„Haa,” ütles Holts klassipäevikut jõllitades, kuid ei teinud midagi.
Rünnak klassipäevikutele võttis varsti sõja mõõtmed ning ühel õhtul toimus koos Treffneri sõpradega klassipäevikute ühispõletamine. Igaüks oli oma kooli õpetajate toast varastanud mõned päevikud, mida sel ajal ei peetud elektrooniliselt.
Me istusime ühes Tähtvere korteris ja ajasime pakse kaustikuid kaminasse. Vaatasin kergendusega, kuidas tuhastusid meie hinded ja puudutud tunnid ning tõusid suitsuna korstnast õhku. Hiljem selgus, et osal õpetajatel olid topelt märkmikud, kuid osal ei olnud ka ning osa hindeid ja puudumisi läkski kaduma.
Keskkooli matemaatika lõpueksamile läksin julmalt ja sirgjooneliselt ilma õppimata, sest oli nagunii hilja millestki aru saada. Pusisin tund aega moe pärast mingite valemite kallal, lõpuks tõusin püsti, kõndisin saali teise otsa ning laenasin klassi kõige targemalt õpilaselt valmis töö, mille ma vastus-vastuse haaval maha kirjutasin. Sellise operatsiooni käigus oli tähtis jätta mulje, et sa laenad kustukummi või midagi taolist, tähtis oli mitte paista välja süüdlaslik.
Eliitkoolis käimine andis improvisatsioonioskuse. Asi polnud tuupimises, vaid reageerimises erinevatele olukordadele. Sain matemaatika eksamihindeks „väga hea”.
Kuna mulle tundus, et hea ajakirjanik peab igas keerulises olukorras hakkama saama, proovisin ennast sellistesse oludesse panna. Käisin oma sõbra Roometiga raekoja platsis kõnesid pidamas ning inimesi segamas. Väitsin, et olen kunstnik ning otsin modelle. See viis välja selleni, et istusin ühel päeval valgusrikkas Tähtvere korteris, joonistades naisterahvast, kellega ma olin just raamatukogus tuttavaks saanud, õnnetuseks me aktimaalini siiski ei jõudnud.
Unistustes olin eetiline kõrtsikakleja. Loominguline poeet-poksija. Korraga ilus, tark ja väga vaimukas. Tegelikkuses keerasin aga peaaegu alati mingisuguse jama kokku. Tegin ennast lolliks, rikkusin suhteid, enne kui need jõudsid tekkida, surusin peale oma tahet, helistasin valel kellaajal, ajasin ümber kohvikannu.
Ning poksida ma ei osanud.
Kool oli lõpuks läbi. Ma kordan veel kord: ma ei tea, kuidas. Nüüd olid järel veel mõned piinarikkad pingutused. Lõpuülikond istus mu seljas halvasti ning põse peal oli mingi punn. Lõpukõne ajal oleks kooli lipp peaaegu ühele õpetajale pähe kukkunud, aga kui see kõik läbi sai, sain jälle pühenduda ajakirjandusele.
Leidsin, et ülikooli sissesaamise seisukohast poleks paha kirjutada veel mõned artiklid, ning kuna Pärnus oli tulemas džässifestival Fiesta, küsisin Postimehest endale ajakirjaniku akrediteeringu. Sõitsime sõpradega Pärnusse, pudel marjaveini Rubiin peos, jalad autoaknast väljas, spidomeeter teisel ringil.
Info akrediteeringust ei jõudnud millegipärast korraldajateni, kuid ma piirasin korraldusstaapi nii kaua, kuni neil lõpuks piinlik hakkas, ja mulle anti mingisugune imepilet, millega sai igale poole sisse. Umbes nii pidigi minu ettekujutustes hakkama saama tõeliselt osav reporter.
Leidsin tutvuse kaudu ööbimiskoha ühes vaikses Pärnu tänavas teisel pool jõge. Majaperemees oli napisõnaline endine vang, kes oli mõne aja eest usklikuks hakanud. Karm nagu kalju. Õiglane nagu majakas.
„Meil siin Pärnus on ka punkareid,” ütles ta, minu flanellsärgi küljes olevale haaknõelale viidates.
„Ei ole punkar, ma olen ajakirjanik,” ütlesin.
Järgmisel hommikul kutsus peremees mind hoovi ning näitas puidust plaatide kuhja.
„Aitad mind natuke?”
„Davai!”
Hakkasime plaate tõstma, kuid kohe alguses oli selge, et need kaalusid mingi sada kilo. Iga kord, kui ma uue plaadi servast kinni võtsin, tundsin, et ma vajun sinnasamasse põlvili maha. Tassisime neid plaate terve igaviku. Mu käed muutusid tuimaks ning nahk tuli maha. Peremehel ei tundunud aga midagi viga olevat. Tuigerdasin, ei, pigem lohisesin üha uue ja uue plaadiga kaasa.
