Mõtlen, kuidas võiks hakata laabuma minu töö nelja Brasiilia tudengiga. Me ei ole kunagi kohtunud, neist saavad aga minu juhendatavad. Ma ei tea, mis keeles ma neid juhendama peaksin, samuti ei tea, kas minul on neile või äkki hoopis neil mulle metsas ja elus rohkem õpetada.
Mõtlen, et mul ei ole veel kunagi autot olnud, peagi hakkan aga vastutama uhke maasturi eest. Ana Paula tuleb meile lennujaama vastu minu tulevase lahutamatu kaaslase, meie sipelgaprojekti autoga. See on tuttuus nelikveo ja suure kastiga Toyota: vähemaga ei saa vihmametsas hakkama.
Mõtlen, et peagi maandun linna, mille elanikkond on sama suur nagu terves Eestis kokku: 1,5 miljonit. Pernambuco osariik, pealinnaga Recife, on koguni kaks korda Eestist suurem: 98 000 km2. Ja see on vaid üks kahekümne kuuest osariigist selles nii pindala kui ka rahvaarvu poolest maailma viiendas riigis. Mõtlen, kas olen nendeks suurteks maailmadeks valmis ja kas see seiklus tähendab minu ränka proovilepanekut. Kaks aastat hiljem tean, et tähendab küll.
Hakkame pärale jõudma. Väljas on kottpime, kuigi kell on alles kuus õhtul. Selline valguse ja pimeduse rütm – kell pool kuus läheb pimedaks – on siin terve aasta. Recife asub vaid kaheksa laiuskraadi võrra ekvaatorist lõuna pool ja meie mõistes aastaaegu ega Päikese teekonna suuri muutusi siin ei ole. On vaid vaevumärgatavad kuiva- ja vihmaperioodid: jaanuaris on pisut kuivem kui juulis. Et kõik näitajad oleksid nimetatud, siis õhuniiskus on Recifes iga ilmaga 96 protsenti ning õhutemperatuur +30 °C ümber.
Nüüd aga surun nina vastu lennuki aknaklaasi, sest Recife asub otse ookeani kaldal ja lennuk maandub väga järsult. Mitu tundi väldanud pilkasest ookeanipimedusest hakkab korraga paistma tuledest valgustatud rannajoon ja selle taga hiiglaslik linn – vääramatu tõend selle kohta, et tagasiteed enam ei ole ja minu Brasiilia lugu on algamas.
KUU PEAL NALJA TEGEMAS
Esimesed päevad täis kuumust, niiskust, vaesust, kuritegevust, haigusi, tundmatut keelt ja meelt kohutavad mu nii ära, et pean tunnistama: „Olen tulnud ilma igasuguse ettevalmistuseta Kuu peale nalja tegema.”
„See ei ole ju võimalik!” on mu esimene mõte lämmatavalt sooja ja niiskesse troopikaõhtusse astudes.
Ainsa hetkega saab selgeks, et ma ei olnud oma unistuste lummuses selle maa iseärasusi endale täie tõsidusega selgeks teinud. Mu ees avaneb tundmatu kuumaastik.
Õhust tuleb puudus. Olen sattunud vannituppa, mille uks on pärast kuuma duši alt tulekut kinni jäetud, ja nüüd on veeaur ruumi pilgeni täitnud. Mu näole tekib hoobilt niiskuse- ja higipiiskade kiht, mis püsib seal kuni selle hetkeni, mil Brasiiliast lahkun. Algul häbenen seda ja püüan suuremaid piisku taskurätikuga ära pühkida, kuid loobun varsti ja unustan probleemi, sest kõigi ümberkaudsete nägu katavad samasugused veetilgad.
Praegu aga tunnen ennast nagu vales filmis: seitse tundi lennukisõitu ei ole ju suur vahemaa, aga ühtäkki selles nii teistsuguses paigas olla – kuumuse, niiskuse, paljasjalgse vaesuse ja ülerahvastatud tänavalärmi keskel – lajatab otsekui labidaga pähe. Täiesti uskumatu näib teadmine, et kodu on kümne tuhande kilomeetri kaugusel ja et sinna tagasi saab alles aasta pärast.
Ana Paula tuttav nägu, südamlik „bem-vindo!”1 ja neli põsemusi annavad küll viivuks turvatunde tagasi. Kuu peal olemise tunne aga ei kao. Olen ju bioloog, aga ma ei näe mitte ühtegi tuttavat taime, kõrt ega liblet. Isegi võilille pole kõnniteepraos. Tänavaid palistavad hoopis kookospalmid ja kraavikaldal lokkab pajupõõsaste asemel banaanivõsa. Kõik roheline on ka mitu korda kogukam ja lopsakam kui kodus.
