22. septembril 1944 vallutasidki Nõukogude väed Tallinna. Mõne aja pärast korraldati suure pidulikkusega Eesti korpuse sissemarss Tallinna. Tänavatel oli palju rahvast ja saabujaid tervitati rõõmsalt lilledega. Hetkeks oli unustatud nõukogude võim. Tunti rõõmu sellest, et saabusid eesti poisid, osast nendest ei teatud seni midagi. Paljud kohtusid oma meeste, vendade ja tuttavatega, keda peeti siiani lootusetult kadunuks või surnuks. Nüüd olid nad jälle hea tervise juures kodus. Oli palju rõõmsaid taaskohtumisi ja omaste leidmisi, aga mitte kõigile. Rõõmu ja suurt vabanemist tunti ka sellest, et oldi ellu jäänud kõigi sõjakoleduste kiuste. Nii algas ligi viiskümmend aastat kestnud nõukogude argipäev.
Poistega soomust tegemas ja rongiga sõitmas
Kui võimuvahetusega seonduv sõjategevus kaugenes Tallinnast, hakkas igapäevane elu pisihaaval paika loksuma. Toitu ja muud kaupa jagati kaardisüsteemi alusel. Sakslasteaegne kaardisüsteem asendus uuega. Tavaliste kaartide kõrval olid veel liter-B ja liter-A kaardid mõnevõrra laiemate võimalustega. Näiteks nende literkaartidega jagati ka kallimaid Kazbeki paberosse ja muud natuke paremat. Isa alustas tööd äsjaloodud Tööstusprobleemide Instituudis labori juhatajana. See töökoht nägi ette liter-B kaardi saamise. Esimestest sõjajärgsetest aastatest on mulle meelde jäänud USA lend-lease´i abiprogrammi raames Nõukogude Liidu üle ujutanud kollane Ameerika munapulber ja searasvakonservid. Elanikele jagati ka muid Ameerika kaupu. Mina sain kaardiga näiteks kolmekordse paksu nahktallaga ja laiade avarate ninadega vägevad tanksaapad. Kvaliteet oli suurepärane, kuid ainuke viga oli see, et nad olid kole rasked. Käisin nendega tükk aega Kivimäelt linna Hariduse tänavale kooli. Kui saapad ära võtsin, siis muutus samm kergeks ja oli tunne, nagu tõuseks lendu.
Sõjajärgsel sügisel vedeles kõikjal laskemoona ja koolipoistel oli seda lihtne hankida. Kooli toodi muu träni kõrval ka nn „makarone“. Need olid riidest kottides umbes 30 cm pikkused seest tühjad makaronitaolised lõhkeainest torud, mida kasutati suurtükkides. „Makaronide” üks ots suleti ja teine ots pandi põlema, siis lendasid nad nagu raketid. Järve raudteejaamast oli kõrvalteele Rahumäe poole mändide ja liivaluidete vahele lükatud neli vagunit laskemoonaga. Sõitsime sealt Pääsküla rongiga iga päev mööda. Vagunite juures erilist valvet polnud ja poisid käisid seal soomust tegemas. Lõpuks lendasid need vagunid õhku. Pauk oli võimas ja kostis üle terve linna. Ka kesklinnas majad värisesid ja draamateatri katuselt kukkusid kivid. Kas seal keegi ka surma sai, pole mulle teada.
Rongid Nõmmele väljusid Kopli kaubajaamast, sest Balti jaam oli lõhutud. Kopli kaubajaamas seisis ka tükk aega terve rongitäis suuski. Need olid Soomest tulnud saksa alpiküttide diviisist maha jäänud. Suusad olid kõik valgeks värvitud, laiad ja rohkem slaalomisuuskade moodi, peal suurepärased kanna ümber käiva terastrossiga sidemed. Ka seal vaguneid eriti ei valvatud, või kui valvati, siis oli see valve üksnes sümboolne. Igal juhul paljud poisid, kes suusatamise vastu huvi tundsid, käisid sealt endale suuski ja peamiselt sidemeid hankimas.
Omaette elamuseks oli igapäevane sõit Pääsküla rongiga Kivimäelt Tallinna. Juba sakslaste aja lõpu poole oli sellega probleeme, viimaks tuli vahel isegi jala 10 kilomeetrit Kivimäele kõmpida. Vagunid olid saksa omad. Nendel oli mõlemal pool terve vaguni pikkuses lai astmelaud ja igal kupeel oli eraldi välisuks. Mõnel vagunil oli otsas katusest kõrgemale ulatuv eraldi välistrepiga väike vahiputka. Seal oli eriti tore sõita. Et hommikuti, kui rahvas tööle läks, olid rongid inimesi tihedalt täis, siis oli tavaline, et me seisime vagunist väljaspool sellel pikal astmelaual, hoides kinni käsipuust vaguni küljel ja olles ise poolest saadik vagunist väljas. Ka seal olid inimesed tihedalt üksteise kõrval. Tondi jaama saabumisel aga saime sealt kiiresti maha hüpata ja esimeste hulgas mäest alla trammi peale joosta. Trammid olid samuti ülerahvastatud.
