„Õige vabadus on see, kui vabana sündinud mehed, kes tahavad rahvale nõu anda, takistamata rääkida võivad,” luges ta Euripideselt laenatud motot kohe teksti alguses. „Hm, mida see tähendab?” mõtles Mildred ja läks kohvikusse kursusekaaslastega loetu üle vaidlema..
See oli Ameerikas. Täpselt samal ajal oli Tartu Pirogovi pargis juba pärastlõuna ning mulle kõikusid vastu kaks kursavenda, kummalgi pudel konjakit näpus.
„Kust te need saite?” küsin mina.
„Pikk lugu,” ütleb üks.
„Algas sellest, et me läksime Rukkilille poodi torte lömmi lükkama,” ütleb teine.
„Oot, enne me ikka panime ühikas tina,” ütleb esimene.
„Nojah,” ütleb teine.
„Igatahes, me käisime seal riiulite vahel ja lükkasime mitu torti lömmi,” ütleb esimene.
„Siis me küsisime müüjalt, et kas kuskil saaks käsi pesta,” ütleb teine.
„See ütles nagu, et minge sinna tahapoole, seal on kraanikauss ja…”
„Seal oli kast konjakitega.”
„Võtsime paar tükki kaasa.”
„Tõde ja arusaamine ei ole sellised asjad, mida tohiks monopoliseerida, millega tohiks kaubelda,” luges Mildred Columbias.
„Müüme ühe konni Innole maha, saame suitsu osta,” pakkusin mina.
„Kõik ei saa olla ühel meelel ja kes soovibki, et nad oleksid? – see on kahtlemata terviklikum, õigem ja kristlikum,” kordas Mildred endamisi.
„Aga mul on ju suitsu,” ütles kursavend.
Muidugi, ärge arvake, et me üldse loengus ei käinud või ei õppinud.
Järgmisel hommikul oli meil loeng nimega „Sissejuhatus mikroökonoomikasse” ning seda andis väike kurja näoga umbes seitsmekümneaastane kiilakas õppejõud, kelle hüüdnimi oli Vimbledon T.
Vimbledon T. rääkis meile viis minutit Keynesist ja siis korraga pistis ulguma, nagu oleks keegi teda tulise haakristiga kõrvetanud: „1929. aasta oli juutide kätetöö! See oli vandenõu! Näete seda musta raamatut, siin on kõik kirjas!”
Seejärel peksis ta raamatukesega lauda, nagu oleks see mööbliese ise olnud juudi päritolu. „Nii!” Pärast pani kohalkäinutele viied.
Õnneks algasid peagi Priit Pulleritsu loengud. Pulleritsu hele pea oli ameerika tarkust täis nagu nööp, ise ta oli peenike nagu niit ja kõndis sirgelt nagu nõel. Tal olid väikesed vurrud ja ümmargused prillid ees ning tõenäoliselt jooksis ta kõigist kõige kiiremini, sest ta oli olnud lootustandev keskmaajooksja.
Ta oli väga korrektne ja edasispüüdlik, kuid kui tal metsik tuju peale tuli, siis kandis ta korraga viigipükse ja nokamütsi. Aga ta võis olla ka põhjalik. Räägiti, et ajakirjandusüliõpilasena oli tema sihiks cum laude. Kui kogu kursus otsustas protestida kurjuse impeeriumi sõjalise õpetuse vastu ning soomustransportööri eksamit vältida, olevat Pullerits ikkagi eksamit sooritama hiilinud. Sõjalise major oli talle igavusest andnud eriti korraliku kitli, ronimisharjutused soomukisse ja soomukist välja ning nii edasi. Hinne? Neli miinus. Otse matriklisse.
Irooniliselt, kui lõpuks cum laude arvestamiseks läks, ei olnud sõjalise eksamil enam tähtsust.
Seda nüüd küll polnud tarvis! Näiteks juba 1989. aastal torkas mu klassivend Mait Nõukogude armee mundris umbkeelsele sõjalise õpetajale küsimuse peale „A gde epitsentr?” kaardikepiga tagumikku ning karjus: „Vot zdjes epitsentr!” Selles valguses tundus Pulleritsu kollaboratsionism pisut ülepingutatuna. Aga oli mis oli, mina hindasin Pulleritsu kõrgelt ja teen seda siiamaani. Vaatame asju siiski kontekstis.
Alustagem sellest, et ta oli olnud Newsweek´is praktikal. Tema loengus kuulsime esimest korda elus sellest, et fakt on püha, kuid kommentaar on vaba. Võimalik, et see on imelik, et me polnud seda oma 18 eluaasta jooksul kordagi kuulnud, kuid tuleb arvestada, et need 18 aastat olime veetnud riigis, kus lugeda tuli ainult ridade vahelt. Read olid pahad, nende vahed olid vabad.
