Mauricea elab lähedal asuvas favela’s, on üksikema ja oma tööotsa üle ülirõõmus: toidab lapsed ära. Kuigi Sabinel poleks ühtegi abilist vaja, ta on ju ise kodune. Mauricea ja Sabine ongi pigem sõbrannad.
Ka aiatööline Josias on favela elanik. Ta aitab Dieteril vihmaaeda korras hoida.
Veel tuleb välja, et Dieteri ja Sabine tütrel Brittal on täna seitsmes sünnipäev. Mauricea küpsetab hiigelsuurt šokolaadikooki. Sabine osutab sellele ja räägib:
„Britta on natuke solvunud, et ta sünnipäeva nii tagasihoidlikult tähistame. Tema klassikaaslaste sünnipäevad on mitu korda suurejoonelisemad. Mina aga olen selle vastu, et keset suurt vaesust lapse sünnipäevale nii palju raha kulutatakse. Brasiilia keskklassi hulgas on ka imikute igakuised tähtpäevad nagu festivalid: peosaal on muinasjutuloss, kus on sada külalist, tuhat maiustust ja kümme tuhat õhupalli.”
Kui õhtul Dieteri logiseva minibussiga ülikoolist tuleme, on Britta klassikaaslased vihmaaias peetud basseinipeolt juba lahkunud. Miljoni õhupalli asemel lendavad aias ringi tuttavad, neoonrohelist valgust plinkivad jaanimardikad ja õhus seguneb sülge suhu toov grilliliha lõhn oma õied avanud helikooniate ja ingveriliste magusa aroomiga. Isa sülle pugenud Britta õnnelik nägu ütleb, et ta on oma isiklikus muinasjutulossis.
Dieteri ja Sabine pool elamisel on vist ainult üks halb külg. Nimelt sinna liiklemine. Meie sipelgaprojekti maastur on Jensi käes. Ma ei saa iga päev Dieteri minibussi teenuseid kasutada ja pean varsti üksi ülikoolist tagasi oma uude koju Aldeiasse saama.
Minu plaan kaardi abil linnas orienteeruda ja seeläbi iseseisvaks hakata läheb vett vedama. Leian Recife linna plaani alles kolmandast raamatupoest, olles juhatatud järjest suurematesse ja suurematesse ostukeskustesse, sest väikesed poed ei saa omale sellist tarbetut vidinat sortimendis lubada, keegi ei ostaks seda nagunii, kinnitatakse mulle. Mulle meeldib see kaart väga, sest ma pole eluilmas midagi sellist varem näinud, aga suurt kasu temast ei tundu olevat. Kaart on kohati käsitsi joonistatud-kirjutatud! Eriti loetamatud ja ebatäpsed on vaesemate linnaosade tänavad ja nende nimed, rääkimata favela’dest, kus tänav ongi vist suhteline mõiste ja kuhu on tõenäoliselt parem esialgu mitte sattuda.
Niisiis õpetab Sabine mulle ühel hommikul, mis numbri ja marsruudiga bussi peaksin otsima ja kuhu sõitma. Õhtul selgub, et ka see orienteerumise moodus pole kerge.
Kõigepealt ei leia ma ülikooli taga tolmusel ja auklikul tänaval õiget bussipeatust üles, sest peatustel pole silte. Lõpuks suundun lihtsalt sinnapoole, kus näen suurimat hulka inimesi seismas. Arvatavale peatuse lähemale jõudes näen vajalikku bussi juba uksi sulgemas. Ta peatuski ainult sekundiks. Annan euroopalikult jalgadele valu, bussi aga loomulikult enam kätte ei saa ja pean oma tormakust kohe kibedalt kahetsema, sest juba paarist kiiremast sammust olen läbinisti higine. Järeldan, et võib-olla ka hoopis kliimast ja mitte ainult kultuuri eripärast tingituna ei kiirusta brasiillased kunagi kuhugi. Ka seekord selgub, et tormata polnud põhjust. Umbes tunni aja pärast tuleb mu buss ju ometigi uuesti, ja veelgi enam – mitte üksi, vaid täpselt sama numbriga liinibusse sõidab korraga ette tervelt neli.
Räägin õhtul Sabinele oma kaootilisest bussisõidust ja kurdan tuulde läinud aja üle.
