Tol õhtul rääkis Mary minuga nelja silma all. Ta oli kohutavalt mures. Ernest oli istunud iga päev mitu tundi oma Pariisi-visandite kallal ja proovinud kirjutada, kuid ei suutnud teha enamat kui pöörata lehekülgi. Ta rääkis sageli, et tahab endale otsa peale teha, ning seisis mõnikord püssinagi juures, hoides käes üht püssi ja vaadates aknast välja. Pärast pikka pealekäimist õnnestus Ernesti Ketchumi arstil rääkida talle auk pähe, et ta läheks valenime all St Mary haigla psühhiaatriaosakonda, kus Mayo arstid tegid talle mitu elektrišokiraviseanssi.
Ernest helistas mulle palati ukse taga koridoris olevalt telefonilt. Tema jutt kõlas tasakaalukalt, aga hääl oli ebaharilikult, sunnitult südamlik. Luulud ei olnud muutunud ega vähenenud: palatis pidid olema pealtkuulamisseadmed ja ta kahtlustas, et üks intern on FBI agent. Olin lootnud, et ravi järel pole Ernest enam nii veendunud, et tema vastu hautakse halba, aga kahjuks sai sellest telefonikõnest selgeks, et kui võis märgata üldse mingit muutust, siis pigem olid luulud süvenenud.
Pärast seda, kui ta oli teinud läbi elektrišokikuuri ja hulga seansse psühhiaatritega, külastasin teda esimest korda, olles teel Hollywoodi, lootes ikka, et kinnismõtted on hakanud taanduma, aga ei, ta oli ikka samade hirmude kütkes.
Uskumatu küll, aga varsti pärast mu külaskäiku kirjutati Ernest Mayo kliinikust välja. Ta helistas mulle Hollywoodi ning ütles, kui hea meel tal on viibida kodus Ketchumis ja teha tööd. Naasmisejärgsel päeval ütles ta end olevat läinud jahile ja nüüd rippuvat tal köögiakna taga puuriidal kaheksa sinikael-parti ja kaks piilparti.
Tema lahe meeleolu ei kestnud paraku kaua. Vanad hirmud hiilisid tagasi, tugevamad kui kunagi varem. Kaks korda proovis ta võtta endalt esikunagis rippuva püssiga elu ning teda takistas ainult jõuline füüsiline sekkumine. Kui teda St Marysse tagasi toimetati, üritas ta tugevate rahustite kiuste lennukist alla hüpata. Kui parandamist vajav lennuk Wyomingis Casperis peatus, proovis ta kõndida liikuva propelleri ette.
Lähenedes tol 1961. aasta juunipäeval renditud Chevyga Raleigh’le, mõtlesin hirmuga, mis seisundis ma Ernesti eest leian. Lootsin, et uus elektrišokiravi seeria ja Mayo psühhiaatrite senisest tugevamad jõupingutused on tema foobiad ehk eemale peletanud või vähemalt lõdvendanud nende haaret.
Registreerisin end hotelli sisse ning läksin sedamaid haiglasse. Ülemõde avas mulle Ernesti ukse oma võtmega, see ei tõotanud midagi head. Palat oli väike, aga suure aknaga, millest pääses sisse ohtralt päikesevalgust. Lilli ei olnud ja seinad olid lagedad. Voodi kõrval laual oli virnas kolm raamatut ja laua kõrval seisis sirge seljatoega metalltool. Üle akna jooksid horisontaalsed metallvarvad.
Ernest seisis akna all, selg ukse poole; tema kõrval oli haigla laud, kõrgemaks tehtud, et ta saaks kasutada seda kirjutuslauana. Tal oli seljas vana villane punane hommikumantel (Mary oli ristinud selle imperaatorirüüks), mida koos hoidva kulunud nahkrihma suurelt pandlalt võis lugeda sõnu Gott Mit Uns. Selle rihma oli Ernest võtnud teise maailmasõja ajal Hürtgeni metsa lahingus langenud Saksa sõdurilt. Ta kandis oma lemmikuid, trööbatud India mokassiine ja tema silmi kaitses valguse eest määrdunud tennisenokk.
„Härra Hemingway, teie külaline on kohal,” ütles õde.
Ernest pöördus, näol ehmunud ilme, mis püsis viivu ning andis siis maad laiale naeratusele, kui ta sai aru, kes ma olen. Ta tuli mind tervitama ja tõmbas noka peast; võtsime teineteisel hispaaniapäraseks tervituseks ümbert kinni ja patsutasime vastastikku selga. Ernestil oli minu tuleku üle siiralt hea meel. Ta näis olevat kuhtunud; see mees, kes ta kunagi oli, olnuks otsekui kadunud ning minu ees seisnuks nagu ainult kahvatu illustratsioon näitamaks, kellega on tegu.
„No nii, Hotch,” lausus ta, „tere tulemast muinasjutumaale, kus sind otsitakse läbi, pistetakse luku taha ega olda isegi nii lahked, et usaldada sinu hooleks mõnd tömpi eset.”
Õde seisis uksel.
„Õde Susan,” lausus Ernest mind tutvustades, „see siin on kuulus matadoor El Pecas. Pecas, seal on Susan, kelle käes on hoiul minu südame võti.”
