Kehakultuurist olid nad väga kaugel, võimlejatena neid kasutada ei saanud ja ära saata ka polnud võimalik. Lõpuks paigutati nad lippude hoidjateks väljaku tagaäärele. Mõned päevad enne esinemist Dünamo staadionil „kõigi rahvaste juhi, meie palavalt armastatud kalli Jossif Vissarionovitš Stalini“ silme all saadeti aga julgeolekuteenistuse poolt koju neli meest, nende hulgas ka Dmitri Prants, tuntud spordifotograaf ja Eesti edetabelimees kuulitõukes ja kettaheites.
Meie klassi poisid kehakultuurlaste paraadi esindusvormis Moskvas 1947. aasta suvel. Ees vasakult: Reginald Liiberg ja Olaf Simson. Taga Arvo Tikk, Ülo Mere ja Gunnar Grossschmidt. Pildilt puudub Vello Grünberg.
Niisuguse pikaajalise ja põhjaliku ettevalmistuse peale kulges kogu see grandioosne pidu staadionil, kus Eesti delegatsioon paljude teiste hulgas oli üks väiksemaid, muidugi suurepäraselt.
Kogu üritus lõppes valitsuse vastuvõtuga Kremlis. Sinna pääsesid ka mõned meie delegatsiooni äravalitud liikmed.
Klassivend Gunnar Grossschmidt mäletab, et tema osales sellisel võimlemispeol veel ka 1954. aastal. Lõpuks jäeti need suured peod niisugusel kujul ära. Ilmselt oli kogu masinavärk liiga suureks ja kalliks paisunud ning kasvanud korraldajatel üle pea.
Teiselt poolt oli esimene tutvus Moskvaga uus ja huvitav. Sõjajärgne Moskva ei olnud muidugi kaugeltki see, mis ta praegu on. Meie elasime tähtsa Leningradi maantee ääres mitte kaugel Valgevene vaksalist, seega küllalt lähedal kesklinnale. Oma igapäevasel teel harjutusstaadionile, veidi eemaldudes suurte majadega peamagistraalist, algas tõeline vene küla väikeste palkmajade, aedade ja teeäärsete kraavidega. Tänavanurgal oli avalik kraaniga kaev. Kõige selle keskel kõrgus suur ennesõjaaegne umbes 10-korruseline ajalehe Pravda moodne hoone.
Meie delegatsioonile korraldati Himki jõevaksalist – mis oli mulle tuttav postmarkide kogumise kaudu – terve päeva kestnud laevaekskursioon Moskva–Volga kanalile. Õhtuti käisime ise linnas jalutamas ja põhilised kohad said tuttavaks. Moskvas käisin ka esimest korda stereokinos.
Meie peres oli alati ise pilte tehtud, isal oli mitu plaatidega töötavat kaamerat. Nüüd tekkis uus võimalus ja ma ostsingi Moskvast oma esimese fotoaparaadi. See oli lõõtsaga kaamera 6x9 cm rullfilmi jaoks. Nii algas minu fotograafiaharrastus, mis oli alguses küll üsna vaevaline. Alles tudengipõlves, kui ostsin juba Saksa Leica järele tehtud FED-kaamera ja muu pildi tegemiseks vajaliku varustuse, hakkas asi ilmet võtma. Sellest ajast peale kuni tänaseni olen pidevalt tegelenud fotograafiaga ja läbinud kõik etapid kuni kaasaegsete digikaamerate ja Photoshopi ning teiste arvutiprogrammideni välja.
Klassikaaslastest ja õpetajatest
Viimane kooliaasta algas meil 1947. aasta sügisel. Traditsiooni kohaselt tehti sel puhul kooli lõpumärk. Kooli juhtkond arvas, et tegemist on kodanliku igandiga ja lõpumärki ei peaks tegema. Meid see mõte muidugi eriti ei häirinud. Märk sai tehtud ja suure ning põhjaliku peoga sisse õnnistatud Rataskaevu tänaval tolleaegses trükitööliste klubis. Pidu oli kaunis äge. Kuivõrd aga direktor Mihkel Usai oli igaks juhuks lõpumärgi vastu, siis oli probleem, kuidas talle see üle anda. Peale mõningat arutamist otsustasime talle kinkida šokolaadikarbi ja panna lõpumärk selle põhja. Nii sai ka tehtud. Mingit vastureaktsiooni sellele polnud ja meie olime rahul. Tol ajal, kui käisid igasugused kampaaniad, küll kodanlikeks natsionalistideks tunnistamine ja inimeste tagakiusamine, pidi igaüks vaatama, kuidas hakkama saada ja mitte uue korra lõugade vahele jääda. Abituuriumi lõpupildil 1948. aasta kevadest on näha, et märgid on meil siiski rinnas, aga koolil oli siis ka juba uus direktor.
