Majakese juures oli köies kits ning eluhoone kõrval paiknes kanakuut, kust sai käia mune toomas. Theresa laskis Caral ühe kätte võtta ja tüdruk silmitses suuril silmil äsja munetud muna, mis tundus tema pihus alles soe.
Kui Theresa oli tahtnud lapse mõtteid emalt kõrvale juhtida, siis läks see tal hästi korda. Vaadata oli nii palju uudset, et tüdrukul polnud aega mõelda sellele, mis oli maha jäänud. Aga kui ringkäik oli lõppenud, kuulutas Theresa, et läheb külasse.
„Ainult korra nädalas ma seal käingi, toon jahu ja muud säärast kraami ning kuulan, mis maailmas on juhtunud. Postkontorist astun ka läbi. Sinna tulevad su ema kirjad ja kui mulle on mingeid teateid, siis sealt saan need kätte.”
Et Carast ei tohtinud keegi teada, pidi ta tüdruku majakesse maha jätma.
„Kahju küll, et pead siia üksi jääma, kohe esimesel päeval veel pealegi. Aga täna on minu päev ja kui ma lagedale ei ilmu, saadetakse keegi siia vaatama. Ära sellepärast muretse, jätan sulle enda äraoleku ajaks tööd, siis pole sul aega pahanduste peale mõelda.”
Pool tundi hiljem, kui kell hakkas saama üheksa, seadis vana naine sammud küla poole ja Clara hakkas tegema tema hooleks jäetud töid. Ta pidi pesema hommikusööginõud, tegema üles voodid, koristama toad ning tooma seejärel õhtusöögiks köögivilju.
Cara rassis terve hommiku. Keskpäeva paiku tundis ta, et kõht on tühi. Lõunaaeg oli käes, aga vanaema polnud ikka veel tagasi ja toitu ei julgenud ta küsimata võtta. Tund aega hiljem, kui majas olid tööd lõpetatud, läks tüdruk õue ning hakkas õhtusöögiks porgandeid välja kaevama. Ta tegi kõik nii, nagu vanaema oli õpetanud, aga see tundus raskem, kui pealtnäha oli paistnud.
Kella kaheks oli Cara näljast vaat et kokku kukkumas, tema selg valutas ning sõrmed olid külmast punased ja kanged, aga vanaema polnud ikka veel tagasi. Mõeldes, et äkki aitab klaas vett, läks Cara kööki. Ta istus laua äärde ja jõi. Viis minutit hiljem tundis ta end natuke paremini ja otsustas uuesti välja minna. Aga kui tüdruk püsti tõusis, valgus tal veri peast ära; silme ees läks kirjuks, klaas libises käest ja kukkus põrandale kildudeks. Vaadates, mis ta teinud oli, teadis Cara, et peaks segaduse ära koristama. Aga ta tundis ennast halvasti ja väsimus oli nii suur. Ehk tohib korraks pikali heita.
Komberdanud väiksesse elutuppa, heitis tüdruk lühikesele kahe kohaga diivanile pikali. Villane riie oli kare ja ebamugav, aga Cara oli liiga väsinud, et sellest hoolida. Diivani seljatoele oli laotatud tekk, kahtlemata selleks, et varjata mööblitüki armetut väljanägemist. Tüdruk sikutas teki endale peale. Tõmmanud end kerra, jäi ta magama.
Cara virgus sellest, et teda karmi käega raputati. Juba teist korda virgus ta sel päeval, teadmata, kus viibib. Kulus natuke aega, enne kui silmad selginesid, ning siis, nähes enda kohal vanaema tulivihast nägu, oli ta korraga täiesti ärkvel.
„Sa paha, paha laps!” kärkis Theresa. „Kuidas sa julged magada, kui porgandid on sama hästi kui välja kaevamata ja köögis oled korraldanud niisuguse segaduse?” Cara tahtis seletada, aga vana naine ei andnud talle selleks võimalust. „Kas ma ei öelnud kohe! Oled samasugune laisk ja isekas plika, nagu oli su ema.”
See oli Carale liig mis liig. Tüdruk oleks välja kannatanud, kui kurjustati tema endaga, aga ema ei tohtinud Theresa halvustada.
„Kuidas sa julged öelda, et ma olen laisk!” pahvatas ta. „Ise sunnid mind tööle nagu orja! Ma kirjutan emale ja räägin talle kõik ära, mida sa tegid, ning siis ta tuleb ja viib mind siit minema, sest ta on parem kui sada sinusugust!”
Aga vanaema kehitas lihtsalt õlgu. „Tee mis tahad. Mina sind ei keela.”
Vana naine astus toast välja. Cara vaatas talle järele, tundes et on nii üksi ja maha jäetud. Ema ei oleks teda kindlasti maha jätnud, kui oleks teadnud, kui hirmus siin on.
