Küsisin kord, kas ta peab päevikut või teeb mälu turgutamiseks mingeid märkmeid. Ta vastas: „Ei, jätan kõik alati meelde. Märkmed ega päevik pole minu rida. Vajutan lihtsalt mälunupule ja tuleb. Kui ei tule, siis ei väärinud talletamist.”
Lubatagu mul lisada sellele tähelepanekule paar märkust. Kõik, mille Ernest „mälunupu” abil esile manas ning meie reiside ajal oma valusast eluperioodist jutustas, on siin ära toodud nii, nagu tema mulle edastas; ma pole teinud vähimatki katset parandada ega muuta midagi selles, kuidas Ernest aegadetaguseid inimesi ja sündmusi mäletas; ehkki mõnel puhul võis ta näha üht või teist asja romantilisemas valguses, millegagi liialdada või midagi segi ajada, võtsin neid juhuslikke apse kui tema enda lahutamatut osakest. Näiteks rääkides Murphy stuudiost, kus ta elas pärast seda, kui oli kolinud Hadleyst lahku, ütles Ernest, et see oli kuuendal korrusel. Teised Murphy tuttavad on väitnud, et see oli viiendal korrusel, aga niisugustel juhtudel olen lähtunud Ernesti meenutustest.
Minu teine märkus on, et ma pole Ernesti lugu jutustades kaugeltki mitte kiretu kõrvaltvaataja. Palju aastaid olid need ajad, mis Ernest ja mina koos veetsime, mulle erilised. Ta oli mulle tõepoolest Papa. Sisimas olin pidevalt teadlik tema positsioonist, sellest, kui tähtis on kõik, mida ta ütleb ja teeb. Seda raamatut kirjutades olen otsinud abi märkmetest, mis tuginevad ammuilma hävinenud diktofonilintidele, ning usaldanud omaenda mälu ja eristusvõimet.
Olen elanud Ernesti isikliku looga koos pikka aega. See ei ole mahamaetud ja taas üleskaevatud mälestus. Lugu, mille ta jutustas meie reiside ajal, oli usaldatud mulle kindla eesmärgiga. Olen hoidnud ja valvanud seda hulga aastaid ning tunnen, et pean nüüd lõpuks täitma Ernesti ees võetud kohustuse ja selle oma mälust vabaks laskma.
ESIMENE OSA
St Mary haigla palat
Hispaania, Churriana, 1959: Ernest ja tema naine Mary kummarduvad Ernesti kuuekümnenda sünnipäeva kingituste kohale.
Juunis 1961, teel Hollywoodist tagasi New Yorki valisin lennuki, mis maandus Minneapolises. Seal rentisin auto ja sõitsin üheksakümne miili kaugusel asuvasse Rochesteri. St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oli läheduses paikneva Mayo kliiniku arstide hoole all juba teist korda ravil mu lähedane sõber Ernest Hemingway. Olin külastanud teda seal korra mitu nädalat varem, tema esimese haiglasoleku ajal, olles sedapuhku teel Hollywoodi.
Viimased kuus nädalat oli Ernestil olnud keelatud helistada ning ta ei tohtinud võtta vastu telefonikõnesid ja külalisi, isegi mitte oma naist Maryt; ta sai elektrokonvulsiivravi. Nüüd kui ravis oli enne järgmist seeriat tehtud vahe, lubasid Mayo kliiniku arstid tal mulle helistada ja leppida kokku kohtumises.
Mayo kliinikul endal hospitaliseerimisvõimalust ei olnud, küll aga olid neil sidemed Rochesteri St Mary haiglaga, mida pidas tarmukas nunnaordu, ning kliiniku arstidel võimaldati vajaduse korral ravida oma haigeid seal.
Nondel aegadel oli elektrišoki andmise meetod brutaalne; elektrivool lasti patsiendi ajusse; puutükk hammaste vahele surutud, pidi too vähimagi halastava tuimestuseta väänlema piinavas valus. Mayo kliiniku tohtrid olid diagnoosinud Hemingwayl püsivaks muutunud depressiivse jälitusmaania ning määranud talle lootuses seda vähendada elektrišokiseansid.
Kui see kõik juhtus, oli käibel kõikvõimalikke oletusi: et tal oli lõppjärgus vähk või rahahäda; et see oli õnnetus; et ta oli läinud Maryga tülli. Ükski neist ei vastanud tõele. Nagu lähimad sõbrad teadsid, oli Hemingway viimasel eluaastal kannatanud depressiooni ja paranoia all, aga selle häire sügavamaid juuri polnud kellelgi õnnestunud avastada ja võib-olla on neil määratudki jääda saladuseks. Püüdsin aidata tal mõnest destruktiivsest foobiast üle saada, aga needki vähesed edusammud, mida meil õnnestus teha, osutusid petlikuks ja lühiajaliseks. Ühtlasi proovisin tirida teda eemale masendavast ümbrusest, korraldades ulatusliku retke kogu maailma kalastuskohtadesse, mis talle nii väga olid meeldinud, aga ärasõidupäeva eelõhtul loobus ta sellest. Ning kui Mary õhutas teda rääkima psühhiaatriga, vastas ta: tont võtaks, ei, tal juba on psühhiaater – tema Corona-kirjutusmasin.