Meie klassi nimekirjas oli 1948. aastal 37 poissi, neist lõpetas kevadel keskkooli 36. Lõpupildilt puudub kuldmedaliga lõpetanud Lui Jõgi. Tema oli meie klassi tulnud vahepealsetel aastatel, vist kümnendasse klassi. Hiljem astusime mõlemad arstiteaduskonda, kuid ta eksmatrikuleeriti juba esimeselt kursuselt poliitilistel põhjustel. Lui Jõgi oli sündinud 1926. aastal, ta oli meist kolm aastat vanem ja nagu ta mulle hiljem mainis, oli häda selles, et ta oli olnud Saksa sõjaväes. Hiljem ta siiski lõpetas Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Tema oli meist rohkem elu näinud ja tundis paremini nõukogude korra pahupoolt. Täiesti võimalik, et ta pidi hoidma madalat profiili ja ei tahtnud, et tema nägu oleks dokumenteeritud kusagil pildil. Lõpupildilt puuduvad ka Uno Pandis (haigestus enne lõpetamist ja tegi eksamid hiljem), Harri Arakas (pärastine meistrikandidaat males), Heldur Hiop (paljukordne Eesti meister tennises) ja Harri Pilt. Praeguseks on elavate kirjas kõigest kümme meie klassi lõpetanutest.
Meie klassi lõpumärk 7. keskkoolis 1947/48. õppeaastal.
Abiturientidena 1947. aasta sügisel. Vasakult: Arvo Tikk, Reginald Liiberg, Uno Pandis ja Leo Olbrei. Taga Heldur Hiop (vasakul) ja Ülo Mere.
Keskkooli lõpetamine 1948. aasta kevadel.
Esireas vasakult õpetajad S. Pentre, R. Jõhvik, P. Viires, T. Reinaste, direktor E. Jorš, O. Orav, klassijuhataja A. Kimmel, I. Kelder ja O. Kerem. Seisavad I reas vasakult: Helmut Saare, Raimund Kullerkupp, Ingo Sagris, Olaf Simson, Arvo Tikk, Uno Siitan ja Jaan Lorens. II reas: Bernhard Saar, Heiti Eller, Leo Rahumägi, Ülo Mere, Otto Hink, Gunnar Grossschmidt, Gustav Meressaar, Heldur Palli ja Ants Pihlak. III reas: William Uustani, Harri Raikna, Reginald Liiberg, Toomas Rood, Ivar Ambos, Rein Etverk ja Inno Varandi. IV reas: Jaan Otman, Ants Kivi, Silver Mardna, Ivo Heinmaa, Teofiil Laufer, Evald Lutterus, Erik Hansen, Leo Olbrei ja Vello Grünberg.
Meie klassis käis vahepeal veel mitmeid poisse, kes läksid mujale õppima ja said hiljem laiemalt tuntuks: korvpallur ja treener Heino Krevald, ujumistreener Peet Soosaar, filmimees Veljo Käsper ja hilisem Nõmme Rahumäe kooli võimlemisõpetaja Vassili Külaots. Vassiliga käisime aastaid koos riistvõimlemise treeningutel ja võistlustel.
Üldiselt olid meil head õpetajad, kes olid tuntud juba sõjaeelsetest aastatest. Mitmed neist väärivad siiani meenutamist. Klassijuhataja Andres Kimmel oli varem Riiklikus Inglise Kolledžis õpetanud ajalugu ja ladina keelt. Meile andis ta samuti ladina keelt. Eesti keele õpetaja oli Paul Viires, temagi oli varem õpetanud RIKis. 1949. aastal küüditati ta koos ajalooõpetaja Osvald Keremiga Siberisse. Mõni aasta hiljem said nad siiski õnnelikult tagasi kodumaale.
Õpetajad olid pideva ideoloogilise surve all. Mõned oma mineviku tõttu, mõned oma õpilaste ootamatute ja mõtlematute tegude tõttu, mida alati polnud võimalik ette näha. Küllalt ebakindlalt võis end tunda matemaatika õpetaja, juba varasemast tuntud kooli- ja haridustegelane Konstantin Treffner, meile oli ta Kosta. Kosta vallandati 1940. aastal Tartus Treffneri gümnaasiumi direktori kohalt, kus ta oli olnud 23 aastat. Ajavahemikus 1919–1920 oli ta haridusminister, paljude õpetajate organisatsioonide asutajaid, kuni 1923. aastani ka skautide peavanem ja veel palju muud, millest nõukogude võimu ajal oli küllalt põlu alla sattumiseks ja tagakiusamiseks.
Vene keelt õpetas meile Lydia Serebrjakova, kelle hüüdnimi oli Nõia. Juba enne sõda oli ta RIKis ja Westholmi gümnaasiumis õpetanud inglise ja saksa keelt. Jaan Krossi romaanis „Wikmani poisid“ on ta hästi äratuntav preili Jakovleva ehk Viruskundra prototüübina, kitsas must sametpael oli tal ka meie ajal samamoodi ümber kaela.
Keemiaga meil ei vedanud, seda õpetasid meile mitmed. Lõpuks jõudsime 2. keskkooli Reaali endise direktori Tiit Reinaste käe alla. Mulle on tänaseni täiesti arusaamatu, kuidas ta Reaalis hakkama sai, aga võib-olla ei saanudki. Keemia õppimine oli peaaegu olematu, sest pidevalt käis klassis suur jutuvada, kedagi ei küsitud ja midagi ei nõutud. Vahepeal andis meile asendajana lühiajaliselt