Jõudnud eskiisiga umbes poole peale, kaldus Ernest paraku kõrvale enda ja Hadley esimestest romantilistest aastatest, kui nad olid väga vaesed, kuid õnnelikud, ja hakkas kirjeldama, mis juhtus nende idüllilise eluga, kui lootskala kannul ilmusid kohale rikkad inimesed, kusjuures ei lootskala ega rikkaid ole nimetatud nimepidi. Kui kaks inimest teineteist armastavad, kirjutab Hemingway, tõmbab rikkaid vastupandamatu jõuga nende poole, aga tema ja Hadley olid naiivsed ega osanud end kaitsta. Ernest tunnistas, et nondest rikastest võlutuna käitus ta sõgedalt nagu linnukoer, kes läheb kaasa igaühega – peaasi et tollel on püss.
Ja mis kõige tähtsam: rikaste seas leidus üks vallaline naine, kes oli visanud Ernestile silma ja sokutas end Hadleyle sõbraks, püüdes pääseda neile ligi ja lõhkuda nende abielu. Ernest tunnistas, et nende kahe naise üheaegne tähelepanu erutas teda ja õnnetul kombel oli ta armunud mõlemasse.
Enne kui teha elule lõpp, pidas ta tähtsaks seletada oma viimastes sõnades, kui rängalt oli ta endale haiget teinud, lastes oma elu ainsal tõelisel armastusel käest libiseda. Tragöödia, mis johtub sellest, kui armastad korraga kahte naist, oli saatnud teda kogu elu. Olles saanud lennukatastroofis surmalähedase kogemuse, otsustas ta uuesti läbi elada nood kahekümnendate aastate hukatuslikud päevad, mille rüppe oli heitnud end, siirdudes esimest korda Pariisi, ning mis olid lahjendanud tema esimese romaani „Ja päike tõuseb”5 ilmumisest sündinud rõõmu. Kirjeldades neid mulle, elas Ernest need aastad uuesti läbi ja see tekitas temas mõningase lõpetatustunde. Ometi käis see hävitav tragöödia temaga kaasas kogu elu ja sellest ei aidanud üle saada ka tema kui geeniuse kuulsus, kiiduavaldused ja raha.
Selle ajaga, kui Ernest arsti juures viibis, jõudsin peatüki kaks korda läbi lugeda ning lasksin sel settida. Meenutades oma Pariisi-aastaid, toonaseid inimesi, kohti, tagasilööke triumfe, rõõme ja pettumusi, hõrke meenutusi elust Hadleyga, oli ta minu üllatuseks jätnud vahele paljud kõnekad episoodid, nagu saja päeva leping, millest ta mulle kunagi oli rääkinud. Tuleb arvata, et piinatud mõistus ja meeleheitlik kirjutamistung ei lubanud tal teha kõigest põhjalikku ülevaadet või oli ta ehk nõuks võtnud lasta minul anda usaldusisikuna hinnang tema loole, traagilisele lahkuminekule, mis johtus sellest, et ta armastas korraga kahte naist – kiusatus, millele ta ikka ja jälle järele andis.
Uksele koputati. Õde Susan tuli ütlema, et vererõhu mõõtmisega läheb veel veidi aega ning kui peaksin eelistama oodata fuajees, kus on mugavam, viib ta mu sinna. Vastasin, et ootan parem sealsamas, kus olen.
Istudes akna all, süles viimane peatükk, hakkasin mõtlema lennuõnnetusele, õigemini küll neile kahele õnnetusele, mille tõttu ma Ernestiga 1954. aastal Veneetsias hotellis Gritti Palace taas kohtusin.
TEINE OSA
Kohtumine Veneetsias hotellis Gritti Palace
Aafrika, Uganda, 1954; Ernesti kahe järjestikuse lennuõnnetuse esimese lennuki rusud.
1954. aasta 25. jaanuari hommikul levis üle kogu maailma teade, et Hemingway ja tema naine Mary olid hukkunud lennukatastroofis, mis leidis aset Ugandas Murchisoni joa lähedal tihedas džunglis, ning vallandusid üleüldine lein ja järelehüüete tulv. Sellele traagilisele uudisele järgnes varsti teade, et Ernest oli äkki imeväel Butiabe juures džunglist välja ilmunud, ühes käes punt banaane ja teises pudel Gordon’s džinni. Teda intervjueerima tormanud ajakirjanikele oli Ernest AP teate järgi öelnud: „Õnn ei ole mind veel maha jätnud.”
Möödus mõni tund ja õnn näis olevat talle selja pööranud. Õnnetuspaigale saadeti päästelennuk, 1930. aastate biplaan, vineerist Havilland Rapide, mis pidi toimetama Ernesti ja Mary tagasi Keeniasse, kus oli nende toonane peatuspaik, aga lendu tõustes kukkus Havilland alla ja süttis; sellest teisest katastroofist Ernest nii puhtalt ei pääsenud.
