Ernest läks tagasi tooli juurde ja valas väiksel laual hõbedases jääanumas seisvast pudelist kahte klaasi šampanjat. Ta ütles, et kõiki neid ohtraid järelehüüdeid lugedes oli tal hakanud pisut parem, aga olles mulle välja ladunud, kui sandis seisus ta on – ta polnud kunagi rääkinud, millest kavatseb edaspidi kirjutada; see oli otsekui tagatis loomingulise põua puhuks –, arvas ta oma enesetundest lähtudes, et juhtunu on tema elupäevi kõvasti lühendanud, sestap kavatseb ta jutustada mulle üht-teist, nii et kui ta ise ei jõua sellest kirjutada, oleks ikkagi keegi, kes teab. „Näiteks sada päeva. Sa sajast päevast oled kuulnud?”
Vastasin, et ei ole.
„Ma ei taha kõlada morbiidselt, aga iga kord, kui võtad välja elukindlustusraha, tundub, nagu mängiksid surmaga, kas pole? Pead sa ikka veel päevikut?”
Vastasin, et pean. Ja diktofoni kannan samuti kaasas.
„Mina ka. Me oleme heas vormis.”
Ernest oli pannud Gritti ajaloolises söögisaalis laua kinni, aga ütles tundvat end rahva seas einetamiseks liiga sandisti ja valis selle asemel toateeninduse. Ta tellis vasikamaksa (fegato alla Veneziana), mis pidi tema sõnutsi mõjuma turgutavalt, ja pudeli Valpolicella Superioret, mille käskis korruseteenindajal valada meile välja, laskmata pudelil hingata. „Itaalia punaveinid ei vaja hapnikku,” ütles ta. „See bakhanaalne tarkusetera pärineb Fitzgeraldilt.”
„Fitzgerald õpetas sulle nii mõndagi, eks ju?” küsisin.
„Tema mulle, mina talle,” vastas Ernest. „Kohtusin temaga esimest korda Dingo baaris, kui olin äsja Pariisi saabunud. Ta tutvustas end. Muidugi teadsin ma, kes ta on. Tema novellid ilmusid Saturday Evening Postis, näiteks üks, „Teemant nii suur kui Ritz-hotell”, oli kuradi hea. Scott armastas Ritzi, tal oli baari põhiruumis oma kindel koht. Mõnikord kutsus ta mind napsi võtma ja ma pidin kandma vana pesusametist pintsaku juurde oma ainsat lipsu, mis oli keerdus nagu korgitser, nii et sellega oleks võinud avada pudeleid. Scott ei seltsinud teiste Pariisis elavate kirjanikega, nagu Ezra Poundiga, Dos Passosega ja Archibald MacLeishiga, aga mind võttis sponsorina ja mentorina oma tiiva alla. Scottil käis kolmekümnes eluaasta, mille ta arvas olevat oma teekonna lõpu, ning mulle tundus, otsekui oleks ta näinud minus võimalust end lunastada, ehkki ma ei tea, miks, sest ta oli endale juba nime teinud romaanidega „Ilus ja neetu” ning „Suur Gatsby”, millest viimane oli äsja ilmunud. Ta küsis, kas tohib lugeda mõnda mu lühijuttu, ehkki need olid pikema jututa tagasi lükatud.
Häbenesin näidata neid nii kuulsale inimesele kui tema, kuid olles need läbi lugenud, ütles ta, et üks jutt, „Viiskümmend tuhat”, on kuradi hea, ehkki parem oleks jätta esimene lehekülg välja ja alustada teisest – nõnda olevat see jõulisem. Mõtlesin selle üle järele ja jäin nõusse, et loo algusega ei maksa üle pakkuda. Scott lubas saata selle Scribneri kirjastusse oma toimetajale Max Perkinsile, kui ma nõus olen. Ta oli tollele minust kirjutanud ning palunud mu töö läbi lugeda. Scottil oli minu tarvis kaasas ka oma uus raamat „Suur Gatsby” – ta lootis, et see meeldib mulle.
Enda arvates polnud ma ammu nii head raamatut lugenud ja ütlesin talle seda. Ehkki tema oli selleks ajaks juba kaunis kuulus, aga mina pidin ennast alles tõestama, tekkis meie vahel kohe algul iseäralik side – mingi vendlus, õigus sekkuda teineteise ellu, otsekui oleksime mõlemad mingil moel vastutavad teise väärsammude ja pahategude eest.
Max Perkinsile meeldis „Viiskümmend tuhat” ja tema kaasabiga ilmus see ajakirjas The Atlantic Monthly, tagades mulle kuningliku honorari, kolmsada viiskümmend dollarit, mille eest saime osta Hadleyle talvesaapad ja käia regulaarselt boucherie’s süüa ostmas.
Scott tahtis, et kohtuksime Zeldaga, ning kutsus meid rue de Tilsittile oma hämarasse ja elutusse korterisse külla. Ei Hadleyle ega minule meeldinud Zelda, kes pikkis lakkamatult vestlusse oma kohatuid märkusi. Ta rääkis, kui palju aega pühendab Scott kirjutamisele, ja tegi seda pigem vimmakalt kui toetavalt; mehe kirjaplokki armukadetses ta nagu võrgutavat armukest.
