviti olime ema ja õega samuti Sael. Tädi ja minu ema püüdsid kahekesi majapidamist korraldada. Olin 13–14 aastat vana ja pidin tegema kõiki talutöid: ühehobuse niidumasinaga heina niitma, heinakoristamisel loorehaga riisuma jms. Naabrimehed käisid mulle kündmist ja äestamist õpetamas. Sakslased tõid Võsule terveid sõjaväeosi koos kõigi vooridega puhkama ja jõudu koguma. Vahel õnnestus munade, või ja seapeki eest ülemustelt kaubelda sõdureid põldu kündma, paljud neist olid ju põllumehed ja suurte ardenni tõugu hobustega läks kündmine jõudsalt.
Sõduritele näidati Võsu rahvamajas peaaegu iga päev filme. Nii õnnestus meil, Võsu poistel, sageli kinos käia. Ilmad olid kuumad ja mitusada sõdurit oli kinos paljalt trussikute väel. Siiani on meeles tohutu higihais, mis sellest tõusis, kuid ega filmid selle tõttu vaatamata jäänud.
Rinne läheneb
Meie 7. keskkool paiknes Hariduse tänav 3 prantsuse lütseumi jaoks enne sõda ehitatud koolimajas. Minu abikaasa Mona meenutas, et 1937. aastal läks ta sinna esimesse klassi, kui koolimaja oli just värskelt valmis saanud. Nüüd, peale Eesti iseseisvuse taastamist, on prantsuse lütseum jälle samades ruumides tagasi.
1943. aasta sügisel käisime veel korrapäraselt iga päev koolis. Meil oli poisteklass. Rinde lähenedes hakkas sõda üha rohkem ennast tunda andma. Pärast seda, kui Hariduse tänava koolimajja kolis laatsaret, muutus meie õppetöö ebakorrapäraseks ja me hakkasime rändama mööda Tallinna koolimaju. Mulle meenub, et mingi aja olime Tatari tänaval 14. algkooli ruumides. Vist olime ka mõned korrad Vene tänava koolimajas. 1944. aasta kevade poole muutusid koolipäevad üha lühemaks ja harvemaks, koolis käisime mitte üle kolme-nelja korra nädalas. Sellegi lünkliku tee lõpetas 1944. aasta kevadel 9. märtsi pommitamine. Kõik Tallinna koolid suleti ja klassikursus loeti lõpetatuks.
See viimane sõjasuvi enne Nõukogude vägede saabumist räsis meie ridu kõvasti. Paljud lahkusid koos vanematega välismaale, teised läksid teistesse koolidesse. Kui 7. klassis oli meid kokku 90 poissi, siis nõukogude võimu saabumise järel oli meid 8ndas alles vaid pooled. Ühe klassiga – 8.b – me jätkasimegi kuni keskkooli lõpuni 1948. aastal, mil lõpetas 37 poissi. Meie klassist käis vahepeal läbi veel 22 poissi. A-klassis õppisid tüdrukud, kes koolide liitmiste tulemusena olid arvatud 7. keskkooli koosseisu.
1944. aasta suvel rinne üha lähenes. Lääne poole liikusid sõja jalust ära suured sõjapõgenike hulgad. Septembris 1944 tuli meie pere maalt linna. Oli tõenäoline, et peagi saabuvad Nõukogude väed Tallinna. Sadamas seisis suur hulk laevu, kuhu laaditi sõjaväge ja neid, kes olid saanud õiguse laevadele minna. Käisin ka sadamas vaatamas, mis seal toimub. Oli suur sagimine ja palju rahvast trügis laevade juures. Meil polnud kuhugi minna ja nii me otsustasimegi