Ernest ja mina kohtusime kolmteist aastat kestnud sõpruse jooksul sageli. Dramatiseerisin telelavastuste, teatri ja kino tarvis hulga tema lühijutte ja romaane. Seiklesime koos Prantsusmaal, Itaalias, Kuubas ja Hispaanias. Luulude tekkele eelnenud suvel olin käinud Ernestiga ülipõneval härjavõitlusturneel, kus tolleaegsed Hispaania kuulsaimad matadoorid Antonio Ordoñez ja tema naisevend Luis Miguel Dominguín võtsid üksteiselt mõõtu, astudes üles surmavas mano a mano võitluses, kus tavapärase kolme matadoori asemel osaleb kaks. Ühes linnas, Cuidad Realis õhutas Ernest mind astuma El Pecase (Tedretähniline) nime all täies matadoorivarustuses nende suurepäraste võitlejate sobre-saliente’na (kolmas matadoor, kes võitleb härjaga ainult siis, kui kaks väljakuulutatud matadoori on vigastatud ja rivist väljas) härjavõitlusareenile, esinedes ise minu mänedžerina. Sobre saliente’na oli mu kohustus võidelda üks kord härjaga, aga Ernest käskis mul hoida Antonio ligi ning too aitas mul hakkama saada, meelitades vaevumärgatava võttega härja enda kallale.
Ernesti elulust oli nakatav.
Juulis 1959 olime tähistanud Málaga juures asuvates mägedes Churriana külas Ernesti kuuekümnendat sünnipäeva vägeva peoga, mis kestis kaks päeva. Mary Hemingway, Ernesti neljas naine, oli otsustanud, et sedapuhku ei kehti ükski keeld. Ta leidis, et Ernesti sünnipäevi polnud mehe vastuseisu tõttu seni korralikult tähistatud, ja tahtis teha selle ühe peoga tasa kõik vahelejäänud. See läks tal korda.
Šampanja oli Pariisist, Hiina toit Londonist, bacalao Vizcaina (Baski tursahautis) Madridist, lasketiiruputka rändkarnevalilt, ilutulestikuekspert selle valdkonna tsitadellist Valenciast, flamencotantsijad Málagast, muusikud Torremolinosest. Külalisi saabus igast kandist, nende hulka kuulusid Jaipuri maharadža naise ja pojaga, Cooch Behari maharadža naisega, kindral C. P. „Buck” Lanham Washingtonist (tema juhatas vägesid teise maailmasõja Hürtgeni metsa lahingus, millest Ernest mitteametlikult osa võttis), saadik David Bruce ja tema naine, kes lendasid kohale Bonnist, mitmesugused Madridi tähtsad ninad ning paljud Ernesti Pariisi-päevade vanad sõbrad.
Ernest nautis oma sünnipäeva täiega. Lasketiiruputkas kasutas ta vana logu vintpüssi, et lasta sigaretikonid suust nii Cooch Behari maharadžal kui Hispaania esimatadooril Antonio Ordoñezel. Ta juhtis conga-sabatantsu läbi kogu peopaiga ning avas mõnuga kingitusi, mida oli terve kuhi, ja tõstis kõrgele, et kõik näeksid.
Peo haripunkt jõudis kätte, kui Valencia ilutulestikuekspert laskis taeva poole terve kogupaugu suuri rakette, mis langesid alla maja kõrval kasvavale kõrgele palmipuule ja süütasid selle ladva põlema. Alarmeeriti Málaga tuletõrjejaoskonda ning kohale jõudnud tuletõrjeauto ja pritsimehed ise olid just nagu mõnest Mark Sennetti komöödiast välja astunud. Nad ronisid puu otsa ja kustutasid leegid, mispeale Ernest nad sedamaid peole kutsus. Kogu ülejäänud õhtu kandis Ernest tuletõrjepealiku metallkiivrit; Antonio hõivas auto ja kihutas sellega ümbruskonnas ringi, Ernest kõrvalistmel ning sireen huilgamas.
Suve lõppedes said head ajad läbi.
Järgmisel aastal täheldasin Ernesti käitumises järske ja veidraid muutusi. Ta nägi ränka vaeva, ilma et oleks kuidagi suutnud ajakirja Life tarvis tihendada romaani „Ohtlik suvi”; ta ei osalenud Idahos Ketchumi iga-aastasel faasanijahil; oli veendunud, et tema autosse ja majja on paigaldatud FBI pealtkuulamisseadmed; kartis, et tema pangakontot kontrollivad IRS-i agendid; tundis, et kõik tavapärased jahimaad on talle korraga ligipääsmatud.
Kui neil viimati Ketchumis külas käisin, läksime, Mary, Ernest