Soojemal ajal oli võimalik vahetunniks minna kooliõue jooksma ja mängima, külmemal ajal piirduti vahetunni ajal koridoris jalutamisega. Kui mõni võõras ilmus silmapiirile ja läks kas direktori juurde või õpetajate tuppa, siis pidid kõik koridoris seisma jääma, kuni võõras kadus ukse taha.
Eraldi võimlat koolil polnud. Oli üks suurem saal, kus toimusid võimlemistunnid ja aktused tähtpäevade puhul. Igal kolmapäeval enne tundide algust peeti saalis kooli ühispalvus. Kõik klassid olid kohal, direktor Paul Vaarask seisis kooli ees ahju juures, loeti midagi piiblist, peeti palve ja siis me laulsime klaveri saatel kirikulaule. Laulud valiti väikesest laulikust. Korra sain ma isegi märkuse selle eest, et laulik oli pidevast kitlitaskus kandmisest rulli keerdunud ja kõveraks paindunud.
Kool korraldas igal aastal Estonia kontserdisaalis suure aastapäevapeo kõnede, koorilaulu, õpilaste poolt ette kantud näidendite ja muusikapaladega. Meenub, et vähemalt ühel korral löödi selle sündmuse tähistamiseks kooli lipu vardasse tähtsate isikute poolt mälestusnael või – plaat.
Oma kooli vanematest klassidest me palju ei teadnud, sest meie koolimaja Imanta tänav 6 oli suhteliselt väike ja seal käisid ainult nooremad klassid. Vanemad klassid käisid teises vahetuses reaalkooli ruumides ning neid nägime üksnes koolipidudel.
Spordivõistlusteks Kadrioru staadionil jaotati kool kaheks majaks, üks oli Lembitu maja ja teine Kalevi maja. Selline jaotamine tulenes nähtavasti inglise kolledžite süsteemist, kuid meile oli see võõras ja arusaamatu. Meie, väikesed poisid, olime pealtvaatajate tribüünil. Ei mäleta, et keegi meist oleks ise võistelnud.
Algkooli esimeste klasside ajal oli meie peamiseks kooliväliseks tegutsemiskohaks Kadriorg. Seal sai mäenõlvadel suusatamas käidud, ka soome kelguga mäest alla laskmine oli tore ettevõtmine. Selle võimaldamiseks olid mõned sobivad tänavad paariks tunniks liikluseks suletud. Näiteks mingil ajavahemikul sai lõuna ajal Toompea tänavalt Kaitseliidu maja poole rahulikult soome kelguga alla lasta. Nähtavasti polnud see probleemiks, sest tolleaegne liiklus oli tänapäevasega võrreldes palju kordi hõredam. Kui avati uus mitmete saalide ja välibasseinidega Kadrioru Noortepark, siis sai vahel käidud seal aega veetmas.
Meie klassi poisid Erik Hansen ja Hellar Grabbi elasid Kadriorus. Minu elukoht oli Raua tänaval, ka küllalt lähedal Kadriorule. Käisime omavahel tihedalt läbi ja meil oli pidevalt ühiseid ettevõtmisi. Hellari isa kolonel Herbert Grabbi oli president Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser ja seetõttu paiknes nende korter Kadrioru lossis, alul vana lossi merepoolses tiibhoones, hiljem olid nende eluruumid uue lossi vasakpoolses tiivas, mis on praegu vabariigi presidendi kasutuses. Vahel käisime meiegi neis kohtades mängimas.
Teises klassis astusin noorkotkaste ridadesse. Sellest mäletan, et meie koolil oli oma rühm ja selle koondused toimusid Kaitseliidu maja Toompea-poolses otsas esimesel korrusel. Nooremad rühmaliikmed olid haukad ja vanemad kotkad. Alustasin haukapojana ja tõusin noorhaukaks, kuid haukaks enam ei jõudnud saada, sest enne tuli nõukogude võim. Koondustel kandsime vormi. Vormipluus oli paksemast sinisest träpsulisest riidest kõigi oma märkidega. Kaela oli seotud kolmnurkne kaelarätt. See oli vastavalt kooli värvidele poolitatud keskelt siniseks ja kollaseks. Meie rühm kuulus Kalevi malevasse.
Noorkotkaste organisatsioonis tegelesime praktiliste oskuste omandamise, mängude ja muuga. Käisime ka luuremängudel Kristiine heinamaal.
Alles hiljuti seal kandis sõites märkasin kahekorruselist kivimaja, kus meil oli peidik edasise tegutsemise juhistega. Omal ajal seisis see maja üksikuna lageda koha peal, nüüd aga on ta taksopargi ringi lähedal keset linna. Kaitseliidu majas oli töötuba, kus sai õhtuti käia meisterdamas. Mäletan, et suured poisid ehitasid seal süsta. Meie, väiksemad, tegime nn kunstsarvest sulepäid ja muid pisemaid asjakesi.
