Järgmisel õhtul tema enesetunne pisut paranes: tööle jõudnud, leidis ta eest Walkeri kirja, milles mees palus tal minna järgmisel esmaspäeval Hertfordshire’i maakonnas asuvasse Juniperi stuudiosse proovivõtetele. Võimalus oli käes – nüüd oli Frannyl tarvis üksnes tõestada, et temas leidub materjali, millest tehakse filmitähti.
Kaheksas peatükk
„Noh, mis sa siis arvad?” Clifford Walker laskis ennast pehmel rohelisel sametdiivanil seljakile ja silmitses ilusat punapead tähelepanelikult.
Produtsent polnud oodanud, et asjad nõnda lähevad. Vaadates, kuidas Franny Healey esitas Mae Westi numbrit, oli ta tüdrukut himustanud ja olnud valmis kasutama stuudiot vahendina, et saada teda voodisse. Korrakski ei olnud talle pähe tulnud mõtet, et neiust võiks asja saada. Aga proovivõtetel oli Franny hiilanud: ta oli üks neid haruldasi inimesi, kes nägid ekraanil välja ilusamad kui päriselus, ja – pagan võtaks – kuidas ta veel näitles! Nüüd, kui televisioon tegi võidukäiku ja riik enam meelelahutusärisse ei sekkunud, olid Hollywoodi suurtel filmistuudiotel tõepoolest rasked ajad, aga sellegipoolest hoidsid nad uusi andeid otsides silmad lahti ning Walkeri sisetunne ütles, et ta on leidnud kellegi, keda ootab selles äris ees suur tulevik.
Franny istus produtsendi vastas teisel samasugusel diivanil ega teadnud, mida vastata. Kui palju kordi oli ta ajakirjadest lugenud, mismoodi üks või teine täht oli avastatud, ja soovinud, et see oleks tema. Nüüd oligi.
Proovivõtted olid olnud põnevad. Nagu teistelgi Hollywoodi gigantidel, oli ka Juniperil stuudio. See paiknes Hertfordshire’i maakonnas silmatorkamatu Elstree küla lähedal, Londonist umbes nelikümmend minutit rongiga sõita. Franny oli rabatud juba ainuüksi stuudio mõõtmetest: see moodustas otsekui omaette väikese küla, mis koosnes jumal teab mis otstarbeks mõeldud mitmesuguse suurusega madalatest neljakandilistest hoonetest. Franny oli juhatatud ühte tühja ehitisse, mis meenutas natuke lennukiangaari. Seal oli ta üle antud režissööri abile – tähtsusetule mehikesele, kes hakkas talle juhtnööre jagama. Hoones oleval lihtsal laval polnud midagi peale musta taustaeesriide, ning seal tuli tal kanda ette lühike stseen: ta pidi mängima naist, kes oli saanud äsja teada, et tema abikaasa on surnud.
Ekraaniproovile järgnes pingeline ootamine, et Walker temaga ühendust võtaks. Mees oli jätnud klubisse teate, et ootab teda sel pärastlõunal oma hotellitoas. Franny polnud teadnud, mida sellest arvata. Aga vaevalt tuppa astunud, mõistis ta, et sedapuhku kujunevad asjalood teistsuguseks. Produtsent oli tellinud neile mõlemale teed; magamistoa uks oli kindlalt suletud. See meenutas juba ärikohtumist. Ning kui Franny oli istet võtnud, lausus mees võlusõnad. „Kullake, paistab sedamoodi, nagu oleks sul eeldusi saada täheks.”
Franny ekraaniproovi tulemused olid talle meeldinud, ütles Walker; õigemini oli ta suisa vaimustuses. Ta näidanud filmitut Juniperi personalijuhile Lloyd Cramerile ning tollelegi oli nähtu muljet avaldanud. Koguni sel määral, et nad otsustasid saata Franny Hollywoodi. Neil oli plaanis kasutada teda filmis, mille võtted pidid algama mõne nädala pärast. Tema pidi ainult lennukisse istuma. Franny ei suutnud oma õnne uskuda. Just niisugust uudist oleks ihaldanud kuulda iga tüdruk.
Aga nüüd, silmitsedes lennukipiletit, mille Walker oli talle oli ulatanud, hammustas ta huulde ja kortsutas kulmu.
Nähes naise ilmet muutumas, tõmbas ka Walker kulmu kortsu. „Loodetavasti pole sellega mingeid probleeme. Mulle jäi mulje, et sind ei seo siin miski.”
Kui Franny kohe ei vastanud, jätkas mees, sedapuhku juba natuke teravamalt. „Kas mul oli õigus, kui oletasin, et sul ei ole abikaasat ega kallimat?”
Naine vaatas talle otsa ja langetas siis pilgu uuesti lennukipiletile, mis kandis 15. märtsi kuupäeva. „Asi on lihtsalt selles, et siin on ainult üks pilet.”
„Ja siis?”
Franny viivitas hetke; ta teadis, et ei tohiks seda öelda, aga tundis, et peab selle koorma südamelt ära saama. „Vaadake, mul on laps. Väike tüdruk, kelle nimi on Cara. Ja temata ei saa ma tõepoolest kuhugi minna.”
