Sae veski Mart võttis aktiivselt osa Ilumäe kabeli ehitamisest. Seda alustati 1729. aastal, viimased tööd kabeli altari, kantsli ja pinkide osas said valmis 1731. aastal. Sellest ajast pärineb Ilumäe kabeli aknas Marten Sae nimega talupojavapi vitraažmaaling. Koos mitmete teiste samasugustega kõrvuti Palmse mõisniku Arend Dietrich von der Pahleni ja tema naise Magdalena Elisabeth von der Pahleni vappidega on neid seal kokku neliteist. Tolleaegses talupojaühiskonnas kuulusid möldrid jõukama rahva hulka ja nii ongi viis vappi möldrite omad. Sae vapil on muu hulgas ka suur saag. Ei ole täpseid andmeid selle kohta, et varasematel aegadel oleks Sael tehtud saagimistööd. Küll aga on teada, et 1826. aastal jahvatas seal vilja mölder Sae Maddis (1806–1885). Kindlasti oli 19. sajandi teisel poolel Sael ainult kahe paari kivide ja kruupide valmistamise seadega kahe pealtjooksu vesirattaga vesiveski vilja jahvatamiseks. Nüüd on need talupojavapid Rakvere koduloomuuseumis ja koopiad kabeli akendes. Nimetatud vappidega on seotud mitmeid legende. Ühe järgi, mis on käinud läbi ajalooraamatutestki, olevat mõisnik need tellinud otse Pariisist. Eks legendid kipuvad alati olema kõrgelennulised, tegelik elu ei lähe nendega kokku ja on siiski teistsugune. Seoses Palmse mõisa ajaloo uurimisega on Ants Hein kindlaks teinud, et kunstiajalooliselt ei ole need vapid unikaalsed. Nimelt on 16. sajandi teisest poolest selliste vappide tegemise traditsioon levinud Põhja- ja Läänemere regioonis. Tähtsaim keskus oli Hamburgi piirkond ja Ojamaa saar. Selliseid vappe on ka Norras ja Rootsis. Eesti alalt on teada voorimees Jurgen Tuchi vapp Pühavaimu kirikus 1606. aastast, samuti on selliseid Ruhnu kirikus (1650. a), Lohusuu vanas kirikus (1723. a) ja Lätis Lipaiki kirikus Kuldīga lähedal. 17. sajandil oli klaasimaalide tegemine klaaseritel tähtis tuluallikas. Ants Hein on kindlaks teinud, et 1729. aastal tegeles Tallinnas klaasimaaliga ainsana Johann Samuel Reimers. Tõenäoliselt ongi tema nende vapimaalingute autor. Kindlasti pole tegemist mingite tõeliste perekonnavappidega, neid polnud kasutatud varem ega kasutatud neid ka hiljem. Kõik uurijad on leidnud, et need on vaid mõisniku heast tahtest oma mõisa sundijate ja tähtsamate talupoegade esiletõstmiseks loodud maalingud etteantud motiividel.
1755. aastal võeti kogu Eestimaalt 3000 noort meest sõtta Saksamaa vastu, nende hulgas ka Sae Ewaldi poeg Jüri. Teel sõjast koju tema ja veel kaks teist Ilumäe koguduse noormeest surid halva vee joomise tõttu kõhutõppe, seda tõbe nimetati kooleraks. Pärast tagasijõudmist surid nendest veel Sae naabruses asunud veskitalu Laviku Jüri poeg Tõnu ja Miku Jakob Võsult. Nende meeste lugu on kirjas Kadrina kirikuraamatus. Ilumäe kabeli ajaloos, mis on trükitud 1893. aastal, märgitakse, et tagasisaabujate poolt kaasa toodud haigusesse suri veel palju koguduse liikmeid.
Sae peremehe Jaaniga (Mardi pojapojaga) abiellus 1758. a Dietrich Muicki tütar Madli. Dietrich Muick oli tõenäoliselt Tönnis Muicki pojapoeg. Jakob Jaani p Greenvaldil (1767–1839) sündis Sael 1799. aastal naabertalust Ligedamalt pärit naise Madliga (sünd 1774) Kusto (Gustav) Greenvald. Seega oli neil perekonnanimi juba enne eestlastele pärisnimede panekut. Gustav Greenvald1 (1799–1875) abiellus naabruses asunud Laviku veskitalu pidajate Juhani ja Mai teise tütre Madliga (1806–1885) ja neil sündis poeg Jakob Greenvaldt (1834–1891), kes abiellus Võsu Jaanioja veskitalu peretütre Liisu Muikmanniga (sünd 1845). Nendest Madli (sünd 1806), Gustavi (sünd 1799) ja Jakobi (sünd 1834) hauakivid on Ilumäe surnuaias praegugi olemas. Lisaks on Ilumäe surnuaias ka Magnus Greenvaldi (1822–1893) ja tema naise Juliana Greenvaldi (1834–1875) hauakivid.
Jakob Greenvaldt ostis Sae koha päriseks ja sõlmis 1. märtsil 1867 ostulepingu. Talu hinnaks oli 4500 rubla 56,53 tiinu eest, sellest 10,4 tiinu põldu. Lepingu sõlmimisel maksis ta 100 rubla ja aasta jooksul kohustus maksma veel 300 rubla. Lisaks võttis ta enda peale mõisa krediidivõlga 1320 rubla. Sae pere tasus krediidikassa võla lõplikult alles 1914. aastal.