See ajas meid mõlemat naerma.
Andsin õele plekkpurgi kaaviari, mille olin Ernestile toonud, ja palusin tal viia see külmikusse.
Ernest ja mina istusime natuke aega, tema voodil, mina toolil, ja esialgu tundus, justkui oleks tal taas kindel maa jalge all, aga minu meelehärmiks hakkas ta varsti jälle kordama vanu kaebusi: palatis ja koridori telefonis on pealtkuulamisseadmed, ta olevat puruvaene, süüdi on tema pankur, advokaat, Ketchumi arst – kõik, kes hoolitsevad tema majandusasjade eest; tal ei ole korralikke rõivaid; järgnesid maksud. Nõnda jätkus see ohtrate kordustega.
Tõusin, olles otsustanud juhtida Ernesti tähelepanu kõrvale muredelt – nendelt samadelt, mis olid kummitanud teda minu eelmise külaskäigu ajal. Elektrišokiravi polnud neid nähtavasti peletanud. Astusin laua juurde ja küsisin, mis see on, mille kallal ta töötab.
„Pariis.”
Need pidid olema tema meenutused Pariisist ja inimestest, keda ta oli tundnud, elades seal kunagi kahekümnendate aastate algul oma esimese naise Hadleyga.
„Kuidas läheb?”
„See ongi kõige hullem. Ma ei suuda seda raamatut lõpetada. Ei suuda. Istun selle laua taga iga jumala päev. Mul on vaja kõigest… ühte lauset, võib-olla rohkem, ma ei tea, aga need ei tule. Mitte ükski, mõistad? Kirjutasin Scribnerile, et ta selle plaanist maha tõmbaks. See peaks ilmuma sügisel, aga olin sunnitud laskma selle maha tõmmata.”
Küsisin, kas need on samad Ritzi kohvrist pärit visandid, mida olin kunagi lugenud.
Ta kinnitas, et on küll, ning lisaks veel üks uus – viimane ja kõige tähtsam.
„Aga ilusamaid visandeid,” ütlesin ma, „ei suuda Pariisist iial keegi kirjutada.”
Ühel meie Pariisi-reisil, kui peatusime Ritzis (meie Hemhotchi sündikaat oli toona võitnud Auteuil’ takistussõidul, kus maksti 27-1), einestasime kord Charles Ritziga, kes oli oma isa Cesari järel tema ameti üle võtnud, ning Charles teatas Ernestile, et hotelli pagasiruumis remonti tehes olid nad hiljaaegu avastanud Louis Vuittoni kohvri, mille Ernest oli kolmekümnendatel aastatel sinna hoiule jätnud. Nimetatud kohvri oli valmistanud talle Vuitton ise ja Ernestil oli hea meel, et see lagedale ilmus. Tegime selle Charlesi kabinetis lahti ning teiste asjade hulgas tuli sealt välja mitu sinist koolivihikut, millesse Ernest oli kirjutanud kahekümnendate aastate Pariisist ja inimestest, keda ta sealviibimise esimestel aastatel tundis. Ernest andis visandid mulle lugeda; need olid oivalised, poeetilised, sügavuti minevad, karmid, ajatud – niiviisi polnud veel keegi kunagi kirjutanud Pariisist ja kahekümnendate aastate põnevatest inimestest, kes olid tema kaasaegsed.
Uksele koputati ja sisse astus õde Susan. Ta ütles, et arstil on vaja saada Ernestilt mõni analüüs, aga ta ei jää kauaks ära. Ernest võttis oma improviseeritud kirjutuslaualt pundi pabereid ja andis mulle nii kauaks lugeda, kui tagasi tuleb. Ta ütles, et seda peatükki ei ole ma varem näinud – see peab võtma raamatu kokku ja jääma kõlama.
Tõmbasin tooli akna alla ning hakkasin lugema käsitsi kirjutatud eskiisi, mille Ernest mulle oli andnud ja mis kandis pealkirja „Pariisile ei tule iial lõppu”4; see oli erinev teistest pildikestest, mida olin lugenud tookord Ritzis – visanditest, milles Ernest kirjeldas Pariisi linnaosi ja inimesi, kellega ta toona lävis ning kelle hulka kuulusid Gertrude Stein, Sylvia Beach (Ameerikas sündinud raamatukaupmees ja kirjastaja), Ford Madox Ford, Ezra Pound ja Scott Fitzgerald. Loost, mida lugesin nüüd, pidi ilmselgelt saama raamatu finaal; teistest erinevaks muutis selle asjaolu, et seal ta ühelt poolt ülistas oma esimesi raskeid, kuid ometi imelisi Pariisi-aastaid ning teiselt poolt kahetses seda, mis pöörde need talle olid võtnud ja mis oli selle põhjus.
Üldkokkuvõttes oli see kirglik armastusavaldus tema esimesele naisele Hadleyle, mälestused ajast, kui naine elas rue Cardinal Lemoine’il liftita majas neljandal korrusel, ning rue Notre Dame des Champs 113 hoovis oleva saeveski kohal paiknevast teise korruse korterist, kus nad elasid hiljem oma pisikese