Rühmakoondustel arutati laagritarkuste omandamist. Mina meisterdasin kodus valmis vastavalt noorkotkaste käsiraamatu juhistele ühe jalakäijate silla ja neljakorruselise vaatetorni mudeli. Olid ka varrukatele õmmeldavad rombitaolised märgid mitmesuguste oskuste omandamise eest, mis näitasid, et sa olid näiteks teejuht, ürituste korraldaja, esmaabi andja, looduse tundja jne. Kokku oli haugastel kaksteist märki. Mina jõudsin neist ära teha vist kuus-seitse. Kõige raskem kõigist nõuetest, peaaegu võimatu, tundus mulle ülesanne pidada viieminutiline kõne etteantud teemal. Siis ma ei kujutanud ette, kuidas saab nii kaua vahet pidamata rääkida! Elu on mind õpetanud ja nüüd, tänu ülikooli õppejõu ametile, olen ma võimeline vajadusel ka viis tundi järjest kõnet pidama.
Haridusminister kolonel Aleksander Jaakson asetab urni Riikliku Inglise Kolledži uue Narva maanteel asuva koolimaja nurgakivisse 28. novembril 1938. aastal.
Tallinna Õpetajate Seminari harjutuskoolis 1940–1943
Riikliku Inglise Kolledži tegevuse lõpetamise järel seoses 1940. aasta sündmustega sattusin koos paljude klassikaaslastega Tallinna Õpetajate Seminari harjutuskooli neljandasse klassi. Hellar Grabbi andmetel oli RIKist õpetajate seminari algkooli üle tulnud 11 tüdrukut ja 10 poissi. Tallinna Õpetajate Seminar hakkas 1940. aasta sügisel tööle RIKi jaoks ehitatud Narva maantee koolimajas, praeguses Tallinna Ülikooli peahoones, mis meie Raua tänava korteri hoovipoolsetest akendest oli otse üle majade hästi näha. Ka minu nimi on teiste nimede seas selle maja nurgakivis. RIKile asuti uut koolimaja ehitama 1938. aastal. Kirjutasime klasside kaupa oma nimed tušiga kriitpaberile, paberilehed pandi metallsilindrisse ja müüriti uue koolimaja nurgakivisse. Nurgakivi panemise pidulik üritus leidis aset 28. novembril 1938. Oli ebameeldivalt külm ilm. Piltidel on näha vähese lumega kaetud maa. Kõik klassid olid kohal, peeti vaimulik talitus, kooli direktor Paul Vaarask kõneles ja luges ette müüritava akti sisu. Tema järel võttis sõna haridusminister kolonel Aleksander Jaakson (hiljem sai ta kindralmajoriks), kooli koor laulis Gustav Ernesaksa taktikepi all, Tallinna vahipataljoni orkester mängis ja kolonel Aleksander Jaakson paigutas urni ehitatava maja nurgakivisse. Arvan, et see urn asub kusagil võimla parempoolses vundamendis. Seejärel kõnelesid veel Briti esindaja W. H. Gallienne, Tallinna ülemlinnapea kindralmajor Jaan Soots, lastevanemate komitee esimees kindralleitnant Nikolai Reek ja haridusministeeriumi kooliosakonna direktor Villem Alttoa.
Koolimaja ei jõutudki Eesti Vabariigi ajal lõpuni valmis ehitada. Kui ma juba nõukogude võimu tingimustes 1940. aasta 1. septembril sinna läksin, oli all riietehoiu ees kivipõrand veel panemata, nii et me sammusime aktusele, mis peeti võimlas, mööda laudadest teed. Maja lõplik viimistlemine jäi uue korra tingimustes mõnevõrra tagasihoidlikumaks.
Seminari algkool oli ka praktikakooliks tulevastele õpetajatele. Iga kuu andis mõni neist proovitundi ja õppejõud ning teised seminaristid kuulasid pealt. Õpilastele oli see päris vaheldusrikas, kuid tundide kasutegur oli küll üsna väike.
Neljandas klassis käisime terve aasta Narva maanteel uues koolimajas. Poiste ja tütarlaste klassid olid eraldi. Meie klassijuhatajaks oli V. Koni. Koolis oli loodud ka pioneeriorganisatsioon. See oli midagi võõrast, millest tuli kaugemale hoida. Meie klassis oli siiski üks pioneer – väga püüdlik õpilane Jaak Hion. Tema isa oli tervishoiu rahvakomissar Viktor Hion. Seetõttu hoidis Jaak omaette, teistega ta palju ei suhelnud ja tema tutvusringkondki oli mujal. Sõja algul evakueerus Hionite perekond tagalasse. Seal oli Jaak keskkooliõpingutega meist klassi võrra ette jõudnud ja 1947. aastal lõpetas ta Tallinna 2. keskkooli. Jaak õppis Moskva Ülikoolis matemaatikat ja töötas seejärel Tartu Ülikoolis elu lõpuni matemaatika dotsendina.
Nõukogude koolikorraldus armastas loosungeid. Ka meie klassis oli tahvli kohal seinal loosung „Õppida, õppida ja õppida! Lenin“. Õpetajad olid meil vilunud ja läbisaamine nendega hea. Ainukesena tekitas