Sael oli maha põlenud elumaja asemele 1789. a ehitatud uus elumajarehetare. Selle rehetare asemel sai 1878. a valmis kaasaegne seitsme toaga elumaja, mis püsib tänaseni. Vana rehetare viidi uude kohta Võsu poole tee äärde, kus ta püsis 1980ndate aastateni, mil ta lammutati kütteks. Vanaisa jutust mäletan, et uue maja ette oli õue kujundanud Palmse mõisa kärner.
Enn Tarveli järgi olevat Palmse parun von der Pahlen öelnud: „Noh, sina, Jaagup, ehitab nüüd ilusa maja. Kui maja valmis saab, siis minu kärner tuleb, teeb sulle aia.” Nii sündiski – aia kujundust võib märgata praegugi.
Jakobi ja Liisu abielust sündis Gustav Greenvaldt (1866–1945), minu vanaisa. Tema õde Minna Elisabeth (1864–1905) abiellus Preedik Lepniga (1864–1911) Käsmu Joosti talust. Sealt kaudu on Sae Greenvaldtid seotud Käsmu kaptenite Lepnite ja Kristenbrunide suguvõsadega. Vanaisa noorem õde Ida Greenvaldt (1862) läks mehele Hans Jakobi p Klausile (1864–1905) Võsu Pällo talust. Hans Klausi isa Jakob Klaus oli selle talu ostnud päriseks 1866. a. Hansu ja Ida abielu jäi lastetuks.
Minu vanaisa oli Rakveres kreiskooli lõpetanud ja aktiivne Palmse valla ühiskonnategelane ning tunnustatud vallakohtu eesistuja. Tema nime võib leida Eesti avaliku elu tegelasi käsitlevas raamatus „Maakondlikud suurmehed. Põhja-Eesti kultuurilugu ja tegelased” (1937). Selle järgi oli Gustav Greenvaldt Palmse vallas seltside asutajaid ja kauaaegne juht. Minu mälestustes oli ta kusagil 1930ndate aastate keskel ametis ka Võsu pangas, mis asus Võsul Simuna silla juures Simuna talu elumaja tänavapoolses toas. Pank oli asutatud 1910. aastal ja vanaisa oli üks esimese juhatuse kolmest liikmest. Minu mäletamist mööda tegutses selles ühes toas kaks ametnikku. Maja, kus pank asus, on praegugi alles, selle seinal on mälestustahvel kirjaga „Siin, Simona talus, mängiti esimene näitemäng Võsul 24. II 1889”.
Vanaisa Gustav ja vanaema Marie osalesid ka Käsmu merekooli asutajate koosolekul 1. aprillil 1884. Sae talus oli lisaks klaverile tallatavate lõõtsadega harmoonium, mida vanaisa aeg-ajalt mängis. Meil, lastel, oli keelatud seda tallata ja häälitsema panna.
Vanaisa meenutas sageli tsaariajal tehtud reisi Lõuna-Venemaale, kus ta külastas oma mõisavalitsejaks läinud onu. Järelikult pidi see olema Jakob Greenvaldti vend, kellel oli nähtavasti sobiv haridus, mis võimaldas Venemaal sellisesse ametisse asuda.
Sae talus töötas alates 1903. aastast ka Eduard Langsepa III järgu eraõppeasutus, mille õppemaks oli 30 rubla. Seitsme aasta pärast see kool õpilaste vähesuse tõttu siiski suleti. Minu ema ja tema õed-vennad õppisid selles koolis.
Sae talu hõbepeekrid
Sae talust pärinevad veel kolm graveeringutega hõbepeekrit, mille maht on alla liitri. Kui me Monaga 1956. aastal abiellusime, siis jõime nendest peekritest šampust. Nüüd on peekrid hoiul minu õetütre Maia-Leena Varjuni peres Tallinnas. Kõige vanem peeker on aastast 1701 ja seda on ka varem Eesti ajalooraamatutes kirjeldatud. Peeker on 16,6 cm kõrge, selle ülaosa on väljast 16 mm laiuselt kullatud ja alaosa on kullatud 9 mm laiuselt, samuti alusserv-jalg. Ka seest on peeker kullatud. Peekri ühele küljele on graveeritud 6,5 cm kõrgune ja 5,5 cm laiune pukktuuliku ja hammasrattaga vapp. Vapi ülaserva on kirjutatud „Tönnis Mueck” ja vapi allserva „1701”. Vapi osa on samuti kuldsel põhjal. Meistrimärki peekril ei ole. Ilmselt pidi Tõnis Muik olema küllal varakas, et lasta endale valmistada selline uhke karikas.
Teine peeker on 17,2 cm kõrge, ülaserv 17 mm laiuselt kullatud. Kullatud riba sisse on õrnalt punktidega, nähtavasti ise, toksitud „Ewaldt Muick 1724”. Seest on nõu kullatud, samuti ka tema alusjalg ja 8 mm laiuselt alaosa. Peekri põhja alla on kaks korda löödud 2 x 4 mm suurune tempel „LM”. Lisaks on põhja alla graveeritud „28½ lot”. See hõbesepa märk „LM“ võis kuuluda Lucas Müllerile (Möllerile), kes tegutses kuni 1707. aastani Tartus, oli siis Moskvasse sõjavangi küüditatud ja alates 1717. aastast kuni oma surmani 1729 tegutses jälle Tartus. Tema Moskvas sündinud poeg George Müller sai 1729. a Tartu linnakodanikuks, jätkas