Püüdes teda kätte saada, olin saatnud ohtralt telegramme ja sain lõpuks vastuse, milles Ernest palus, et helistaksin talle Veneetsia Gritti Palace’i hotelli. Olin parajasti Haagis, et teha ühe ajakirja tarvis intervjuu kuninganna Beatrice’i ja püsivalt tema juures elava tuleviku ettekuulutajaga, kellelt kuninganna oli harjunud nõu küsima.
Helistasin Ernestile ja ta õhutas mind kuningliku intervjuu lõpetamise järel Veneetsiasse sõitma. Ta ütles: „Mul on uus Lancia ja korralik kutseline autojuht, kes sõidutab meid üle Alpide ja mööda Corniche’i Pamplonasse San Fermini pidustustele. Oleksin rõõmus, kui pakuksid mulle seltsi. Kõik need tuulelohed, mis viimasel ajal Aafrika kohal alla sajavad, on mind kõvasti räsinud.”
Minevikus oli Ernest sageli helistanud, et kutsuda mind meeldivatesse paikadesse lõbureisile, aga esimest korda oli kutse nii isiklikku laadi. Ta tundus olevat veidi kohmetu.
Kui astusin Grittis tema nurgatuppa, istus Ernest akna all toolil ja luges, tennisenokk silmile tõmmatud, kõrval olevast ajalehevirnast kogu maailmas tema väidetava hukkumise järel avaldatud järelehüüdeid. Rabatud sellest, missugune ta välja näeb, jäin viivuks ukselävel seisma. Viimati olin näinud teda New Yorgis 1953. aasta sügisel, veidi enne seda, kui ta Aafrikasse sõitis. Mind ehmatas, kui kõvasti ta vahepealse viie kuu jooksul on vananenud. Ernesti juuksed, niipalju kui neid järel oli (enamik oli ära põlenud), polnud enam hallisegused, vaid valged nagu tema kõrbenud habegi, ning ta näis olevat veidi kahanenud – küll mitte füüsiliselt, kuid osa teda ümbritsevast alistamatuse aurast olnuks nagu haihtunud.
„Kirjandusmaailma jõhker kangelane!” hüüatas ta korraga, lugedes üht järelehüüet, ning puhkes mürinal naerma. Võtnud enda kõrval laual oleva veiniklaasi, kallas ta selle sisu endale kurku.
Siis märkas ta mind, naeratas üle kogu näo ning viipas, et astuksin ligi ja aitaksin tal end sügavast tugitoolist jalule upitada. „Tunnen ennast nagu mingi elukas, kes sügavikust üles kerkib,” ütles ta, kui teda püsti sikutasin.
„Kuidas su tervis on, Papa?” küsisin. „Pean silmas tõesti ja päriselt,”6 lisasin, kasutades üht tema lemmikväljendit, millega ta tegi vahet faktidel ja väljamõeldistel.
„Parem käsivars ja õlg paigast ära,” vastas ta, „neerurebend, selg täitsa läbi, nägu, kõht ja käsi, eriti käsi, Havillandi tulekahjust põlenud. Kopsud suitsust kõrbenud. Tule, ma näitan sulle kõik tõendid ette – puust ja punaselt.”
Ta juhatas mu vannituppa. Vanni ja kraanikausi vahelisel laual seisis pool tosinat klaasi, milles oli uriin. Ernest võttis ühe enda kätte ja demonstreeris vastu valgust selle tumedat sisu. „Kaks päeva ei saanud üldse kusta: neerukoest oli tekkinud mingi kork. Vaata seda, rakud hõljuvad ringi nagu hambaorgid. Jube värv. Nagu ploomimahl. Tohter, kes laevaga Aafrikast kaasa tuli, on väga hea. Andis mulle rohtu neerude jaoks, lõikas ära põletushaavade surnud liha – tipp-topp arst; ütles, et tegelikult oleksin pidanud selles katastroofis hukkuma. Ütles, et võin ikka veel surra. Pani mu rangele dieedile. Kui teada tahad, siis kartsin, et oled ühest meie firma liikmest ilma, kui Havilland alla kukkus, purunes ja leekidesse lahvatas. Mina olin taga, Mary istus ees piloot Roy Marshi kõrval. Nemad said hästi välja, aga tagumine metallist uks oli kõveraks väändunud ja tulest põrgulikult kuum. Olin suitsu kätte lämbumas ning kõigele lisaks ei pääsenud ma kinnikiilunud ukseni, et seda lahti tõugata. Sel silmapilgul tundsin, et annan sealsamas otsad. Olen ka enne üle noatera pääsenud: kui pimendatud Londonis veetorni rammisin, olin täitsa sodi ja pea oli lõhki; Idaho autoõnnetustes murdsin luid, Fossalta kaevikutes sain otsetabamuse – eks neid kordi ole olnud teisigi, aga alati tundsin, et see pole veel lõpp ning too sünge vennike võib tükkis oma vikatiga põrgu kerida, aga sedapuhku, selles tulikuumas konservikarbis, hing paelaga kaelas, mõtlesin: raisk, ongi lõpp käes, nad on naelutanud mu risti ja süüdanud tuleriida; kuidagiviisi tegin endale ikka nii palju