Köögist kostis panni kolinat ja summutatud kirumist. Pliidi all küdev turvas sisises ja praksus. Cara süda hakkas kiiremini lööma. „Emme,” lausus ta vaikse häälega, „ma vist ei taha siia jääda.”
Cara nägi, kuidas ema silmad pisaraid täis valgusid. Franny langes põlvili ja surus lapse kõvasti vastu rindu. Tüdrukul oli natuke valus, aga ta ei tahtnud seda öelda. „Ma tean,” ütles ema viimaks ja tema sõnad sumbusid tütre juustesse. „Minagi ei taha, et sa siia jääksid. Aga mul ei ole teist valikut.” Franny laskis Carast lahti ja vaatas lapsele silma. „Sa saad sellest ometi aru. Eks ju, mu armsake?”
Cara ei saanud aru. Aga ta ei suutnud näha oma armast ema kurvana, seepärast võttis ta kogu vapruse kokku ja lausus isegi veidi pühalikult: „Jah, emme.”
Vastutasuks sai ta naeratuse. „Tänan sind, musirull!” ütles ema ja veel paar pisarat voolas tal üle põskede. „Tänan, et tegid selle asja mulle kergemaks!”
Päev oli olnud pikk ja raske, seepärast ei läinud kaua aega, kui Cara juba uinuski. Franny istus natuke aega tillukeses magamistoas ning vaatas, kuidas tütar magab. Ta oli ka ise kurnatud ning oleks tahtnud ronida lapse kõrvale voodisse, aga enne seda oli tarvis kõnelda emaga. Theresa polnud varjanud oma pahameelt ja vaenulikkust ning Franny teadis, et neil on vaja suu puhtaks rääkida – kas või selleks, et vana naine oma vimma nende nädalate jooksul Cara peale välja ei valaks. Raske südamega läks ta ema jutule.
All väikeses elutoas roobitses Theresa koldes viimaseid süsi. Tuba oli juba hakanud jahedaks muutuma. Franny sikutas salli õlgade ümber koomale ja valmistus rahu sõlmima.
„Äkki tahad, et ma teeksin teed?”
Theresa mühatas. „Kui ma nüüd veel teed joon, pean terve öö väljas kemmergus istuma.”
Franny tõstis ema selja taga silmad taeva poole. Ega temagi nii kangesti teest huvitatud olnud – see oli olnud lihtsalt ettekääne, et nad saaksid koos laua äärde istuda. Aga ema oli jäänud selliseks, nagu oli: paku talle lepitust, aga tema ei tee väljagi. Ta otsustas, et pole mõtet keerutada. „Äkki lõpetad viieks minutiks askeldamise ja räägid minuga.”
„Mis seal ikka rääkida?”
Franny tundis, kuidas ta trotsi täis läheb. „Noh, kõigepealt oleks hea kuulda midagi isa kohta.”
Theresa pöördus ja vaatas talle silma. „Isa kohta? Sina tahad kuulda oma isa kohta? See, et sa niiviisi jalga lasksid, murdis tal südame. See tappis ta – sama hästi oleksid võinud talle kuuli silmade vahele kihutada.” Franny tõmbas teravalt hinge, aga ema ei olnud veel lõpetanud. „Kaheksa aastat ei tulnud sinult sõnagi, aga siis läheb sul abi vaja ja ilmud lagedale. Niisugune oled sa alati olnud. Sa ei mõtle kellegi teise kui ainult iseenda peale.”
Franny silmad tulitasid pisaratest. „Ja sina ei ole ka põrmugi muutunud,” lausus ta kibedalt. „Kasutad ikka veel iga võimalust, et torgata.”
„Kuidagi peab ju sinu paksust peakolust läbi tungima.”
Ema ja tütar põrnitsesid teineteist, nagu nad olid seda teinud aastate jooksul palju kordi.
Franny pööras esimesena pilgu kõrvale. Ta mõistis valusa pettumusega, et kulutab asjata närve. Täna öösel üle neid lahutava kuristiku teineteisemõistmise silda ei ehita.
„Kell on palju ja ma pean natuke magama,” lausus ta. „Ma lahkun varahommikul, kindlasti enne seda, kui sina üles ärkad.”
Viimase lause oli ta lisanud, lootes panna ema mõistma, et nad ei näe teineteist enam mõnda aega, ja otsima väikestki lepitust. Aga ema ütles vaid: „Kena. Kanna ainult hoolt, et su põngerjas ennast sinu äraolekul korralikult ülal peaks.”
Frannyl kargas hing täis. „Cara on hea tüdruk. Sul pole temaga mingit tüli.”
Theresa muigas ühe suupoolega. „Siis polegi ta nii väga sinu moodi, kui kartsin.”
