Pärast seda hakkasid asjad paraku viltu kiskuma. Franny vaatas natuke aega otsivalt ringi, higistades oma villases jakis ja pulloveris, kuni lõpuks taipas, et stuudio pole talle autot vastu saatnud ning ta peab võtma takso. Taksojuht oli ülevoolavalt sõbralik ning kuulnud, et Franny on tulnud mõttega saada filmitäheks, oli mees käinud peale, et viib ta teisele poole kuulsat Hollywoodi märki. Ülima naudinguga jutustas mees, et just seal oli läbikukkunud tähehakatis Peg Entwhistle 1932. aastal enesetapu teinud.
„Hüppas otse H tähe pealt alla, kujutad ette?” Taksojuht vangutas pead, nagu ei suudaks säärasele asjale seletust leida. „Ära sina küll endale säärast lollust pähe võta, eks ole, nukuke?” Mees tegi tahavaatepeeglis Frannyle silma. „Kui asjad ei lähe nii, nagu tahaksid, küllap leiab sinusugune kaval rebane endale mõne lolli, kes sinu eest hoolitseb.”
Pärast seda oli taksojuht pannud ta Sunset Lodge’i juures maha. Alles siis, kui mees tahtis Frannylt sõidu eest sisse väikese varanduse sisse kasseerida, märkas naine, et taksomeeter oli olnud sisse lülitatud ainult osa aega. Ta andis mehele, mis tal anda oli, ja too lahkus rahulolevalt. Franny teadis, et teda oli pügatud, aga ei viitsinud hakata vaidlema – ta rõõmustas, et on hotelli jõudnud. Ainult et see polnud mingi hotell, vaid räämas motell. Franny toas oli üheinimesevoodi, mille madrats oli muhklik ja määrdunud linadel olid verd meenutavad plekid. Isegi läbi kinniste akende kostis maja ees kulgevalt kolme sõidureaga tänavalt liiklusmüra. Maja taga olev bassein oli juba mitu kuud tagasi tühjaks lastud ning nüüd vedelesid selle põhjas tühjad õllepudelid ja pruunid paberkotid.
Ehkki surmani väsinud, oli Frannyl raske sel ööl sõba silmale saada. Kõik oli sootuks teistmoodi kui Inglismaal. Ennekõike oli siin palav, isegi öösel. Laes oli väike ventilaator, mis tegi palju lärmi, aga abi sellest eriti polnud, akent lahti teha Franny aga ei julgenud, sest tuba oli esimesel korrusel ja sellest kõndis kogu öö mööda inimesi, kes ajasid juttu ja naersid valjult, nagu oleksid purjus. Inimesedki olid siin teistsugused: nad olid napisõnalised ja tõrjuvad, neil polnud tema tarvis aega. Aga toit – nojah, seegi oli isevärki, aga heas mõttes. Kõigele lisaks oli see odav. Et lõunastada, läks ta naabruses asuvasse söögipaika, istus ühte boksi ja sai kiletatud menüü, millel oli kirjas silmipimestav valik roogi, igaühel juures väike pilt. Ta tellis rasvas hautatud kana ja tanguputru ning maasikatega piimakokteili. Magustoiduks sõi ta suure kausitäie vanillijäätisega õunavormi ja jõi veel ühe piimakokteili. Pärast Inglismaal valitsevat puudust tundus see taevalik. Kui Cara siia jõuab, viib ta tütre kõigepealt välja sööma, otsustas Franny.
Järgmisel hommikul sõitis ta taksoga Juniperi tohutu suurde stuudiosse. Juniper paiknes Gower Streetil, Sunset Boulevardist natuke lõuna pool ja Paramountist kvartali jagu eemal. Väravast sisse astudes mõtles naine kõigile neile tähtedele, kes olid käinud enne teda just sedasama teed, ja tundis, kuidas teda valdab taas elevus, et on jõudnud Kassikullalinna. Juba ainuüksi rajatise mõõtmed panid tal pea ringi käima. Kui Elstrees oli Juniperi stuudio andnud välja küla mõõdu, siis see siin Hollywoodis meenutas pigem linna. Franny esimene kohtumine pidi olema administratiivhoones, aga ta poleks jõudnud sinna kõndida, teda tuli sinna läbi mitme võtteplatsi golfiautos sõidutada. Ühelt väljakult teisele sõites möödusid nad Egiptuse püramiididest, New Yorgi agulitest, Pariisi bistroodest ja Metsiku Lääne saloonidest. Franny uudistas vahelduvaid dekoratsioone imestunud silmil, ehkki oli veidi pettunud, et kõik need hooned on ainult tühjad kestad, millel puuduvad seinad ja sisustus. See hävitas osa võlust.
Art deco stiilis administratiivhoone oli püstitatud 1920. aastatel. See oli kõrge, valgest marmorist, perfektselt kaardus tornide ning kõrgete kitsaste akendega. Sisekujundus oli kena, ent üsna traditsiooniline: igal pool mahagonist mööbel ja värsked lilled. Siia-sinna sagisid närvilised mehed, kes nägid oma ülikondades välja nagu muidusööjad; tihedalt nende kannul tõttasid kitsast seelikut kandvad ilusad tüdrukud, surudes vastu lopsakat rinda märkmekausta. Kõigil oli ees tähtis nägu; kõigil paistis olevat kiire.