Kuna ma oskasin tänu Pulleritsule vahet teha faktil ja kommentaaril, olin ma aeg-ajalt väga ülbe kõige selle osas, mis Eesti ajakirjanduses oli. Nagu kapitalistiks ümbersündinud kommunist, kes arvab, et piisab ühest Hayeki raamatu lugemisest, et kogu maailma toimimine paika panna, arvasin mina, et mul on peas eduvalem, mida keegi teine ei tea.
Kirjutasin Pulleritsule ühes analüüsis, et „Postimees on ajaleht, mis eksib peaaegu igas artiklis ja uudises vähemalt korra ajakirjandusliku stiili ja nõuete vastu. Selliseid eksimusi leidsin nii palju, et kui ma oleksin need eraldi sedelitele välja kirjutanud, oleks tulnud vähemalt 200 erinevat sedelit!”
„Pealkiri „Õigussüsteem muutub, kuid aeglaselt” ei ütle ju mitte midagi,” kurtsin ma.
„Sissejuhatuses kirjutab autor, et Kaido Kama ja Mihkel Oviir osalesid Justiitsministeeriumi teabepäeval – no kas saab veel igavamalt uudist alustada,” laamendasin paksult alla joonitud ja süüdistavas kirjatükis ja lisasin, et Postimehe ajakirjanikud pole võimelised kirjutama muud kui passiivseid verbe, nagu „saabus”, „lahkus”, „toimus” ja „käis”.
Pullerits tutvustas meile ameerika asja nimega feature, fiitšö, eesti keeles „olemuslugu”. Minu unistuseks sai kohe kirjutada olemuslugu ning esimeseks proovisin kirjutada Sašast ja Vovast.
„Saša ja Vova – nii nad ütlesid olevat oma nimed,” algas artikkel. „Saša ja Vova on ennast terroristideks nimetanud vene noormehed. Möödunud aasta lõpus sõitsid nad Tallinna-Tartu kiirrongiga Tartust Tapale,” jätkus tekst.
Vova sõnul tahtsid nad panna toime terroristliku akti ning Saša näitas mulle põue peidetud raketipüstolit. „Kui vaja, siis võime hankida ka küllaltki tõsiseid relvi,” ütles Saša.
Saša ja Vova suurim viga oli see, et nad olid minu enda välja mõeldud. Pullerits aimas seda ning pani mulle hindeks kahe.
Ühel päeval tutvustati meile veel ühte ümmarguste prillidega tüüpi, kelle nimi oli Tiit Hennoste. Hennoste andis juhtkirja kirjutamise kursust ja esimese asjana tegi ta maatasa sellise asja nagu idee. „Ideed on saadaval hinnaga üks rubla ämber,” ütles ta. „Teostus on see, mis loeb”.
Hennoste tegi meile ülesandeks vaadelda igapäevaelulisi asju, nagu näiteks Tartu Ülikooli peahoone fuajeed, ning seda huvitavalt kirjeldada.
Ma läksin fuajeesse ja seisin seal tükk aega. No mida siin kirjeldada on. Fuajee. Muidugi ma tahtsin kirjutada nagu Salinger, tuua välja mingi pisiasja, mis tõesti iseloomustaks seda ruumi. Umbes nii nagu novellis „Roosisuu ja silmad rohelised”, kus mees kustutab sigaretikoni sedavõrd sugestiivselt, et korraga on terve hotellituba lugeja silme ees. Kirjutasin, et „seinal on vanaaegne kell”. Seejärel lisasin: „Ümmargune.”
Kui lõpuks juhtkirja kirjutamiseks läks, siis kirjutasin loo peaministrist, kes hüüab „Saagu valgus!”, kuid valgust ei sünni.
„See on hea mõte,” ütles Hennoste. „Aga kujundi embusest tuleb osata vabaneda, põgenege kujundi eest kohe pärast seda, kui olete selle ära kasutanud,” ütles ta. Koos George Orwelli soovitusega mitte kasutada kujundit, mida olete juba kuskilt lugenud, on see üks väärtuslikumaid õppetunde, mis ma kirjutamise alal kunagi saanud olen.
Eesti legendaarsemat meediaõppejõudu Marju Lauristini ei õnnestunudki mul esimesel kursusel näha, sest ta tegeles peamiselt poliitikaga. See-eest aga nägime tema elukaaslast Peeter Vihalemma, kes rääkis teinekord nii aeglaselt, et suutis sõna massikommunikatsioon venitada kolmekümne seitsme sekundi pikkuseks. Ta vaimustus uuringutest ja võis neist rääkida seni, kuni pimedaks läks.
Ükskord tuli tema loengusse uuringufirma töötaja, kes jagas meile kätte ankeedid ning saatis meid poliitikute populaarsusküsitlust korraldama.
Käisin