Ühel eriti hämaral ja sombusel esimese kursuse pärastlõunal sisenesin õllerestorani Humal. Soojas valguse käes sumises sadakond inimest ning tänu seintele löödud kahhelkividele meenutas atmosfäär meesteosakonda Tiigi tänava avalikus saunas.
„Täna on tudengijazzi festival,” ütles üks Mait. „Nojah, nagunii piletiga,” lisas Marten. „Aga mis mõttes – lähme esinema, saame tasuta?”
Helistasime tudengijazzi korraldajatele infoga, et üks küllaltki kõva eksperimentaaldžässi bänd on ukse taha jäänud, ning saime poole kümneks endale veerandtunnise esinemisaja.
„Nii, kas keegi mingit pilli oskab mängida?”
„Ma oskan natuke suupilli,” ütles Henz.
„Ma tean, kust kitarri saab,” ütlesin mina.
Järgnevad kaks tundi tegelesime pillide kokkuajamisega ning leidsime endale ka laulja, hämmastavate vokaalsete omadustega usuteadlase Roometi, minu sõbra, kellest ma eespool juba rääkisin. Roomet tuli klubi juurde ja ütles: „Ma ei tea, ilma igasuguse ettevalmistuseta, ma ikka ei taha esineda.”
„Ole vait ja võta napsu,” arvasin mina ja andsin Roometile pudeli viina.
„Ma võin lihtsalt vaatama tulla,” ütles Roomet.
Ülikooli klubi oli rahvast paksult täis ning klubi direktoril oli raskusi, et mind üles leida. „Poisid, kas te saaksite pool tundi täis teha, üks Leningradi bänd jäi tulemata?”
„Pole probleemi, šeff,” ütlesin.
„Aga teie laulja on vaja lae alt kätte saada,” ütles Gunnar.
Ma pöörasin oma pilgu üles ning nägin tuletõrjeredelit mööda lae alla roninud Roometit, kes huilgas üle terve koridori.
Pool tundi hiljem tulime rahvast täis saali ees lavale. „Mida me mängime,” küsis trummar Alo. „Loll oled või, hakka lihtsalt pihta,” ütlesin mina.
Alo pikad juuksed vajusid talle näo ette ja ta hakkas trumme nüpeldama. Minu käes oli üks soolokitarridest ning kokku oli meid lava peal kaheksa. Henz mängis kõige ees suupilliga mingit rahvaviisi ning korraga lendas juuste lehvides lavale Roomet, kes hakkas rahvast üles kütma häälitsustega nagu „Juu!”
„Lavastaja pakub ilmselgelt üle,” tsiteeris keegi rahvahulgast Strindbergi „Punast tuba”. Osa inimesi proovis valssi tantsida. Üks kitarr hakkas korraga tegema mingit imelikku häält „vauauaua” ning Henzi juurest kostis „Meil aiaäärne tänavas”.
„Juuu-uuu-uuu,” karjus Roomet.
Korraga hakkas laval olev suur vanamoeline teleülekandekaamera rahva sekka vajuma, lähedalseisjate pingutustega suudeti see lavale tagasi tõsta, kuid siis hakkas õõtsuma seinatäis kõlareid. Roometi mikrofonil tuli juhe tagant ära ja ta istus klaveri alla ning proovis seda tagasi toppida. Siis kukkus suure mürtsuga midagi ümber.
„Juu…”
Esinemine võis kesta kokku neli või viis minutit, peaaegu kõik lahkusid lavalt, ainus, mis jäi, oli trummimüdin. „Põmm, mütt-mütt-mütt tššš…”
Seejärel tuli saali poolt otsustaval sammul turvamees, läks Alo juurde, võttis tema trummipulkadest kinni ja küsis: „Kas kaua läheb veel?”
Kõige raskem oli autosse tassida Roometit, kes oli põhimõtteliselt otsustanud, et ta on metsas tormiga ümberkukkunud kuusk, jäik nagu palk, ning ei olnud nõus autosse saamiseks kummardama. Lükkasime ta sellises olekus läbi autoakna tagaistmele ning sõitsime ühe sõbra juurde koju.
Hommikul ärkasime kõik päevalilleõliga praadimise lõhna peale. Köögis seisis Roomet, hüpitas pannil pannkooki. „Kas keegi eile esines ka?” küsis Roomet.
Gunnar tahtis meie käest lõhutud mikrofoni eest viissada rubla ning seetõttu ei julgenud me mõnda aega ülikooli klubis enam käia. „Peaasi, et noored rentslis ei vedele,” võttis olukorra kokku kohaliku raadio kultuurikommentaator.