Whitechapelisse tagasi sõites ei suutnud Franny kiskuda pilku lennukipiletilt, mille Walker oli talle andnud. Naisel oli tunne, nagu oleks keegi pakkunud talle võimalust, milletaoline avaneb ainult kord elus, ja selle tal siis käest kohe jälle ära napsanud. Nimelt oli Walker teinud ühe asja täiesti selgeks: tema tütre tarvis mingit lisapiletit ei tule.
„Juba sellegagi tuli kõvasti vaeva näha, et stuudio nõustuks sind üle ookeani lennutama. Kui Lloyd Cramer saab teada, et sul on laps, sõidab tal katus pealt.” Paks mees oli raputanud pead, nagu ei mõistaks ta, mis Frannyle pähe oli karanud. Kurat võtaks, ühe väikese püherdamise eest ei võidud temalt ju ometi enamat oodata. „Kuule, ma kõnnin niigi noateral. Oma võimaluse sa said. Otsusta ise, kas kasutad seda või mitte.”
Seejärel oli mees tõusnud, lükanud lahti magamistuppa viiva kahe poolega ukse ning Frannyl oli tulnud näidata, kui tänulik ta mehele on. Alles kaks tundi hiljem oli ta lõpuks tohtinud hotellist lahkuda. Praegu üritas naine unustada, kui odava ja alandatuna ta oli end tundnud, ning keskenduda selle asemel oma dilemmale. Ei tulnud kõne allagi, et ta oleks jaksanud osta veel ühe pileti, ning seega oli tal kõigest kaks valikut: kas loobuda oma unistusest või jätta Cara Londonisse maha.
Mõte, et ta peaks olema tütrest lahus, oli Frannyle nagu rusikahoop rindu. Enne kui ta saab Cara enda juurde võtta, võib kuluda pool aastat, mis on pikk aeg temalegi, aga lapsele võrdub see terve eluga.
Ma ei saa temast lahkuda.
Ta lihtsalt ei saa seda teha. Mis ema ta on, kui jätab sinnapaika oma lapse, sest tal on isu minna Hollywoodi seiklusi otsima? Aga sedamööda kuidas buss jõudis järjest sügavamale Whitechapeli halli sisikonda, kujutas Franny endale järjest selgemini ette ees seisvate rasket tööd täis päevade, nädalate ja aastate rodu, ning tundis, kuidas masendus tema üle võimust võtab. Kas ta peab tõesti loobuma oma unistusest, nüüd kui see on nii lähedal täitumisele? Ei saanud ju öelda, et talle oli seda laadi võimalusi sageli pakutud. See võib olla tema ainus šanss kuulsaks saada.
Kui jätaks lapse Annie hoolde? See mõte jäi talle pähe kummitama. Annie ja tema tüdrukud olid Carale niikuinii nagu pereliikmed. Pealegi kestaks see kõigest lühikest aega, kinnitas Franny endale – ainult senikaua, kui ta on endale nime teinud. Kui tal on natuke raha ja kena koht, kus elada, viib ta Cara lennukiga enda juurde. See ei tähendaks tütre hülgamist, vaid tuleks lapsele pikas plaanis isegi kasuks. Nad oleksid küll sunnitud teineteisest mõnda aega lahus viibima, aga hiljem saaks Franny pakkuda oma lapsele midagi paremat kui elu East Endis. Naine tundis, kuidas teda haarab elevus.
Ta suudab selle ellu viia, tuleb ainult koostada korralik plaan!
Otsusele jõudnud, nõjatus Franny seljatoele ja tema silme eest hakkasid läbi jooksma kujutluspildid: võtteplats, režissöör ja operaatorid, kogu võtterühm – ning kõigi pilgud on kiindunud kaunisse punapäisesse filmitähte, kes parajasti oma riietusruumist astub välja…
Niipea kui Franny oli esikusse astunud, kuulis ta elutoast kisa: mehehääl karjus ja laps nuttis. Lapse hääles oli midagi enamat kui nutt – pigem meenutas see hädas oleva looma kisendamist –, ning Frannyt läbistas hirmuvärin. Ta ei peatunud isegi nii kauaks, et mantlit seljast võtta, vaid tormas elutuppa vaatama, mis toimub.
Paisanud ukse lahti, tardus Franny enda ees avanevat vaatepilti nähes paigale. Tal oli olnud õigus, pidades lapse häält valukisaks: Liam, Annie armuke, oli tõstnud Danny maast lahti ja hoidis rabelevat poissi üheainsa lihava käega õhus. Poisi püksid oli ta pooleldi alla tõmmanud ning jagas teises käes oleva püksirihmaga Dannyle vägevaid hoope. Cara kössitas nurgas ja vaatas seda kõike nuuksudes pealt.
„Katsu mulle veel vastu haukuda, nolk!” pomises Liam ja andis poisi punetavatele kannikatele uue hoobi. Danny tõi kuuldavale järjekordse summutatud karje.
Hetke seisis Franny vaikides, liiga rabatud, et midagi ette võtta.