Ka arsti juures ei lähe palju paremini. Meil soovitatakse vaid rohkelt juua ja paranemist oodata. Kui me juua ei taha, võivad nad meid kalli raha eest tilgutite alla panna.
Nii on mul ühekorraga peale ravimatu kõhulahtisuse veel dokumendid ära varastatud ja maailmalõpp ei tundu enam üldse kaugel olevat. Helistan pankadesse ja krediitkaardikeskustesse, lastes kaardid sulgeda. Järelemõtlemisel osutub kõige suuremaks löögiks juhilubade kadu. Ma pean ju varsti autoga metsa tööle sõitma. Ja autot juhtima pean just nimelt mina, sest loomulikult selgub, et mitte kellelgi mudilastest ei ole juhilube.
Helistan Eesti autoregistrikeskusesse, kust öeldakse, et mis tahes uutele lubadele peab isiklikult järele tulema.
„Võta Eesti saatkonnaga ühendust!” pakub Jens Saksamaaga paralleeli tõmmates.
Muidugi tuleb välja, et Eestil pole Brasiilias ega isegi terves Lõuna-Ameerikas ühtegi saatkonda, vaid Brasiilias abivajajate jaoks on üksainus aupeakonsul 2700 km kaugusel São Paolos. Telefonikõne aupeakonsulile pean inglise keeles, sest konsul ei oska eesti keelt. Ega tal mulle midagi lohutavat öelda polegi, ka ei ole tal iseenesestmõistetavalt juhilubade trükimasinat. Niisiis soovitab aupeakonsul:
„Kulla laps, ainus, mis ma teha saan, on saata teile paljude templite ja allkirjadega paber, milles kirjutan, et teil on juhiload. Näidake seda paberit autot kinni pidanud politseinikele ja lootke heale õnnele. Olete maal, kus kõrgema võimu rekvisiidid ehk templid tekitavad aukartust mis tahes sisuga paberil.”
Tagatipuks tuleb professor Marcos lagedale eriti nutika lahendusega. Ta olevat isiklikult järele proovinud, et templitega või templiteta paberitüki alla tuleb sokutada hoopis paar rahatähte ja juhilubadeta sõit võib jätkuda.
Võtan kokku oma esimestel Brasiilia päevadel saavutatu: keelt ei oska, kultuurikonteksti ei tunne, toit ei maitse, tervis on käest ära, dokumente pole ning sõprade arv tulevaste töökaaslaste hulgas on null.
Enne aga, kui tõsimeeli Euroopasse tagasisõidupiletite peale mõtlema hakkan, otsustan, et nüüdsest saavad asjad ju ainult paremuse poole minna. Või siiski mitte?
OOTAMINE
Pärast kolme kuud ootamist olen täiesti kindel, et ootamise oskus on Brasiilias ellujäämiseks esmatähtis.
Harjutan järgmised kuud aegamööda ootamise keerulist kunsti. Õpin oodatava aja täiteks mitte kärsitusest jalalt jalale tammuma, kella vaatama, vihastuma, kurtma või häält tõstma; õpin kannatlikkust, mida mul kunagi varem pole olnud. Pärast kõikide teiste eelnimetatud käitumisvõimaluste läbiproovimist selgub nimelt, et kannatlik meel on ainus edasiviiv jõud olukordades, mis kuidagi laheneda ei taha.
Oodata tuleb Brasiilias igal pool. Viis minutit internetilehekülje avamisel ja seda ka kiires ülikooli võrgus. Tund aega toidupoe kassasabas, kus kassiiri liigutused on aeglasemad kui teol ja ostjatel on kauba lindi peale ladumisega aega viimsepäevani. Tundide viisi bussipeatustes, kuhu bussid saabuvad olematu graafiku järgi ja enesestmõistetavalt mõnetunnise hilinemisega. Ja pool päeva mis tahes ettevõtmistes kohalikega, sest omavahelist juttu, naeru ja ettekäändeid mitte püsti tõusta ja minema asutada jätkuks terve raamatu jagu.
Brasiillased ise saavad ootamisega mängleva kergusega hakkama. Tavaliselt tõdevad nad sel puhul lihtsalt ja rõõmsalt:
„Ah, que vida!”15
või:
„Depois a gente vê”16
või ei pöörata ootepausile ülepea mingit tähelepanu.
Minu pikim ja väga kasulik ootamise õppetund algab hetkel, kui meie lennuki rattad Recife lennujaamas maabumisrada puudutavad, ning lõpeb pärast emotsionaalseid ja hingelisi, lausa eetilisi ja moraalseid vintsutusi sealsamas kolm kuud hiljem. Selle esimese ootamise peategelased on kastid.