Aastaid hiljem asutas Roomet lo-fi dadapop-ansambli nimega Kreatiivmootor, mille produktsioon sarnaneb meie etteastega tollel õhtul ülikooli klubis. Alo läks Hollandisse õppima mingit akustika ja kaose piiridel asuvat eriala ning esineb mürateemaliste performance’idega erinevatel festivalidel üle maailma.
Tuli talv.
Ühel hommikupoolikul oli Käärikul väga vaikne. Vasakut kätt põõsastikust paistis välja kännu otsa sõidetud Citroën ning keset maanteed seisis risti üks Fiat 127. Majade ümbrus oli täis verepritsmeid. Siis avanes ühe maja uks ning sellest väljus pundunud näoga Soome ajakirjandusüliõpilane. Käes olid järjekordsed ajakirjanike talvepäevad.
Pundunud näoga Soome ajakirjandusüliõpilane üritas aga libedust trotsides trepiastmele pihta saada, ning kui see tal õnnestus, vaatas tunnustust otsiva näoga ringi, kuid ümbrus oli inimtühi. Ta tegi järgmise sammu. Tema sihiks oli Kääriku spordikeskuse auditoorium, kus parajasti esinesid ilmselgelt vähesest publikuhuvist häiritud arvamusliidrid Kuku raadio saatest „Keskpäevatund”, Harri Tiido ja Rein Lang.
Esimeses reas istusin mina, sest mina nad sinna ju olingi kutsunud, ja proovisin välja mõelda mõnda asjalikku küsimust juhuks, kui Tiido lõpetab, aga hetkel polnud mul seda asjalikku küsimust kuskilt võtta. Tagumises reas istus Piirsalu ning peale meie oli saalis veel üks inimene. Välja lubatud oli kaheksateist kuulajat, kes pidid olema uue põlvkonna meediastaarid, vaba Eesti esimene väljalase tõelisi professionaale.
„…ja just sellepärast peabki väliskommentaator oma töös arvestama…” ütles Tiido, kuid tema lause katkestas tagareast veerema pääsenud viinapudeli kolin. „Vabandust,” ütles Piirsalu viisakalt.
Seejärel kostis koputus ja uksele ilmus Soome ajakirjandusüliõpilase pea, mis hõljus õhus nagu Irvik-Kiisu. „Anteeksi,” ütles soomlane ja pani ukse kinni tagasi. Tiido tahtis lauset lõpetada, kuid taas kostis koputus ja Soome ajakirjandusüliõpilane pistis uuesti pea uksest sisse. „Anteeksi,” ütles ta jälle.
Tagasi Tartus olles läksin ühiselamu peale kolama. Teisel korrusel oli üks uks paokil ja seal oli neliviis tuttavat nägu, kes näisid millegi üle nõu pidavat.
„Kuidas nad seda odekolonni joovadki,” küsis Ats, sest kogu naps oli otsas, ja isegi kui tuhlati ühiselamutoa riiulitel ja sahtlites, ei leitud muud, kui Inno after-shave. „Jäkk,” see on ikka päris rõve, ütles Atsi naaber Argo pärast proovimist.
„Aga ma olen kuulnud ka seda, et kui eetrit naba-auku valada, siis võtab päris hästi pilve,” ütles Inno.
„Prooviks odekolonniga,” ütles Ats.
Ats heitiski pikali, tõmbas kõhu paljaks ja meie valasime tema naba-auku after-shave’i.
„See aurab ju ära, pane plaaster peale!”
„Ruttu!”
„Noh, kas mõjub?”
„Emm… ei…”
Meinart tõi ühiselamusse isetehtud õllepruulimise seadme. See nägi välja nagu äpardunud katse gaasiballoonist neutronkiirendit ehitada ning kaalus mitukümmend kilo. Aparaat oli ka päris suur. Kui see lõpuks oli ühiselamu teisele korrusele tassitud, selgus, et see tuleb vett täis lasta ning pliidile sooja panna. Mitte et sellel instruktsioon kaasas oleks olnud, aga teati rääkida.
Tünn vinnatigi ühisköögis gaasipliidile ja pliidi kõik neli auku pandi täisvõimsusel tööle, kuid ikka võttis vähemalt tund aega, enne kui vesi keema läks.
„Vabandust, aga mida te siin teete,” küsis üks tüdruk, käes karp nuudleid.
„Me tahaks süüa tegema hakata,” tänitas vahvlilokkidega filoloog.
Köögi ukse taha tekkis pahane järjekord