Kui vanaema ootas oma kolmandat last, jäi ta Tartu peal kõndides pommitamise kätte. Langesid mürsud ja kostsid plahvatused. Mürsuplahvatus – see pole sul linnavalitsuse aastavahetuse ilutulestik, see on suur pauk, mis aurustab betooni, selle lööklaine ainuüksi teeb lolliks. Vanaema jooksis eest, pääses varjendisse, kus kõige ebasobivamal hetkel tahtis nüüd laps ilmale tulla.
Algas kaheksateist tundi kestev sünnitus, sealsamas varjendis, kivisöehunnikute vahel. Seejärel paberisse pakitud vastsündinu (minu onu) käes, läks vanaema kodust oma kahte vanemat last otsima, ainult et avastada, et maja oli saanud täistabamuse. Selle rusude vahelt keerles ükskõikset halli tossu.
Naabrid ütlesid, et lapsed on elus, kuid evakueeritud mitmekümne kilomeetri kaugusele, kuhu ta läks jalgsi. Hetkeks jääb vanaema vaikseks ning sa maandud olevikus, kuulad kella tiksumist, kardina kahinat tuules ning linna poole sõitva Ikaruse bussi törinat. Buss möödub majaderivist, mida katkestavad siiani pommitamist meenutavad tühjad augud, milles kasvavad rahumeelsed sirelipõõsad.
Ma lähen vanalinna kõndima, vaatama seda kohta, kus vanaema poolt räägitud sündmused võisid aset leida ning seejärel liigun Toomele, kus on gooti stiilis varemed, mis on jäänud järele kunagisest Ida-Euroopa suurimast katedraalist. Pool sellest on alates 16. sajandist olnud ilma katuseta ja osaliselt ka müürideta, aga üks ots on kasutusel muuseumina.
Minu lapsepõlve mängimis- ja ronimiskohana on katedraal jätnud mällu mingisuguse olulise salasopi, unistuse maailmast, mis võinuks olla. Me turnisime mööda mädanenud tellinguid ning ripnevaid roostes rõdusid, ning kui lõpuks üles jõudsime, passisime vinguva tuule käes ning proovisime ära arvata, milliste puulatvade taga asub kellegi kodumaja. Üks julge tüüp Tähtvere linnaosast käis mööda kitsaid ja lagunenud võlvikonstruktsioone jooksmas ning ei kukkunud alla.
Ma näen katedraali aeg-ajalt unes ning see on siis veel suurem, kui ta tegelikult on, ta on terviklik, ilus ja suursugune, tema seinu katavad värvilised seinamaalingud, mis ulatuvad põrandast laeni. Katedraalis liiguvad inimesed, kes vilguvad. Jah, vilguvad – nad kord on ja siis ei ole. Võib-olla see tähendab, et need inimesed on tänaseks surnud, võib-olla see tähendab seda, et need on inimesed, kes võiksid olemas olla, kuid neid ei ole. Võib-olla vilguvad nad sellepärast, et nad tahaksid olla teistsugused.
Seitsmeteistkümneaastaselt otsustasin hakata ajakirjanikuks. Võib-olla olin pärinud soovi lugusid rääkida esivanematelt ja ajakirjandus tundus hetkel kõige lihtsam viis selleni jõuda, kuid võib-olla oli hoopis tähtis see, et ajakirjanikud olid sel hetkel muutuste staarid. Nad olid iidolid ja mina tahtsin olla nende moodi. Nii või teisiti, võib minu ajakirjandusliku tegevuse esimeseks päevaks lugeda ühte neljapäeva 1991. aasta märtsis.
Sel päeval oleksite mu ära tundnud vana vildist sineli ning suunurgas ripneva sigareti North State järgi, millest kerkiv suits ning ümberringi pekslev lörts sundisid mind Tartus mööda Tähe tänava libedat kõnniteed astudes kibedalt silmi kissitama. Ma olin teel oma elu esimesele intervjuule, surudes peopessa kägardunud paberitükki, millel oli kirjas lasteraamatu „Muna” autori tütre aadress.
„Kuradi Muna,” pomisesin endamisi. „Muna isa. Muna tütre autor. Munakuradi tütar…”
Jõudsin õige majani, viskasin suitsu tänavale, nii et sädemeid pildus, ning lasin kella.
„Muna” autori tütre nimi oli Lembe Hiedel. Mul oli vaja teda intervjueerida, sest ülikooli ajakirjandusosakonda sisseastumine eeldas varem trükis avaldatud lugusid.
„Mul on just sulle sobiv teema,” kiitles Postimehe kultuuritoimetaja Ivi Drikkit, enne kui ülesande kätte andis. „Lastekirjaniku sünnist möödub 90 aastat!”
„Kas kellegi sünnist sada aastat ei ole möödunud?” küsisin. „Mõne tuntud poliitiku või sellise… tuntud tegija?”