Oleme Saksamaalt kaasa võtnud mitu kastitäit kalleid teaduslikke mõõteriistu, nagu kaalud, taimede lehepindala mõõtmise masin, tolmuimeja jms. Neis kastides on ka kõik muu vihmametsatööks vajalik: patareid, akud, stabilisaatorid, veekindlad taskulambid, kompassid, pliiatsid, paberid, kleeplindid jne. Ühesõnaga, nagu meile varsti valusalt selgeks saab, ilma nende kastideta ei ole meil metsa, st tööle asja.
Kogu selle varanduse oleme hoolikalt pakkinud niiskuskindlatesse metallkastidesse (ikkagi troopikasse minek!), mis on igast küljest sildistatud ülikoolide ja fondide logodega, et kastid kaduma ei läheks. Ühe pisiasja oleme aga unustanud, õigemini ei olnud Saksamaal lihtsalt võimalik teada saada, millised dokumendid täpselt nende masinate ja muude jubinate Brasiiliasse toomisel peavad ette näidata olema. Informatsiooni ega reegleid ei ole seetõttu, et keegi ei ole varem selliseid asju sellesse Brasiilia piirkonda toonud.
Igatahes ei ole meil tõenäoliselt vajalikke dokumente ja see muudab meid juba lennukis veidi ebakindlaks. Arutame Jensiga, milline oleks kastide kohaletoimetamise parim strateegia.
„Läheks nendega lihtsalt tollist läbi ja ootaks ära, mis juhtub?” pakun mina, tõtt-öelda küll pisut kaheldes, et meie siltidest sillerdavad kastid tähelepanuta jäävad.
„Ei julge hästi,” tunnistab Jens. „See võib veel konfiskeerimisskandaali või altkäemaksuga lõppeda. Räägiks tollitöötajatele ausalt kogu loo ära. Ehk nad teavad hoopis soovitada, kuidas neid kaste ametlikult maale sisse tuua.”
Juhendaja sõna jääb peale ja täpselt sellest hetkest saab alguse meie kannatustetee, mis vägisi hakkab meenutama Franz Kafka raamatut „Protsess”.
Oma saabumisõhtul lahkume lennujaamast veel suuremat paha aimamata. Meie kastid jäeti küll hommikuni tolli, aga sõbralikud ametnikud ütlesid ju, et ainult sellepärast, et nad ei taha enam vastu ööd tööd teha. Muigame isegi natuke mõnuga: ah see siis ongi see tore mañana-elustiil! No muidugi, õhtul tööd teha ei meeldi kellelegi. Vahva, et juba lennujaamas seda mentaliteeti nii ehedalt tunda saab! Olgu peale, sõidame siis meiegi oma mõõteriistadega metsa ülehomme, mitte homme. Tunneme ennast kohanemisvõimeliste, tublide ja tolerantsete maailmakodanikena.
Järgmisel hommikul lööb meie eneseusk ainult veidi kõikuma, kui lennajaamas öeldakse, et me tuleksime kolme tunni pärast tagasi, kuna vastutavat ametnikku ei ole tööl. Pärastlõunal saab meie kannatlikkus aga juba esimese tõsise hoobi, kui tööle saabunud ametnik teatab, et nii-nii, kastid küll, aga niisama lihtsalt te neid kätte ei saa. Selleks on vaja ära täita hulk lisadokumente. Pealegi ei saavat me nende dokumentide vormistamisega mingil juhul ise hakkama, vaid meil soovitatakse omale advokaat palgata. Advokaat? Oleme ju bioloogid ja tahame vaid metsa!
Pärast mõningast norutamist käärime käised üles ja haarame entusiastlikult telefonitoru järele. Asi see siis nüüd advokaat leida, kui Ana Paula oma perfektse portugali keelega aidata lubas! Minutite möödudes vajub meie suu aga üha enam ammuli. Kaheteistkümnendale advokaadile helistamise järel on selge, et ükski advokaat ei ole nõus sellises keerulises asjas nagu meie kastide lennujaamast päästmine vastutust enda peale võtma.
Lootusetuluke süttib taas alles siis, kui professor Marcosel õnnestub välja uurida, et siinsel ülikoolil on spetsiaalne impordi-ekspordi osakond.
„Tublid, et taipasime ülikoolist järele küsida,” patsutame Jensiga teineteisele tunnustavalt õlale.
„Akadeemias peitub jõud,” oleme kindlad.
Meie