Järgmised päevad veedame ülikooli tähtsaid uksi kulutades ja dokumentide ümbervormistamist paludes. Ana Paulal on õnnestunud väga ränga raha eest palgata „kõvem” advokaat kui eelmised. Seega on meil järjekordsel lennujaamaskäigul kaasas uues formaadis dokumendid ja tippadvokaat. Mida see advokaat siis teisiti teeb kui eelmine? Tema tugevus seisneb selles, et ta tutvustab meid ühele veidi kõrgemale tolliametnikule ja kaob seejärel ise jäljetult. Ja mida teeb see tolliametnik? Ta vaatab meid kahetsusväärse pilguga ja ütleb:
„Vaesekesed, et te nende kastidega vahele jäite, oleksite pidanud tollist mööda hiilima!”
Kui Jens räägib, kuidas me ise läksime teatama, et meil ebaseaduslikud mõõteriistad kaasas on, jääb kõrgem tolliametnik meid suu ammuli vaatama. Haletseb meid veel ja kirub Euroopa ausust.
Maailmapilt segi löödud, sukeldume metsa asemel taas suurlinnaellu ja mina hakkan arvama, et olen vale eriala valinud – oleksin pidanud õppima juurat. Kastirindel aga ei lähe asjad mitte selgemaks, vaid hullemaks: meie uus tuttav kõrgem tolliametnik selgitab meile, et nende dokumentidega, mis meil on õnnestunud hankida, saame oma kastid riiki sisse tuua vaid kolmeks kuuks. Selleks et terve aasta oma kaste näha, nagu soovime, peaks Jensil olema paber, mis tõendab, et ta töötab siinse ülikooli heaks. Peale selle peavad viimasele paberile alla kirjutama nii siinne ülikool kui ka Saksa ülikool, kuid paberite saatmine faksiga pole lubatud. Kohalik tõde on aga, et lennupost Euroopast saabub terve igaviku mööda tundmatuid teid, et lõpuks jõuda Brasiilia asemel mõnda Põhja-Ameerika väikelinna või üldse mitte kuhugi. Tagatipuks selgub, et siinne ülikool ei taha ülepea sellist dokumenti anda.
Ja et meie kannatuste i-le täppi peale panna, pakutakse meile lahenduseks, et Jens peaks kas illegaalsete kastide eest trahvi maksma või tükkis kastidega Saksamaale tagasi sõitma. Ah et kui suur see trahv on: pool mõõteriistade maksumusest ehk 10 000 dollarit. Ah et kas trahvi ära makstes saaksime oma kastid kätte ja võiksime lõpuks ometi metsa tööle minna: jah, jalamaid, mõne kuu pärast.
Kas te olete kunagi olnud olukorras, kus elu tundub nii segane ja kontrollimatu, et valaks endale puhtast nõutusest vett pähe, pööritaks silmi ja naeraks? Täpselt sellises seisundis viibime viimaste lennujaamast saadud uudiste peale. Seisund kulmineerub sellega, et muidu raudsete närvidega Jensi kannatus katkeb ja ta teatab, et ta läheb tõesti kas Saksamaale tagasi, nagu tolliametnik soovitas, või hulluks. Õnneks ei tee ta ei ühte ega teist ja kuna tundub, et meil tuleb tõepoolest vihmametsa asemel pikemaks ajaks linnaelu peale jääda, hakkame endile Ana Paula elu- ja külalistetoa asemele püsivamaid eluasemeid otsima.
VIHMAAED
Jens kolib hotelli ja mina lähen lõunale selle sõbraliku saksa professori Dieteriga, kes mulle meie esimesel kohtumisel kergekäeliselt sõbraõlga pakkus.
Tolliprobleemide tõttu edasi lükkunud vihmametsatöö sunnib meid linnas paiksemat elukohta otsima, mis saab ootamatu pöörde enne, kui on õieti alatagi jõudnud: juba esimesel lõunal sõbraliku saksa professori Dieteriga pakutakse mulle lahendus.
„Tule meie poole elama,” ütleb Dieter minu jutustuse peale meie kastidraamast ja võtab muretult ette järgmise portsjoni maguskartulit.
„Meil on ka vihmamets,” lisab ta veel vürtsiks lõppu.
„Aa, ee… misasja?” maigutan ma suud nagu veepuuduses kala.
„Ära tee kärbsest elevanti! Mitu kohvrit sul on? Kaks? Ma tulen sulle kell kuus ülikooli järele. Sobib?”