„Julius oli ju väga kõva tegija,” ütles Drikkit oma uhket punase juuksekrunniga soengut vangutades.
„Olgu.”
Kuna tegemist oli minu elu esimese intervjuuga, olin kirjutanud üles mõned küsimused, nagu näiteks „Mida te mäletate oma isast, lastekirjanik Julius Oengost?” ning „Aga kui pikemalt rääkida…”.
Lasin uuesti kella. Keegi ei tulnud ust avama. Hetkeks uskusin, et Hiedelit pole kodus, ja ma saan Drikkitile öelda, et ta võiks anda mulle mõne teise teema, kuid nagu kuradi äraneetult kostis nüüd valju lukuraginat, siis ukseketi kolinat. Vaatasin tänava poole ja mõtlesin, kas jõuan veel ära joosta, kuid juba seisis minu ees eriti kärtsroosas kampsunis kondine vana daam, sigaret Priima käes suitsemas.
„Vaata aga vaata,” ütles ta kähedal häälel.
„Ma helistasin enne, et…”
„Jaa-jaa, ma tean ju,” ütles daam. Ta juhatas mind kabinetti, pani istuma kirjutuslaua kõrvale ning tassis köögist kohale lillelise kannumölaka, mis sisaldas vähemalt viis liitrit vett. „Mu isa polnud just kuigi tähtis kirjanik,” ütles ta. „Ma olen üllatunud, et tema vastu järsku huvi tuntakse.”
„Mina ka,” tahtsin ütelda, kuid selle asemel seletasin midagi „Muna” poolt mõjutatud mitmete põlvkondade kohta.
„Niisiis, kes te ikkagi täpsemalt olete,” haaras Hiedel taas jutujärje.
„See oleks justkui minu elu esimene artikkel,” ütlesin ma ausalt ja rääkisin talle pikemalt oma soovist ajakirjandust õppima minna.
„Hea küll, noormees, räägime siis,” ütles Hiedel, „justkui.” Ning läitis uue filtrita sigareti.
„Mida te mäletate oma isast, lastekirjanik Julius Oengost?” küsisin mina, märkmik lahti, pastakas kirjutamisvalmis.
Nagu minu vanaemagi rääkis Lembe väga täpseid väljendeid kasutades ning värvikalt. Lugusid ja detaile muudkui tuli. Ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et kui mina oleksin Julius olnud, siis ma ilmselt oleksin ruletimängus kätt proovinud, sest nagu Lembe jutust selgus, oli Juliusel olnud kokku üheksa tütart ja ei ühtegi poega.
Vaatasin riiulil olevat kella ning nägin, et möödunud oli juba kaks tundi, ja Hiedel rääkis alles isa arreteerimisest Nõukogude võimude poolt 1941. aasta augustis.
„Umbes kaheksa punaarmeelast piirasid öösel kell kaks maja sisse, telefonitraadid olid juba enne läbi lõigatud. Isa viidi minema,” ütles ta.
Akna taga heitis vaikselt hämardudes hinge õhtu.
Ma rüüpasin kanget teed ja noogutasin märgiks, et ma kuulan, aga pastakas, raibe, kirjutas katkendlikult ning ma pidin seda jõuga vastu paberit suruma, kuni kostis prõks ja see ei kirjutanud enam üldse. Leidsin taskust vildika, aga see kirjutas liiga suurelt, tint imbus läbi paberi ja määris käe ära. Köhatasin, et Hiedelit katkestada, ning sain kasutamiseks päevinäinud kuuekandilise pastaka.
„Järgmisel päeval tõid koolilapsed sõna, et õpetaja Oengo on venelaste laagris, ning palub endale saata kampsuni, sokid ja suitsu. See on ka viimane, mis ma isast tean…”
Hiedeli arvates oli tõenäoline, et ta isa koos paljude teiste vangistatutega uputati sealsamas Vasalemma kandis koos loomavaguniga merre või uppus ta Venemaale sõitva laeva peal.
Jama oli selles, et intervjuu ei lõppenud ära. Nüüd asus Hiedel juba riigivanem Pätsist ja vapsidest rääkima. „Mina usun seda versiooni, et Päts lasi oma poistel Artur Sirgi 1937-ndal Luksemburgis hotelliaknast välja visata,” ütles ta.
„Päts lasi inimesi tappa?”
„Võim muudab inimesi,” ütles Hiedel.
Läks veel tund aega. Veel kaks. Veel kuus tundi. Intervjuu kestis kokku üheksa tundi ning katkes korraks ainult siis, kui ma käisin muhklikuks värvitud uksega WC-s. Kirjutasin üles kõik, mida suutsin. Ma ei julgenud lahkuda, või õigemini ei osanud ning lisaks tundus mulle, et iga kord, kui ma lahkumise peale hakkasin mõtlema, hakkas Hiedel kiiremini rääkima.
Mõistsin ja leppisin mõttega,