Praktikaaruanne. Daniel Vaarik

kõigil on õigus köögis süüa teha,” ütlesid tüdrukud.

      „Me kutsume komandandi,” lubasid nad.

      Nagu näete, siis vaimne atmosfäär ühiselamus ei soosinud ei ettevõtlikkust ega väikesi pruulikodasid. Mingil moel tekkis tünni siiski ühel hetkel lahjat alkoholi meenutav virre. Kõik laenasid igaks juhuks veel viie-kuue pudeli viina raha kokku ning ka nende pudelite sisu valati tünni – et kangem oleks.

      Tulemuseks saadud jooki joodi kolm päeva, ning kui tünn tühi oli, oli toa põrand kaetud ühtlase tuhakihiga, nagu oleks keegi seal alet teinud, sest keegi ei raputanud suitsutuhka tuhatoosi, seda raputati lihtsalt põrandale maha.

      Suitsetamine toimuski üldjoontes nii, et kõigepealt suitsetati kõigi suitsud ära ja siis hakati otsima priskemaid konisid põrandalt või tuhatoosist. Neid kutsuti millegipärast ööbikuteks. Seejärel, kui korralikud konid olid ära suitsetatud, siis suitsetati ära kõik ülejäänud konid. Neist jäi suhu maitse, nagu oleksid sa briketti söönud.

      Järgmine tuba.

      Ühed mu sõbrad mängisid kaarte ja tegid vahetpidamata suitsu. Ringlusse läks uus pakk Bondi ning korraga hakkas ruumis levima kirbe kuselehk. „Kust see pakk pärit on?” küsis keegi ettevaatlikult.

      „Tänavalt leidsin, täitsa täis pakk vedeles ilusti trepi kõrval…” ütles pakiomanik.

      Järgmine tuba.

      Ühiselamusse sattus kellegi tuttav ärimees, kaasas suur kilekotitäis rublasid. Mees jäi umbjoobes magama ja Ats võttis koti ning läks purjus peaga ühiselamu ette seisma.

      „Rublad!”

      „Võta rublasid!”

      „Näe, sul on kindlasti vaja – rublad!”

      Seisiski niimoodi tänaval ja toppis inimestele raha pihku.

      Järgmine tuba.

      Piirsalu oli oma passi ära kaotanud, kuid ilma selleta polnud võimalik stippi kätte saada. Läksime ja koputasime Villy toa uksele. Villy oli ilmselt stiilseim kuju linna peal, kes korraldas häppeninge ning Dionüüsia teatrifestivali raames esines tema kokkupandud trupp, mis ei erinenud ettevalmistuse ja läbiviimise kvaliteedi poolest oluliselt meie kunagisest etteastest tudengijazzi festivalil. Vaatajaid oli küll vähem ja mikrofoni asemel läks katki üks tool, kui naispeaosaline selle peal tasakaalu hoidis.

      Villy istus toas, mantel seljas, äralõigatud näpuosadega kindad käes ja proovis aknalaua küljest matriklit lahti kangutada. See oli mingi kollase asja sisse kleepunud ning ei tahtnud tulla. Aknalaua teises nurgas oli liistude vahelt sisse sadanud väike lumehang.

      Siis kostis raksakas ning Villy sai matrikli koos aknalaua küljest lahti tulnud värvilatakaga kätte. „Mis teed selle matrikliga?” küsisin. „Ma ei tea,” ütles Villy ja sirvis nukralt täiesti tühjasid lehekülgi. „Kaks aastat ja ei mingit kasu sellest ülikoolist,” nentis ta.

      „Kus su pass on?” küsis Piirsalu. Villy ja Piirsalu tõmbasid Villy passis tema nime maha, kirjutasid sinna asemele Jaanus Piirsalu ning läksid stipi järele. Veerand tundi hiljem tulid nad kirudes tagasi. „Mutt ei andnud kätte.”

      Varsti pärast seda tegi Villy kooliga lõpparve ja sõitis Tartust minema.

      Mõni nädal hiljem olin just teel koolist koju, kui nägin raamatukogu juures tänaval Piirsalut. „Sa pead seda nägema,” ütles ta. Ühiselamu koridori kostis võimas müra, mis läks sedamööda valjemaks, kuidas me lähemale jõudsime. Tegime ukse lahti.

      „Noh!” ütles Piirsalu võidukalt.

      Ma seisin natuke sõnatult ja küsisin siis: „Kas keegi on telliskivi põrandale sperma sisse pooleks löönud?”

      „Jah,” ütles Piirsalu.

      Üldiselt nägi tuba aga välja, nagu oleks seda tabanud komeet Shoemaker Levy 9 või mõni muu loodusõnnetus. Ent asukad olid vastupidavad ning elu läks edasi. Laual oli Inno üle ühika kuulus muusikakeskus, mis on ehitatud diplomaadikohvri sisse; oli ta vast meistrimees, ning kõlaritest kostis Metallica „Enter Sandman”. „Böääää!” karjus Ats ning kõigutas ennast voodi peal hullumeelselt.

      Ats ja muusika, neid oli üldiselt raske lahutada.

      Vaiksemal päeval kuulas Ats Guns’n’Rosesi „November Rain´i” 74 korda järjest ja nii kõvasti, kui sai. Ühel nädalavahetusel tuli Elu Sõna koguduse liikmest ühikavalvur Atsi keelitama, et see helivolüümi maha keeraks. Ats sõitis talle pasunasse. See vihastas pühameest nii kõvasti, et ta tuli kirvega tagasi ja lõi Atsi toa ukse sisse. Ats andis talle taas kord üle kurgi, peale mida ajas valvur Atsi tükk aega mööda ühikat taga, kirves käes. Ülejäänud toakaaslased jõid samal ajal rahulikult toas edasi.

      And it’s hard to hold a candle

      in the cold November rain…

      Inno oli sel ajal korralik inimene, skaudiliikumise toetaja, kes tahtis head, kuid vahel ei tulnud kõik päris nii välja. Parajasti oli ta läinud Erki Kõlult laenatud panni tagasi viima, kuid kuna Kõlu polnud kodus, siis lõi Inno ukse jalaga sisse ning lasi toa tuletõrjevoolikust vahtu täis. Kurat sa pole siis kodus, kui ma sult laenatud panni tagasi toon.

      Erki Kõlu vandus verist vendettat ja hakkas elukutseliseks anekdoodirääkijaks.

      Ma otsustasin sellest kõigest fiitšö kirjutada, mis ilmuski ajalehes Esmaspäev. Intervjueerisin ühiselamute juhti, puhvetipidajannat, komandanti. Üks neist kurtis, et ühes ühiselamus oli valvur tulekustutiga surnuks löödud ning duširuumides tegutseb piiluja.

      Konkreetne Pepleri tänava ühiselamu oli 1958. aastal ehitatud üliõpilaste endi poolt, kuid juhataja kurtis, et uusi üliõpilasi „ei peata mistahes polt või traat”.