Miks ei sobi. Kell kuus veereb ülikooli parkimisplatsile vana logisev alkoholilõhnaline (sest kütuseks on suhkruroost toodetud etanool) minibuss, mis osutub Dieteri autoks. Sõidame läbi poole Recife ja üle Capibaribe jõe. Hetkeks kaovad isegi linnatuled, kuid õige pea on taas valge ja oleme jõudnud Aldeiasse, Recife eeslinna. Ühtäkki pöörab Dieter auto nina vastu kõrget müüri.
„Siin me elamegi,” teatab ta.
Alles nüüd märkan müüris võimsate hoobadega sissepääsuväravat ja tumendatud klaasidega valvuriputkat. Putkast väljub mustanahaline valvur, kelle mundri all pungitab automaat.
„Tere õhtust, Dieter!” hüüab ta sõbralikult valgete hammaste välkudes ja avab värava.
„See on meie condomínio,” selgitab Dieter. „Valvatav elamuühistu. Kakskümmend maja. Meie oma on siin.”
Dieteril ja tema saksa perel – naisel Sabinel ja lastel Brittal ja Auréliol – on minu unistuste kodu. Suur ristpalkmaja keset vihmametsa. Selle vihmametsaga pingutas Dieter muidugi veidi üle, kuid maja krunt asub tõesti vanal metsaalal ja pühendunud bioloogina on Dieter oma hiigelsuurde aeda kõikvõimalikke kohalikke puu-, põõsa- ja lilleliike juurde istutanud, nii et see annab vihmametsa mõõdu välja küll. Lapsed kiiguvad puuoksa küljes, millel ripuvad orhideed. Maja akende taga on koolibrite jooginõud, nagu talvelindude söögimajad Eestis, ainult pekitüki asemel on suhkruvesi. Pere saab oma aiast värskeid banaane, mangosid, papaiasid ja guajaave. Videvikus lendavad ringi helendavad jaanimardiklased nagu romantilised laternad. Ja öö hakul, kui tsikaadid siristama, vabandust, kreissaega saagima hakkavad, on tekkiv lärm nii kõva, et inimesed peavad omavahel valjemini rääkima. Ja kõige tipuks on keset seda aeda veel ka üks veidi edev luksusasi – bassein.
Sel õhtul ei usu ma oma silmi ega kõrvu. Ma ei jõua Dieterit ega Sabinet nende külalislahkuse eest ära tänada, kuid nemad ainult naeratavad ja peavad minu tänusõnu täiesti üleliigseteks.
„Siin kandis ei käi just tihti võõrast rahvast ega külalisi, nii on ka meil huvitavam,” selgitavad nad.
Lapsed magama pandud, tuleb Sabine minuga basseini äärde. Ta on oma koduperenaise eluga nii rahul, et see lausa kiirgab ta olemusest. Sabine on suurt kasvu, lühikeste lokkis juuste ja väga muretu naeratusega. Riisume basseinist välja sinna kukkunud puulehti, mürgiseid saja- ja tuhatjalgseid putukaid ning kõrvale jutustab Sabine oma elulugu:
„Me tulime Brasiiliasse pealt kahekümnestena nagu sina. Dieterile pakuti Lõuna-Brasiilias Porto Alegres mõneaastast troopiliste liblikate uurimise projekti. Mina tulin kaasa. Meil ei olnud muud hinge taga kui vana mootorratas. Ja siia me jäime. Siin abiellusime ja sündisid lapsed. Auréliole panime juba brasiiliapärase nime. Lapsed räägivad omavahel portugali keelt. Ma olen väga õnnelik. Saksamaal ei oleks me endile iial sellist maja, aeda ja elu lubada saanud.”
Pärast basseini puhastustöid pikutan selili selles soojenduseta soojas vees, vaatan süsimusta troopika tähistaevasse ja mõtlen, kui ettearvamatu on elu. Jensi vastus mulle doktorantuurikoha määramisest tuli väga ruttu ja pidin kibekiirelt Eestis vana eluga hüvasti jätma ning Saksamaale kolima, et tähtsaks troopikareisiks ettevalmistusi teha. Saksamaal veedetud kuud möödusid hommikust õhtuni range töötähe all. Suur sõit oli ju nii lähedal. Brasiiliasse jõudnud, näidati meile aga täiesti ootamatult stopptuld. Ja siin ma nüüd vedelen – töötegemise asemel ühe saksa pere „vihmaaia” basseinis. Meenuvad minu vanaema sõnad:
„Kui sul on kiire, siis istu maha ja oota, küll kiire läheb mööda.”
Ehk peab see, või isegi pigem just, paika ka teisel pool ookeani?
Nii jäängi sellesse paradiisiaeda ja – majja elama. Küll mitte kahekümneks aastaks, aga siiski paariks kuuks. Loomulikult ilma üüri ja muu sääraseta – midagi muud nendest toredatest inimestest ei ootakski.