„Recife” tähendab portugali keeles korallriffi ja see viitab looduslikule rifile, mis mõnesaja meetri kaugusel meres linna avaookeanist eraldab. Selle rifi tõttu olevat ujumine just Boa Viagem’ rannas eriliselt mõnus ja turvaline: lained ei ole nii kõrged ja tugevad.
Korraga peab Ana Paula oma jutus väikese pausi, talle justkui meenub midagi ja ta räägib elavnenult edasi nagu toredat uudist:
„Aga teate mis! Eelmisel nädalal nähti otse siinsamas rannas tömpnina-hallhai uime vilksatamas! See on maailma ohtlikem hai. Ja kujutage ette, keegi ei saanudki viga!”
Mu esimesel Brasiilia õhtul on minu jaoks varuks veel üks ohujutt. Istume Madalena linnaosas ühe kõrghoone teisel korrusel Ana Paula elutoas (ehk minu ajutises magamistoas) võrkkiikedes ja arutame maailma asju. Lahtisest aknast hoovab sooja troopikaöö õhku, sealhulgas mõni sääsk. Putukateadlasena teeb Ana Paula korraga juttu, et linnas on kolme liiki sääski, millest üks, valgete säärtega, levitab denguepalavikku ehk polkapalavikku – haigust, mis võib lõppeda surmaga.
Vaatan kõhevil olles avatud akna poole, püüan sääskede jalavärvi uurida ja küsin:
„Ahah… ja kuidas end selle haiguse eest kaitsta?”
Jälle naeratab Ana Paula kadedust tekitavalt muretut brasiilia naeratust ja sõnab:
„Ega keegi ei tea täpselt. Arstid ka ei tea. Ma lugesin ühest naisteajakirjast, et B-vitamiin vist pidi organismi dengue vastu tugevdama. Võib-olla.”
Ja lisab veelgi lohutavamalt, mille peale peaks meil viimanegi kivi südamelt langema:
„Aga minu tutvusringkonnast ei ole veel keegi denguepalavikku surnud.”
Järgmisel hommikul lähevad kaks murelikku eurooplast – Jens ja mina – esimesse apteeki ja ostavad purgi B-vitamiini. Pean siinkohal aga uhkusega tunnistama, et see kolmekümneks päevaks jätkuv purk jääb viimaseks, mille ma oma Brasiilias oldud aja jooksul ostan; dengue-hirm, nagu ka haide kartus, läheb ajaga lihtsalt üle.
Reaalsus on siiski see, et dengue’t levitavad sääsed paljunevad seisvas magevees, mistõttu olen peagi tunnistajaks kohustuslikule dengue-kontrollile Ana Paula korteris: sanitaartöötajad tulevad ja vaatavad, et korteris poleks muid seisvaid mageveeanumaid peale WC loputuskasti ja ka see peab olema nõuetekohaselt suletud.
ARGENTIINLANE JA SAKSLANE
Saame teada, et Jensi peetakse Recifes tema välimuse ja „portunjooli” keele oskuse tõttu argentiinlaseks, mind aga sakslaseks.
Ärkan hommikul Ana Paula pärani akendega elutoa laes rippuva hiiglasliku puhuri surina peale ja avastan, et kõigist abinõudest hoolimata pole kuumus ega niiskus põrmugi järele andnud. Olen isegi kaua magada saanud. Kell on küll alles seitse, aga hommikud algavad siin kandis juba umbes kell neli ereda päikesepaiste ja valju tänavalärmiga. Ka praegu kostab õuest juba tuttav minibusside pasundamine – seekord müüakse lasteaiakohti. Akna all askeldab ämbri kolksudes süsimust paljasjalgne mees, kes pühib murult olematut prügi. Teine samasugune mees selitab eemal trepiastmel ja võtab kõhule päikest.
Minu veel unise meditatsiooni katkestab rõõmus ja valjuhäälne:
„Bom dia, Pille, queres café?”8
Ana Paula särab üle kogu näo ja katab lauda. Brasiilia esimestel päevadel tekitab Ana Paula kõva ja dominantne hääl mulle lakkamatu peavalu, mille vältimiseks endale hiljem paksema naha kasvatan.
Püüan vapralt vastu tervitada:
„Tere hommikust, jah, hea meelega!”
Kohvitassi suu juurde tõstes ootab mind uus üllatus: kohv on magus nagu suhkruvesi. Aja jooksul kogen, et mitte ainult Ana Paula pool, vaid ka lõunasöögikohtades on kohvi sisse juba heldelt suhkrut pandud.