„Mis need suured puud on?” küsin õhku ahmides, silmanud seninägemata hiiglasi.
„Ahvileivapuud,” vastab Jens.
„Need ka?” küsin pealtnäha samasuguste kohta.
„Ei, need on mangod,” vastab Jens ja lisab juhendajalikult rangelt: „Need on ju täiesti erinevad! Homme päevavalges vaata paremini!”
Taevaski ei ole midagi tuttavlikku, kui pilgu abiotsivalt üles tõstan: seal säravad võõrad tähed. Rääkimata lõunapoolkera Kuust, mis on viltu.
Üdini võõrad paistavad ka inimesed, kes näevad teistsugused välja (olen absoluutselt ainuke valgenahaline), teevad teistsuguseid asju (näiteks veavad eesliga võidu mööda tänavat üht katkist käru) ja räägivad kogu minu õpikutarkuse kiuste täiesti arusaamatut keelt.
Olen endiselt kultuurišokis, kui kihutame oma maasturiga ülehelikiirusel mööda hiigelsuurt linna. Linnaosade vahele jäävad pikad sünged magistraalid, kus võitjateks tulevad kiiremad ja tugevamad. Sõrmi autoistmesse surudes kiikan spidomeetrit: see näitab ligi 90 km/h.
„Kui suur on Recifes lubatud sõidukiirus?” teen juttu.
„Seda ma nüüd küll ei tea,” vastab Ana Paula naerdes. „Keegi ei tea.”
Olgu peale. Imetlen parasjagu, kuidas Ana Paula küll suudab sellise kiiruse pealt ja olematute sõiduradadega teel teisi autosid, hobuseid-eesleid, jalakäijaid ja kärusid märgata, kui Ana Paula ütleb kõrvalistmel istuvale Jensile:
„Ole hea, siruta käsi aknast välja ja viibuta niimoodi ülesalla!”
Ta näitab ette, kuidas. Jens teeb, nagu kästud ja ennäe imet – selle peale laseb taga sõitev auto meid paremasse sõiduritta ilma igasuguse tüli, signaalitamise või ette sõitmiseta.
„Kas suunatuli on katki?” küsin arusaamatult.
„Ei, aga see pole nii efektiivne,” naeratab Ana Paula.
Recife välisilme on väga kontrastiderohke. Läbime nii steriilseid kõrghoonetega linnaosasid kui ka prügikottidest majakatuste või – seintega favela’sid2. Jens on rääkinud, et Recifet kutsutakse Brasiilia Veneetsiaks, aga mina praegu küll nii ei arva. Tõsi, siin paistab olevat mustmiljon jõge, jõekest, oja ja kanalit ning eri suurusega sildu ja sillakesi, aga see vesi ju haiseb troopikakuumuses nii mis kole. Mulle tundub, et kogu linnas levib lahtistest autoakendest sisse tulev roiskunud vee lehk.
„Vähemalt on linnaosadel lustakad nimed nagu indiaani raamatus,” lohutan ennast. Boa Viagem3, Boa Vista4, Boa Idéia5, Casa Amarela6, Casa Forte7.
Näen suurt kontrasti mööda vuhisevate eksootiliste puuviljalettide, lõbusalt trillerdava tänavamuusika, elurõõmsate ja värvikirevalt riietatud inimeste, ristmikel üksteise võidu raha eest autoaknaid pesevate tänavalaste ja relvastatud valvurite vahel, kes, automaat rinnal risti, maju, autosid, parklaid ja poode valvavad.
Kogu linnas on kõrvulukustav lärm, mis pidavat küll südaöö paiku veidi vaibuma, et siis aga esimestel hommikutundidel uute tuuridega alata. Suurimad lärmajad on hiiglaslike valjuhäälditega minibussid, mille juhid püüavad sel viisil müüa kõike võimalikku alates joogiveest ja lõpetades kinopiletitega.
Neil esimestel suurlinnatundidel ei tea ma veel midagi tsikaadide kõrvulukustavast, kuid muinasjutulisest saagimisest vihmametsas – sellest, milleks ma õigupoolest olin Brasiiliasse tulnud.
Juba esimesel õhtul saan hakata pidama nimekirja mind varitsevate ohtude kohta. Ana Paula viib meid restorani, mis, nagu rikkamale klientuurile kohane, asub