Hispaania, Pamplona, 1954; Ernest ja Hotchner La Feria de San Fermíni ajal El Choko baaris.
Tõeline rikutus saab alati alguse süütusest.
Eessõna
Viiskümmend aastat tagasi, kui Ernest Hemingway surmast oli möödunud mõni aasta, kirjutasin „Papa Hemingway”, millesse jäädvustasin kõik need õnnelikud ja äpardunud seiklused, mis me neljateistkümne aasta jooksul ühiselt läbi olime teinud. Neile, kes pole seda ehk „Papat” lugenud, räägin veel kord 1948. aasta kevadest, kui mind saadeti Havannasse naeruväärse ülesandega paluda Hemingwayl kirjutada artikkel „Kirjanduse tulevik”1. Töötasin siis Cosmopolitanis, mis oli toona kirjanduslik ajakiri, enne kui Helen Gurley Brown sel tiivad kärpis, ja toimetaja plaanis avaldada iga valdkonna tulevikku käsitlevaid kirjutisi. Frank Lloyd Wright pidi kirjutama arhitektuurist, Henry Ford II autodest, Picasso kunstist, ja nagu ma juba ütlesin, Hemingway kirjandusest.
Mõistagi pole ühelgi kirjanikul aimugi, missuguseks kujuneb kirjanduse tulevik, ta teab ainult, mida kavatseb kirjutada järgmisel hommikul – kui sedagi –, aga mis parata, registreerisin end hotelli Nacional, täis tarmukat kavatsust koputada Hemingway uksele ja paluda tal ennustada vana hea Cosmo tarvis oma kirjanduslikult kohvipaksult. Olin proovinud sellest vastumeelsest kohustusest mööda hiilida, aga käsk oli mine-ja-tee-ära-või-muidu ning „või muidut” ei saanud ma endale lubada, sest olin töötanud toimetuses kõigest kuus kuud ning see oli ainus koht, mille olin saanud pärast kergemeelset Pariisi-aastat, mille jooksul olin laristanud maha kogu lennuväest lahkudes saadud raha.
Läksin argpükslikult kompromissile ning kirjutasin Hemingwayle kirjakese, paludes, et ta saadaks mulle lühikese äraütlemise, mis oleks Hotchnerile tulevikku silmas pidades väga suureks abiks.
Selle asemel et saata kirjake, helistas Hemingway mulle järgmisel hommikul ning tegi ettepaneku teha kell viis dringid Floridita baaris, mis oli Havannas tema lemmik. Ta ilmus täpselt õigel ajal ja tundus, nagu oleks kogu baar saanud teda täis – mitte pikkuse poolest, sest ta oli ehk kõigest tollijagu üle kuue jala, vaid selle poolest, kuidas ta mõjus. Tema tulek ei jäänud kellelegi märkamatuks.
Baarmen asetas meie ette kaks külmunud daiquiri’id koonusekujulistes klaasides, mis olid nii suured, et nendesse oleks saanud panna pika varrega roosi.
„Papa Doblas,” ütles Ernest, „daiquiri valmistamise kunsti ülim saavutus.” Ta rääkis läbinägelikult ja kareda huumoriga kuulsatest kirjanikest, Brooklyni Dodgersitest, kes olid tulnud sinna kevadiseks treeninguks, Hollywoodi võltskuulsustest, kaladest, poliitikutest – kõigest peale kirjanduse tuleviku. Pärast seda, kui olime joonud neli või viis daiquiri’d – mul läks lugemine sassi –, jätsin peas valitseva rummihämuga võideldes meelde, et järgmisel hommikul kell kuus võtab ta mu kaasa ja teeb mulle oma paadi Pilariga ringsõidu vetes, kus hukkus Morro Castle. Tagasi numbritoas, õnnestus mul ebakindla sulepeaga teha eelnenud jutuajamisest hotelli kirjapaberile siiski mõned märkmed. Meie tutvuse aja jooksul sai mulle harjumuseks panna kirja, millest me ühel või teisel päeval rääkisime. Hiljem lisasin neile märkmetele vestlused, mis olid jäädvustatud Midgetape’ile, tillukesele, umbes minu käelaba suurusele aparaadile, mille lintide salvestusaeg oli üheksakümmend minutit. Mõnikord kasutasime Ernestiga neid oma kirjavahetuses. Ehkki lindid hävisid varsti pärast kasutamist, oli neist mulle palju abi.
Seistes ise ülatekil roolikambris, juhtis Ernest Pilarit ning me sõitsime mitu tundi piki rannikut. Tagasiteel püüdsime Hemingway jutu järgi alamõõdulise marliini, mis mulle tundus ülemõõdulise vaalana. Ta kinnitas mu rihmaga püügiistmele ning andis mulle kätte suure raske spinningu, mille teises otsas oli marliin. Ma polnud eluilmaski püüdnud midagi suuremat kui kümnenaelase ahvena, mille olin kord välja sikutanud aerupaadis, ning oleksin ilmselt jäänud rängalt jänni ja lasknud ehk koguni marliinil minema lipsata, kui Ernest ei oleks mind igal sammul õpetanud, alustades sellest, kuidas haakida, ja lõpetades sellega, mismoodi kala ligi vedada ja paati tõmmata. Olin elevil, et jõudsin niisuguse eluka sisse kerida, aga mu rõõm lahtus, kui Ernest ja tema sõber Gregorio Fuentes marliini konksu otsast lahti päästsid ja merre tagasi lasksid.