Järgmised päevad ei erinenud peaaegu millegi poolest esimesest. Kui Cara oligi esimesel hommikul märganud vanas naises väikest sulamist, siis nüüd oli see läinud. Tüdruk püüdis küll hästi käituda, tegi korralikult ära kõik tööd, ütles söögipalved, palvetas ka enne magamaminekut, kuid vanaema oli Cara kohta ilmselt juba otsuse langetanud ja leidnud, et teda ei saa usaldada.
Kui nädal oli möödas, kirjutas Cara emale kirja, milles andis teada, kui halb tal vanaema juures on. Tema kirjutamisoskus oli kesine ja õigekiri puudulik, sestap sai see katse hädine. Aga kõigest hoolimata õnnestus tüdrukul edasi anda, kuidas ta end tunneb.
Kirja lõpetanud, luges laps selle läbi. Seejärel rebis ta paberi puruks ja viskas prügikasti. Kui ema loeb, et tütar on nii õnnetu, hakkab ta hirmsasti muretsema. Ning ükskõik kui suur ka ei oleks olnud Cara ahastus, emale veel rohkem muret teha ta ei tahtnud. Niisiis kirjutas ta uue kirja, milles jutustas kõikidest uutest asjadest, mida oli teinud ja näinud. Seda lugedes jõudis tüdruk järeldusele, et nüüd jääb emale mulje, nagu oleks tal siin meeldiv põli. Kirjuta mulle, millal sa tagasi tuled! lisas ta lõppu. Loodan, et see juhtub varsti!
Tulemusega rahul, kleepis ta ümbriku kinni ja pani sellele ühe ema antud margi. Seejärel andis ta kirja vanaemale, et too selle posti viiks.
„Ma ei kirjutanud sinu kohta midagi halba,” tundis ta end olevat kohustatud ütlema.
Vanaema turtsatas. „Nimeta mind kas või vanakurjaks endaks, mulle ei lähe see korda.”
Kui eakas naine hakkas küla poole astuma, ei jäänud Caral üle muud kui panna sõrmed risti ning loota, et vanaema täidab lubaduse ja saadab kirja teele.
Üheteistkümnes peatükk
Kui Franny tagasi Inglismaale sõitis, vaevas teda kogu tee süütunne. Ta oli lahkunud varakult, enne kui Cara ärkas, kartes, et võib murduda ja meelt muuta, kui on sunnitud lapsega silmast silma jumalaga jätma. Seistes laeva käilas ja tundes näol jäise Iiri mere veepihu, mõtles ta tõsiselt, et pöördub tütre juurde tagasi. Sügaval sisimas teadis Franny ometi, et ei suuda sundida end Hollywoodi unistusest loobuma. Ükskõik kui raske ka poleks olnud viibida tütrest lahus, nüüd avanes talle võimalus saada filmitäheks; seda oli ta alati oodanud ega kavatsenud lasta sel liiva joosta. Ja sealjuures ei pea ta silmas ainult enda huvisid, lisas naine mõttes kiiresti; olles pälvinud tunnustust, saab ta rikkaks ning raha tähendab, et ta võib nende elu alatiseks muuta – anda Carale kõike, mida laps tahab.
Inglismaal oli Frannyl enne Ameerikasse lendamist aega ainult üks päev, aga need kakskümmend neli tundi olid väga üksildased. Ta oli Annie majast välja kolinud, öeldes sõbrannale, et sõidab tagasi Iirimaale. Frannyle ei meeldinud valetada, aga ta ei tahtnud oma õnnest kellelegi rääkida. Inimesed olid pahatihti kadedad ning naine ei soovinud, et tema minevikust ilmub ühel päeval välja keegi, kes teab rääkida temast kui lapsega tüdrukust. Selleks ajaks kui film linale jõuab, on East Endi asukad ta kindlasti juba unustanud. Franny tegi panuse eeldusele, et kui inimesed ei oska tema nägu ekraanil oodata, ei tunne nad seda arvatavasti äragi.
Anniele ja lastele head aega öelda oli olnud raske. Franny teadis, et jääb alati tänu võlgu naisele, kes oli talle tema meeleheitlikus olukorras appi tulnud – eks olnud Connollyd kõik need aastad olnud talle nagu oma perekond. Aga nüüd polnud enam mõtet mõelda möödanikule. Viimastel kuudel olid mõlemad naised tundnud, et nende suhted on jahenenud, ning endiseks ei pidanud need muutuma kunagi. Üks mees oli tulnud nende vahele ja Annie oli valinud Liami. Samal päeval, kui Franny ja Cara lahkusid, oli too sisse kolinud.
Oma viimase Londoni öö veetis Franny Eustoni raudteejaama lähedal asuva hommikueinet pakkuva öömaja räpasel asemel. Asudes järgmisel hommikul teele Londoni lennujaama poole, kogu maine varandus ühesainsas pruunis kohvrikeses, tõotas ta endale, et ei anna endale tööga armu enne, kui on jõudnud tippu.
Franny esimesed Hollywoodi muljed olid täpipealt nii rabavad, nagu ta oli oodanud. Pilet oli tal Pan Ami D6 Clipper Liberty Bellile ning ehkki selle turistiklass ei pakkunud võib-olla niisugust luksust kui sama kompanii