Teine võimalus oli sõita Lilleküla peatuseni ja sealt minna jala Hariduse tänavale. See võttis aga rohkem aega. Tagasisõitu alustasime tavaliselt Kopli kaubajaamast. Sel ajal vedasid ronge auruvedurid. Kütet oli vähe ja vedureid köeti enamasti pooltooreste puudega. Oli tavaline asi, et kusagil Lilleküla ja Tondi vahelisel väikesel tõusul ei jõudnud rong enam edasi minna ja jäi seisma. Vedur kogus siis 10–15 minutit auru, et seejärel uue jõuga kuidagi mäest üles ronida. Nii kestis see üle aasta, kuni lõpuks saksa sõjavangid ehitasid jaamadesse uued kõrgemad perroonid, taastati elektriraudtee ja Saksamaalt toodi trofeedena vist Berliini metroo vagunid. Meelde on jäänud see, kuidas Järve jaama perroonide ehitusel oli üleval suur silt, mis keelas lähenemise ehitusele, all aga oli suurelt kirjas: „Sab püssist lastud.“ Sõjavangid töötasid mitmel pool. Nad osalesid ka Estonia teatrimaja taastamisel ja Tallinnast Narva poole mineva kahepoolse betoontee ehitamisel. Vahel harva oli sõjavange näha ka omapead kesklinnas jalutamas.
Keskkooliaeg – õpingud ja sport
Saksa okupatsiooni ajal käis õppetöö keskkoolis endiselt humanitaarkooli põhimõtetel. Tähtis koht muude ainete hulgas oli ladina keelel, mida andis meie klassijuhataja Andres Kimmel, kelle hüüdnimeks oli Poni. Ladina keelt oli 6 tundi nädalas ja ühel perioodil isegi 7 tundi 6-päevase koolinädala kohta. See oli juba nõukogude korra ajal, kaheksanda klassi alguses, kui alustasime ka kreeka keelega, samuti õpetaja Kimmeli käe all. Kreeka keele õppimine aga lõppes kiiresti ja minu mälus pole sellest küll midagi säilinud. Nähtavasti polnud nõukogude koolisüsteemis kreeka keele õpetamist ette nähtud. Ka ladina keel tavaainena lõppes kusagil üheksandas klassis. Seejärel jätkas umbes kümmekond poissi, mina nende hulgas, selle õppimist kuni keskkooli lõpuni lisaainena väljaspool koolitunde. Mulle oli sellest hiljem arstiteaduskonnas palju kasu, sest kogu inimese anatoomiasse puutuv on ennekõike ladinakeelne. Me rääkisime küll reieluust, vaagnast, koljust, Achilleuse kõõlusest ja mõnest muust kehaosast, aga kuidas mõni vähemoluline luumoodustis, ligament või organi osa võiks eesti keeles kõlada, ei tea ma tänapäevani. Ladinakeelsed terminid olid palju selgemad, käepärasemad ja üheselt mõistetavad. Ka tänapäevased ingliskeelsed meditsiiniterminid on suuresti ladinakeelsetest tüvedest tulenenud.
Nõukogude korra saabumise järel kadus Jakob Westholmi nimi kooli nimest muidugi kiiresti ja koolist sai Tallinna 7. Keskkool. Meie pidasime end edasi Westu poisteks. Kandsime ka veel nõukogude ajal mõnda aega Westholmi kooli kirsipunast musta randiga teklit, kuigi kooli sellega ilmuda polnud lubatud, seetõttu tuli vormimüts nurga taga põue pista. Enne sõda kanti tekli vasakul küljel musta randi peal ka kooli embleemi, milleks oli kuldses kolmnurgas tammetõru ja paari tammelehega oks. Seda märki polnud hiljem enam kusagilt võtta.
Elu stabiliseerudes läks koolides sport üha rohkem hoogu. Loodi Tallinna Koolinoorte Sportlike Ürituste Nõukogu (TKSÜN), mis hakkas pealinnas koolide sporti juhtima. Enamus nõukogu liikmetest olid õpilased, kes ise korraldasid mitmesuguseid võistlusi. Igapäevakeeles kutsuti seda nõukogu Teksiks. Sõjajärgsetel aastatel oli sport koolinoorte hulgas väga populaarne. Kui algasid koolidevahelised spordivõistlused, oli vaja kooli embleemi. Meie klassi poiss, hea joonistajakäega Reginald Liiberg (hiljem sai temast arhitekt), tegi kooli võistlusdressile sobiva märgi. See oli kujundatud W-tähest lähtuvalt. Igaüks pidi selgelt aru saama, et see tähendas Westu poisse. Sama Wkujutis oli ka meie hilisemal abituuriumi lõpumärgil koos Westholmi kooli mütsi musta ja kirsipunase värviga.
Käima läksid koolidevahelised võrk- ja korvpallivõistlused. Peamised omavahelised konkurendid olid traditsioonidega koolid Reaal, Kusti, Westu ja Nõmme keskkool. Kogu minu keskkooliajal olid need võistlused, mis toimusid peamiselt Harjuoru võimlas, meile suure tähtsusega. Paljud meie klassi poisid kuulusid meeskondadesse ja seetõttu elati spordivõistlustele tormiliselt kaasa ning arutati klassis elavalt nende üle. Tähtsate kohtumiste puhul oli Harjuoru võimla oma kooli võistkondade toetajatest pilgeni täis, ergutuskisa oli meeletu. Mäletan, et tulin kord Harjuoru võimlast varem ära ja Võidu väljakul trammi oodates (Vabaduse väljak oli ümber nimetatud Võidu väljakuks, sest sõna „vabadus“ tundus nõukogude võimule kahtlasena), kuulsin sealgi ergutuskooride kisa ja kära.
Varsti tuli uue alana ka naiste korvpall. Nende esimesed võistlused tekitasid palju elevust. Tüdrukutel oli hakkamist palju, aga oskusi vähe ja sageli lõppesid mängud selliste tulemustega nagu 2:8 või 4:10.