„Ausalt öelda mulle tundus, et sa lähed kohe keskelt pooleks,” ütles peremees mulle tunnustavalt, kui plaadid olid laotud. Kui ma mõni päev hiljem lahkusin, tuli ta vaikselt minu juurde ning andis mulle natuke raha. „Kuule, punkar, hea töö,” ütles ta, ning patsutas mind õlale.
Päevad Pärnus olid täidetud džässikontsertidega, kuid õhtul jõime ennast sõpradega purju ja kihutasime 08-seeria žiguliga ühest kohast teise. Kuskil Pärnumaal oli üks unine bensiinijaam. Müüja haigutas ja vaatas aknast välja. Näe, klient tuleb, mõtles ta, nähes hoone ette veerevat valget autot.
Auto juhipoolne uks läks lahti ning sealt astus välja juht. Ta lehvitas bensiinijaama müüjale. „Sõbralik klient tuleb,” mõtles bensiinijaama töötaja. „Vähemalt pole mingid pätid.” Juht liikus samal ajal lehvitamist jätkates bensiinijaama töötaja suunas ning ta näole ilmus õnnelik naeratus. Siis takerdus juht turvavöösse, mis oli tema jala ümber kinni jäänud. Juht kukkus täies pikkuses kõhuli.
Selles autos olime meie, kui te sellest veel aru ei saanud.
Teisel päeval jäime Pärnu linna rannaalale kinni, sest autot juhtinud sõber küsis kohalikult teed. Kohalik ütles, et me pööraksime esimesel võimalusel paremale. Esimeseks võimaluseks osutus üks põõsas, millest autoga läbi sõites jõudsime väikesesse hoovi, kus teisel pool tikreid ja laste mänguväljakut paistiski läbipääs. Aga kuna rannaala oli suletud, siis ei saanud me kuskilt enam välja ning juba läbitud hoovi ei leidnud üles.
Sõitsime ringi, et tänavate labürindist väljapääsu leida. Ühel hetkel peatus meie selja taga politseiauto, mis hiilis meie sabas läbi mitmete ristmike. Autos valitses pinev vaikus, kuni lõpuks ütles keegi „vist pööras ära”.
„Aga kust see politsei siia sai?” küsisin mina juhi kõrvalistmelt.
„Me oleme vabad!” hüüdis optimist tagaistmelt.
„Hurraa!”
„Ära hõiska enne Papiniitu,” tahtsin mina öelda.
Järgmisel hetkel kostis võimas pauk ning auto sõitis üle väikese aia Pärnu peatänavale.
„Nüüd vist saime küll välja,” ütles juht.
Seejärel kihutasime mööda maanteed klassivenna suvilasse pidutsema, et jõuda hommikuks taas kontsertidele. Maantee põrgusse. Ma jäin ellu, et rääkida oma lugu, nagu öeldakse.
Postimehes ilmunud arvustuses kiitsin Pärnut ja Fiestat, kuid proovisin raporteerida ka lavataguseid sündmusi. „See „Euroopa vaba džässi keskne figuur, ekstreemne avangardist ja metsikut energiat kiirgav saksofonist” astus Pärnu Rannasalongis üles kõigepealt sellega, et noris tüli helitehnikuga ning lubas tema ka ära tappa.”
Jutt käis alati mustas maani nahkmantlis ringi liikunud saksa jazzmuusikust Peter Brötzmanist, kes tundus pool aega mingi laksu all olevat või lihtsalt kurjast vaimust vaevatud.
Edasi tunnistasin arvustuses avameelselt, et rahvakunstiansambli Tõva esinemisele ma paraku ei jõudnud, kuid tsiteerisin abivalmilt reklaambrošüüri: „Tõva ei ole illustratiivset suveniirset folkloori viljelev paraadgrupp, vaid rahvakunsti juurtele pürgiv ansambel.”
Tahtsin sel suvel kirjutada veel ka loo Vabriku tänava mustlastest. See oli ühtlasi ka minu lapsepõlve kodutänav, puumajadega ümbritsetud vaikne Tartu nurgakene, kus elas nii eestlasi, venelasi, valgevenelasi kui ka mustlasi.
Aeg-ajalt oli mustlaste hoov autosid täis. Sõidukid olid kaunistatud kirevate istmekatete ning tagaakendel vedelevate kirjude patjadega. Nad olid kõik lühikest kasvu. Mehed käisid kaabuga ja suitsetasid juba noorest east alates. Naised panid pidupäevadel jalga valged kingad ning kandsid siniseid ja kuldseid kleite ja linte. Tüdrukud tantsisid hoovi peal, emade kingad jalas. Kuigi nad rääkisid puhast eesti keelt, soovitasid vanemad meil neist eemale hoida.
Mäletan