Enne Hollywoodi tulekut oli Franny kirjutanud Clifford Walkerile, andes teada, et jõuab varsti kohale. Mees oli jätnud Sunset Lodge’i teate, et ta tuleks Juniperi kohtuma personalijuht Lloyd Crameriga. Cramer oli Juniperis olnud kogu elu. Sellest asjalikust terava pilguga mehest, kes millegipärast meenutas pisut rebast, oli viiekümnendaks eluaastaks saanud üks stuudio mõjuvõimsaimaid inimesi. Oli teada, et ta on vankumatult õiglane, aga sealjuures vaba igasugusest sentimentaalsusest. Kui näitleja ei vastanud ootustele, sai ta kinga – ükskõik kui palju raha ta kunagi varem stuudiole ka sisse poleks toonud.
Nüüd silmitses Cramer oma mugavas kabinetis Juniperi uusimat värvatut, üritades aru saada, kui palju too väärt on.
„Sa oled üks Cliffordi tüdrukuid, eks ole?”
Franny noogutas innukalt. Tal polnud küll erilist tahtmist Walkeriga uuesti kohtuda, aga mees oli ainus, keda ta siin tundis, sestap haaras ta sellest nimest kergendustundega kinni. „Jah, tema saatis mind proovivõtetele.”
„Hm.” Personalijuht ei ilmutanud erilist vaimustust. Walker oli stuudios tuntud kui mees, kes kasutas oma positsiooni, et naisi voodisse saada. Cramer oli perekonnainimene ja näitlejannaks püüdlejate magatamiseks polnud tal aega. Ta oli vaadanud Franny Healey proovivõtete salvestist ning ehkki midagi näis tüdrukus olevat, ei kavatsenud ta hakata uustulnukale teed sillutama, enne kui too on end näidanud. „Eks vaadakem siis, kas sinus leidub seda, mida on vaja selles linnas läbilöömiseks.”
Cramer tegi talle selgeks, et filmitäheks saada ei ole kerge. Enne pidi Franny enda juures nii mõndagi muutma – kõigepealt nime.
„See ei kõlba üldse. Franny Healey ei köida kellegi tähelepanu.” Mees vajus korraks mõttesse. Franny ei saa ju olla su päris nimi. Millest see on tuletatud?”
„Francesest.”
Mehe nägu selgines. „Frances… Hm, see on juba parem. Mõtleme nüüd, mis sobib Francesega. Midagi iiripärast, aga võib-olla pisut peenemat…” Ta mõtles natuke. „Kuidas kõlaks Frances Fitzgerald?” Vastust ootamata kordas ta: „Frances Fitzgerald … Jah, mulle meeldib see. Mida sa ise arvad?”
„Kõlab hästi.” Frannyl ei tulnud mõttessegi vastu vaielda. Ta oli valmis kõiges mehe sõna kuulama. Järgmiseks võeti luubi alla tema välimus. Cramer käskis Frannyl seista keset tuba ja tegi ringi ümber tema, silmitsedes naist tollhaaval pealaest jalatallani. Selles, kuidas mees teda vaatas, polnud midagi himurat: umbes samamoodi oleks tema isa uurinud mullikat, enne kui otsustas, kas osta see või jätta ostmata. Franny poleks imeks pannud, kui Cramer oleks ligi astunud ja kontrollinud tema hambaid.
Pärast põhjalikku vaatlust kuulutas mees, et esteetilisest küljest on tema meelest kõik enam-vähem korras – „nina võiks ehk olla natuke väiksem, aga sellega saame minu arvates esialgu hakkama” –, kuid juukseid peaks Frances kindlasti värvima.
„Blondiks?” küsis Franny lootusrikkalt, kujutledes ennast õhulise ja elegantsena nagu Grace Kelly. Aga vaevalt oli see sõna tema huulilt pääsenud, kui naine juba teadis, et ta ei ole see tüüp – ta on liiga volüümikas, liiga silmanähtavalt maine.
„Kurat võtaks, ei!” Mees vajus korraks mõttesse. „Sügavam punane sobiks hästi – natuke särtsakam värv kui praegune. Nõnda näeksid välja umbes nagu Maureen O’Hara. Jah just, punane on õige värv. Saadan su meie juuksuri juurde. Ja sinu riietega peame samuti midagi ette võtma.”
Tema sõnadest üllatunud, langetas Franny pilgu ja silmitses ennast. Ta oli pannud selga oma kõige paremad rõivad: kena samblarohelise kostüümi ja selle juurde kuuluva väikese, vaevalt peanuppu katva servata kübara. Ta oli saanud selle endale ühest Victory Clubi kavas olnud numbrist.
„Roheline sobib sulle oivaliselt,” selgitas Cramer. „Aga kostüüm on ilmselgelt odav seeriakraam. Peame leidma midagi paremat, enne kui su pilt lehtedesse jõuab.”
Siis jõudis kord Franny aktsendi kätte. Cramer võis ju küll tahta, et ta näeks välja