Scott tutvustas mind mõnele oma tuttavale – neile, kes osalesid tema joomaseiklustes. Üks tema lemmik oli leedi Duff Twysden, kes nägi välja nagu väga hea inglise romaani lehekülgedelt välja astunud õigelt teelt hälbinud tegelane. Ta oli ainulaadse välimusega ja ainulaadselt šikk ning, jumal olgu tunnistajaks, ainulaadsed olid ka tema kõnemaneer ja võime juua. Hoolikalt soengusse säetud blondidel juustel kandis ta meestekübarat ja jalas mehelikke tviidpükse, mis lasksid tal imelikul kombel paista võrgutavana. Ta elas oma mehest, kümnendast baronetist ja naise jutu järgi sadistlikust moraalijüngrist sir Roger Thomas Twysdenist lahus. Mees alandab teda igas seltskonnas, teeb solvavaid märkusi tema välimuse, perekonna, mõistuse ja hariduse kohta. Ütleb, et ei tea, miks ta naisega üldse abiellus. Aga lahutust sealjuures ei soovi. Joob ennast oma suures mõisas näost sinilillaks, annab külluslikke pidusid, võõrustajarollis iga kord erinev naine, väidab, et tal pole aimugi, kus tema enda naine viibib või kas ta üldse veel elus on. „Ma vilistan selle peale,” ütles Duff, sest sai mehelt igakuist toetusraha, millest, tõsi küll, ei piisanud päriselt, et järgmisse kuusse välja vedada. Alandus on kibe, aga Harold ja Pat jumaldavad teda – nagu ta ütleb, on tal seda vaja – ning soosivad tema nõrkusi.”
Küsisin Ernestilt, kes on Harold ja Pat, ning ta seletas, et Harold Loeb on lõpetanud Princetoni ülikooli, pärineb väga rikkast New Yorgi perekonnast ning on tegelnud poksi ja maadlusega. Ta tahtis saada kirjanikuks ja pani Pariisis koguni aluse väikesele ajakirjale Broom. Oli Duffi pööraselt kiindunud ja armukadetses tohutult Pat’i, kes veetis temaga vaheldumisi Duffi seltskonnas aega igal teisel nädalavahetusel.
Duffi kauge sugulane Pat Guthrie oli Ernesti jutu järgi pahur šotlane, kellest jäi mulje, nagu oleks ta enam-vähem alati purjus; ta toetas Duffi alati, kui tollel raha otsa sai.
Ernest ütles, et nood kolm olid lahutamatud, hoolimata tõsiasjast, et Pat ja Harold isekeskis alatasa nääklesid. „Sageli kutsusid nad mind kampa, kui olin kirjutamise lõpetanud. Kirjutasin hommikuti kas Closerie des Lilas’s, kenas kohvikus, mis asus meie korteri lähedal, või väikeses toas, mille olin üürinud ühe vana hotelli kuuendal korrusel, ja liitusin siis nendega Selectis, kus nad armastasid aega veeta. Fitzgeraldid kutsusid aeg-ajalt neid kolme ja meid õhtust sööma ning ükskord olid seal ka Pauline ja Ginny Pfeiffer.”
„Nõnda sa siis Pauline’iga tuttavaks saidki. Mis sind tema juures võlus?”
„Esimene mulje? Väikest kasvu, lameda rinnaga, mitte pooltki nii ilus kui õde. Pauline oli tulnud Pariisi alles hiljaaegu, et asuda tööle ajakirjas Vogue, ning nägi välja, justkui oleks just selle lehekülgedelt välja astunud. Kõik viimse moe järgi. Juuksed lühikesed nagu poisil, see oli toona à la mode, lühike narmastega kleit, hulk pärlikeesid ja odavaid silmatorkavaid ehteid, põsed ruužitatud, huuled erepunaseks värvitud. Rääkis, et oli käinud St Louisis katoliiklikus Visitationi ettevalmistuskoolis, mis asus Hadley kodust paar kvartalit eemal.
Pärast seda õhtusööki ei mõelnud ma kordagi Pauline’i peale. Hadley oli ainus naine, kes mulle midagi tähendas: täidlane keha, lopsakad rinnad, õlgadele langevad pikad juuksed, pikkade varrukatega kleidid, mis ulatusid pahkluuni, ehteid ja meiki vähe või üldse mitte. Ma jumaldasin seda, mismoodi ta välja näeb ning kuidas voodis tundub, ning kogu lugu. Kogu elu armastas ta samu asju mis mina; Austrias suusatada, Auteuil’ võiduajamistel piknikut pidada, velodroomil rattavõistluste ajal öö läbi üleval olla, kaasas võileivad ja kohvitermos, sõita Alpi küladesse vaatama Tour de France’i, püüda Iratis kala, jälgida Madridis ja Pamplonas härjavõitlusi, käia Schwarzwaldis matkamas.
Aga kui mina ei olnudki Pauline’i peale pärast seda esimest kohtumist mõelnud, siis tema, nagu hiljem teada sain, mõtles minu peale tõsiselt; neist mõtetest said salaplaanid, sepitsused, intriigid, õõnestustöö.”
„Kuidas