Tänane päev on mõeldud haldustoiminguteks, nagu meie projekti asjade maaletoomiseks tarvilike paberite hankimine, käik migratsiooniametisse, et hakata mulle elamisluba taotlema, passifotode tegemine, dokumentide tõlkimine ning need muud mujale tööle ja elama asumise tüütud sammud. Tegelikkuses kujuneb päev aga tutvumiseks veel ühe Recifes varitseva ohuga: kuritegevuse, seda soodustavate tegurite ja isegi võimalike tagajärgedega.
„Ära seda küll linna peale kaasa võta!” ütleb Ana Paula otsustavalt, kõõritades minu seljakoti poole.
Ta kaob kööki ja naaseb sealt lihtsa toidupoe kilekotiga, paneb mu dokumendikausta sinna sisse, ulatab mulle tagasi ja jääb vaatepildiga enam-vähem rahule.
„Ja muide,” takseerib Ana Paula emalikult mu matkaselli välimust – mugavat puuvillast T-särki ja õhukesest riidest avaraid, paljude lukkude ja nööridega matkapükse. „Et vähem silma torgata, lähme ükskord koos poodi ja ostame sulle elastikust, õlapaeltega pluusid ja liibuvad teksad…”
„Armas taevas, need riided ei lase ju üldse õhku läbi!” arvan mina.
„Oled proovinud?” küsib Ana Paula silma pilgutades.
Pean tunnistama, et ei ole.
Olin oma matkapükste üle väga uhke, sest olin need ostnud saksa kolleegide soovitusel, kes peavad end kogenud troopikas käijateks ja püksegi kutsutakse Saksamaal „troopikapüksteks”.
„Ja nendega hakkab sul palav,” osutab Ana Paula veel mu mugavatele Timberlandi sandaalidele. „Ostame sulle paari reaali9 eest havaianas’ed10.”
Ana Paula hindab ilma igasuguse valehäbita ka Jensi.
„Kanna seda parem taskus,” ütleb ta Jensi suure ja läikiva käekella kohta.
„Kas kõrvarõnga võib jätta?” uriseb Jens.
„Kui see pole kullast,” lõkerdab Ana Paula. „Kõige kindlamad oleksid siiski kohalikud kookospähklikoorest ehted, neid saab näiteks Boa Viagem’ turult.”
Tänaval on kohe selge, et Ana Paulal oli õigus. Ma torkan Recife tänavapildis sadade meetrite kauguselt silma, kuigi mitte troopikapükste, vaid hoopis nahavärvi tõttu. Vaatan enda ümber ja mõistan, et ükskõik mida ma ka ei teeks – kui palju päevitaks või kui tumedaks juukseid ei värviks – minu ja kohalike nahatooni vahet see ei vähenda. Erinevus on liiga suur ja siniseid silmi ei peida miski.
Selles Kirde-Brasiilia nurgakeses näeb vastupidi üsna euroopalikele São Paolo ja Rio de Janeiro metropolidele absoluutselt kõikvõimalikke nahavärve tumepruunist kuni süsimustani, valget aga mitte. Ka ei satu siia vaesesse ja ohtlikku kanti naljalt turiste, kes tänavapilti „valgendaksid”. Recife elanike tumedal nahatoonil on aga omakorda sadu variante ja nüansse. Isegi ühe pere lapsed on tihti eri tooni nahaga. Sellise värvide virvarri on ajalooliselt tekitanud kohalike hõimude, portugallastest kolonialistide ja suhkrurooistandustesse Aafrikast tööle toodud orjade segunemine 16.–19. sajandil.
Tänapäeva Brasiilias õitseb nahavärvil põhinev rassism oma täies hiilguses. Ülikoolis õpivad heledama nahaga inimesed kui ilma kõrghariduseta, lihtsa kontorilaua taga töötavad asjapulgad. Need on omakorda pisut kahvatumad kui lihttöölised. Jõukamate elurajoonide elanikud on tunduvalt heledamad kui favela asukad. Hele nahk tähendab rikkust ja võimu, ka edu ja ilu. Just seetõttu saab ka minu nahavärv mulle probleemiks, sest kohalike veendumust, et iga valge kodanik on rikas, on täiesti võimatu kummutada. Jõukuse muljet suurendab loomulikult meie uus ja läikiv maastur.
„Sul ei ole aega autoröövlile selgitada, et oled vaene Euroopa sipelgauurija ja mitte rikas kakaomagnaadi tütar,” hakkab Jens mulle meie ühise auto kasutamise reegleid õpetama. „Sõida alati lukustatud