„Proovi siis homme kombit,” soovitab ta. „Kombid on Recifes busside konkurendid ja sõidustiililt välkkiired. Need on sellised valged poollagunenud minibussid, täpselt nagu Dieteri oma. Dieter ostiski omale ühe vana kombi, et autoröövlitele vähem silma torgata. Aga ma pean sind hoiatama, et kombis sõitmine käib suusõnal, nii et harjuta kõvasti portugali keelt. Kombidel ei ole marsruuti, numbrist rääkimata, vaid kombi uksest, kui see on olemas, ripub poole kehaga välja paljasjalgne noormees ja hüüab tänaval seisjatele kõva häälega, kuhu see kombi parasjagu teel on. Kombi peatamiseks pead käega märku andma ja kombis sõites pead sõidu ajal ukse vahel akrobaaditrikke tegevale poisile ühe reaali andma ja selgitama, kus sa maha soovid minna. Ütle, et tahad sõita Aldeia seitsmenda kilomeetriposti juurde. Ja arvesta veel, et kombisse võetakse inimesi peale ka siis, kui istekohad on juba täis, seega pead võib-olla istuma kellegi süles. Igaks juhuks ütlen ka, et kombijuhtidel ei ole sageli juhilube, nende sõiduriist ei ole ühelgi ülevaatusel käinud ja nad ületavad lubatud sõidukiirust mitu korda. Aga sa jõuad varem koju kui mis tahes bussiga.”
Kõik see kõlab täpselt nii hullult, et vist just sellepärast, ja ka iseseisvuspüüdest – kui kaua ma sõidan teiste inimeste autodega, elan teiste inimeste kodudes ja kasutan neid oma tõlkidena – otsustangi järgmisel päeval kombiga koju sõita.
Õhtul ülikooli ees seistes ja üht lähenevat kombit nähes pigistan käes tugevamalt Eestist kaasa ostetud pipragaasi ja otsustan, et päris ilma võitluseta ma oma elu siiski käest ära ei anna. Selleks ei paista aga vähemalt esialgu mingit põhjust olevat.
„Eia-Camaragibe! Eia-Camaragibe!” kõlab kombi uksel kõlkuva noormehe suust üsna sõbralikult.
Alles siis, kui kolmas säärane kombi on mööda põrutanud, hakkan kahtlustama, et „Eia” võib olla välja hääldamata „Aldeia”. Tõstan käe.
„Aldeia?” küsin vapralt.
„Sim, sim!”17 naeratab kombi uksehoidja südamlikku harvade hammastega naeratust ja tõmbab mu poolliikuvasse bussi, mille aknale on suurelt kirjutatud: Deus é fiel18.
Pikemast vestlusest minuga ei tule ei temal ega ühelgi kaasreisijal paraku midagi välja. Ma lihtsalt ei saa aru, mida nad räägivad, kuigi nad püüavad. Lihtrahva keel on mulle Brasiilia elu alguskuudel eriti kõrge pilotaaž. Bussis on täiesti tavalised töölt koju sõitvad inimesed, ei mingeid bandiite – raskete toidukottidega pereemad ja kõhukad pereisad nagu igas maailma nurgas.
Aga siis järgneb karistus minu hulljulguse eest. Ulatan kombi uksehoidjale 50 senti, pomisen lootusrikkalt „Aldeia, quilómetro sete”19, ent ta ei saa minust aru. Kordan veel ja veel kord, proovin suud nii- ja naapidi väänata, aga midagi on valesti. Mul ei ole ka mingit muud sõnavara, et ennast kuidagi teisiti arusaadavaks teha, seega korrutan oma lauset nagu papagoi. Ka pereisad ja pereemad püüavad kuidagi aidata, kuid see teeb asja ainult hullemaks – ma satun paanikasse. Silme eest käivad läbi pildid, kuidas ma enam kunagi kuhugi pärale ei jõua. Kombist välja pole ka mõtet astuda, sest ma ei tea, kus ma olen…
Õnneks näen ma ühtäkki tuttavat Capibaribe jõge, üle mille pääseb Aldeiasse.
„Aldeia!” karjatan õnnetundest.
Kogu buss juubeldab ja rõõmustab koos minuga. Nüüd hoian pilgu pingsalt paremal teepervel ja kui märkan tuttava condomínio valvuriputkat, hüüatan:
„Aqui! Aqui! Aqui!”20
Kombi pidurdab kummide kriuksudes, rahvas plaksutab nii, et mul jäävad kõrvad lukku, ja saadab mind õhusuudlustega uksest välja. Jooksen kergendunult Dieteri-Sabine poole ja pärin, mida ma küll valesti tegin, et sõit libedamalt ei läinud.
„Kuidas sa seda peatuse nime ütlesidki?” pärib naerev Dieter, kellele minu jutustus väga meeldis.
„Nagu Sabine käskis: Aldeia, quilómetro sete,” vastan.
„Tuleb öelda sete, mitte sete,” selgitab Dieter.
„Mis vahet seal on?” ei saa mina aru.
„No kuula hästi: set-ji,” hääldavad Dieter ja Sabine püüdlikult kooris, sõna lõppu veidi teistmoodi susistades, kui mina seda teinud olin.
Kuidas