„Peaksime ehk moodustama uue syndicat des pecheurs’i2,” ütles Ernest naljatamisi. „Hotchner ja Hemingway, marliinitarnijad.” See aitas mul üle saada kibedusest, et mind ei pildistatudki paadisillal hoidmas sabast marliinil, olgu see pealegi alamõõduline.
Kõigil järgmistel aastatel võisin olla ikka ja jälle tunnistajaks, kui kannatlikult ja leebelt Ernest juhendas minusuguseid noori inimesi. Ta klappis nendega hästi. Ma ise olen hea näide: ehkki õppinud sõjaväes tulirelvi kasutama, olin linnujahil lootusetu, aga Ernest ei jätnud jonni, enne kui sain osavaks laskma nii parte, keda peletasime õhku Idaho Sawtooth Mountainsi jalamil olevatelt kanalitelt, kui faasanikukkesid, kes tõusid lendu viljapõldudelt. Mida tugevamaks muutus meie sõprus, seda enam veendusin, et see, mida räägiti tema tõredast ja riiakast iseloomust, polnud midagi muud kui müüt, mida levitasid inimesed, kes ei tundnud Ernestit, vaid otsustasid tema üle, lähtudes sellest, mis teemadel ta kirjutas. Ta ei lasknud kellelgi endale ninna karata, seda küll, aga iial ei näinud ma teda agressiivsena.
Kui pöördusime paadilt tagasi Nacionali ja jätsime hotelli ees hüvasti, lausus Ernest, mainides seda teemat esimest korda: „Kui tõele au anda, ei ole mul õrna aimu mitte ühegi asja tulevikust.”
Kinnitasin talle, et see oli olnud tobe ettepanek.
Ta küsis, kui palju ajakirjas makstakse, ja kui vastasin, et kümme tuhat dollarit, sõnas ta, et sellest peaks piisama puhumaks pisut elu sisse Millegi Tulevikule – võib-olla lühijutule –, ja meil tuleks hoida teineteisega sidet.
Tegimegi seda järgmised kaheksa kuud ja lõpuks teatas Ernest mulle, et tal on käsil romaan, mille ma lõpuks ajakirja tarvis toimetasin. Selle töö käigus saatsin Ernestit ja tema naist Maryt Pariisis ja Veneetsias, et leida kinnitust mõnele romaani „Üle jõe ja puude varju”3 seikadele ning siis saigi alguse sõprus, mis viis meid aastate vältel seiklema tema lemmikpaikadesse: jahtima Ketchumis faasaneid, metsparte ja Ungari põldpüüsid, vaatama Madridis, Málagas ja Zaragozas härjavõitlust ning suurte matadooride Antonio Ordóñeze ja Luis Miguel Dominguíni mees-mehe võistlust; süvamere marliinipüügile; Havanna jai alai matšidele; Pariisi Auteuil’ võiduajamistele, New Yorgis peetavatele poksi meistrivõistlustele ja see pole veel kaugeltki kõik.
Kui kõigile neile aastatele tagasi vaadata, siis üks sündmus tekitas meie seiklustesse pika vahe: kaks teineteisele järgnenud lennuõnnetust, mis said Ernestile osaks Aafrika džunglis. Teise katastroofi ajal viibis Ernest surmasuus. See kogemus mõjus nii vapustavalt, et ta tahtis jutustada oma elu valusast perioodist, millest polnud seni kellelegi rääkinud, aga oli nüüd otsustanud usaldada selle mulle, kartes, et vastasel korral ei suuda sellest kunagi juttu teha.
Järgmistel aastatel elas Ernest meie ühiste reiside ajal uuesti läbi muserdava Pariisi-perioodi, kui kirjutas romaani „Ja päike tõuseb”, olles samal ajal piinarikkalt armunud korraga kahesse naisesse – kogemus, mis kummitas teda elu lõpuni.
Osa neid intiimseid mälestusi oli kätketud minu algsesse „Papa Hemingway” käsikirja, kuid enne avaldamist palus kirjastus Random House seda pro forma uurida oma advokaatidel, et seal poleks midagi, mille eest meid võidaks kohtusse kaevata; advokaadid lasksid selle läbi oma tiheda tuulamismasina ning tagajärg oli see, et paljud lõigud, milles oli juttu veel elus olevatest inimestest, tuli maha tõmmata. Esitades mulle küsimusi kirjeldatud isikute kohta, läksid advokaadid koguni nii kaugele, et nõudsid tõendeid, kas F. Scott Fitzgerald, kes oli surnud juba kakskümmend aastat tagasi, on ikka tõepoolest meie seast lahkunud.
Mul oli ka isiklikke põhjusi, miks nõustusin Hemingway meenutusi toona raamatust välja jätma. Mary Hemingway oli mu hea ja andunud sõber ning teadsin, et see, mida Ernestil oli oma kahe esimese naise kohta öelda, võib teha talle haiget ja peab jääma tema eest saladusse.
Möödunud aastad on viinud meie seast kõik, kes selle ajavahemiku sündmustes osalesid. Säilitasin toona kõik käsikirjast väljapraagitud lõigud ning lisasin neile nüüd veel hulga Ernesti