Kümnes peatükk
Cara ei mäletanud, et oleks kunagi varem ärganud voodis ihuüksi. Esialgu ei saanud tüdruk aru, kus ta viibib. Tavaliselt virgus ta East Endi rahvarohketelt tänavatelt kostvate häälte peale. Siis meenus talle kogu eelmine päev – pikk sõit ja kohtumine hirmsa vanaemaga, kes paistis teda vihkavat. Cara vaatas ringi ja nägi, et ema asjad on läinud. Korraga valdas tüdrukukest hirm. Ta ei saa siia üksi jääda! Kui Cara kähku teeb, jõuab ta võib-olla veel ema kinni pidada, enne kui too ära läheb…
Tõmmanud kiiruga riided selga, sööstis tüdruk magamistoast välja ja trepist alla, kus häälte järgi otsustades valmistati hommikusööki. Kööki jõudes nägi ta seal paraku ainult vanaema, kes kattis lauda. Kuuldes teda tulemas, tõstis Theresa pilgu. Viivu vaatasid nad kahekesi teineteisega tõtt – vana naine ja tüdruk. Cara oli liiga hirmunud, et küsida, kus ema on. Aga vana naine oli ilmselt taibanud, mida laps otsib, sest lausus: „Ta läks juba ära.”
Vastus oli nii järsk, et Caral ütles julgus üles. Tüdruk tundis, kuidas viimne lootus ta maha jätab. Ta pidigi jääma siia selle hirmsa naise juurde, kaugele nendest kahest inimesest, keda ta siin maailmas üle kõige armastas: emast ja Dannyst. Cara ei märganudki, et pisarad on voolama hakanud, enne kui vanaema mühatas.
„Lõpeta see vesistamine, laps, ja hakka sööma. Selle paari nädala pärast nüüd niisugune hädaldamine…”
Kartes, et näitab ema halvas valguses, pingutas Cara kõigest väest, et nutmist lõpetada. Tõmmanud viimast korda ninaga, surus ta küüned pehmesse peopessa ja istus siis köögilaua äärde. Põrand oli ebatasane ja laud loksus natuke, aga Cara ei julgenud seda öelda. Tema ette pandi kauss ja Theresa hakkas tõstma sellesse kuuma putru.
Cara vaatas seda heitunult. Kui ta siin maailmas üldse midagi vihkas, siis oli see puder – alati halli värvi ja limase väljanägemisega. „Kas ma ei võiks saada selle asemel moosileiba?”
„Miks?”
„Sellepärast et mulle ei maitse puder,” vastas Cara tasa.
„Sa kas sööd, mis sulle ette antakse, või oled söömata.”
Vanaema võttis laua taga istet ja hakkas endale putru suhu kühveldama, andes seega märku, et läbirääkimised on lõppenud.
Cara kaalus, kas ei peaks nii karmi kohtlemise peale söögist loobuma, aga kõht oli nii tühi, et ta võttis vastu tahtmist lusika kätte, ammutas kübekese putru ja proovis pisut. Ta oli valmistanud end ette tavaliseks vesiseks kördiks, aga see siin maitses teisiti: oli tummisem kui neil Londonis. Tüdruk võttis teise suutäie, sedapuhku juba suurema.
„See on hea,” lausus ta. „Tavaliselt on pudrul teistsugune maitse.”
Vanaema ei vaadanud tema poole. „Sa oled vist seni saanud veega keedetud putru. See on keedetud piimaga. Siinkandis on palju lehmi ning piimast ja juustust pole puudu.”
„See maitseb mulle,” kuulutas Cara.
Tüdruk kahtles, kas polnud seda endale üksnes ette kujutanud, aga ta oleks justkui näinud vanaema naeratamas. Küllap Cara ikkagi eksis, sest järgmisel hetkel oli naeratus kadunud. See-eest lükkas vana naine üle laua tema ette meepurgi.
„Sega seda natuke hulka, kui tahad. Siis on magusam.”
Cara tegi, nagu kästud, ja leidis, et vanaemal oli olnud õigus: puder saigi magusam. „Aitäh. See on tõesti maitsev.”
Aga sedapuhku pälvis tema innukus vastuseks ainult mühatuse. Mis iganes seda ka poleks põhjustanud, lühikeseks ajaks oli atmosfäär muutunud leebemaks, aga see hetk oli nüüd möödas ja edasi söödi vaikides.
Kui hommikusöök oli lõppenud, näitas Theresa tüdrukule maja ja selle ümbrust ning selgitas, kuidas asjad käivad ja missugused tööd jäävad Cara teha. Nüüd kui väljas oli valge, nägi laps, kui lähedal asuvad nad kalju servale. East Endis elas nende kõrval suur iiri kogukond